Monday, 3 June 2013

KIIRUST AINA JUURDE

Viimased nädalad (kuud) me elus on olnud igasugu toimetamisi täis. Kuigi kõik toimetamised on olnud positiivsed siis on siiski olnud hetki kus ma unistan lihtsalt olemisest. Hetkest kui ei pea midagi koristama, midagi organiseerima, kuhugi minema, kedagi nägema. Hetkest mil ei pea mõtlema ees olevatele kiiretele nädalatele. Õnneks on mul mees, kes mulle selliseid hetki võimaldab. Päev vabadust ja juba olengi valmis taas edasi lendama.

Ma ei saa aru kuidas on see üldse võimalik, et elu ühe lapsega võib nii kiire elu olla. Kuigi ega laps see ainus põhjus selleks ole, eks me ikka ise olegi kohe selline pere kellele meeldib eluga midagi teha ja mitte istuda ja oodata millal see meist mööda vuhiseb seega eks me ikka ise ole selles süüdi, et meil nii tihedad päevad on :)
Ma ikka arvasin, et peale intensiivset reisimist võtame natuke aega maha ja hingame rahulikult sisse ja välja enne kui taas rabelemiseks läheb, aga kuidagi juhtus jälle nii, et eelmine nädal osutus veelgi toimekamaks ja sündmusrikkaks kui eelmised.

Kõige pealt olin ma suutnud Gretale organiseerida eelmiseks nädalaks intensiivse ujumiskursuse. Ühe ta sõbranna ema rääkis mulle sellest kursusest paar kuud tagasi ja kuna Pete on juba pikka aega rääkinud sellest, et ta peaks Gretaga tihedamini ujumas käima siis ma võtsin kohe seda kursuse asja tõsiselt. Seda enam, et Greta saaks sinna minna ühe ta hea sõbrantsiga koos. Sellised kursused toimuvad vaid koolivaheaegadel ja kestavad 5 päeva, iga päev pool tundi. Ühe õpetaja kohta on korraga vaid 3 last ja Greta aeg oli kell 3 päeval. Kuna oli koolivaheaeg siis õnneks ei toimunud ta laulu ja balletitund, seega midagi ujumise pärast ära jätma ei pidanud kuigi lasteaias käis ta nagu ennegi edasi. 
Kui paar päeva enne esimest ujumistundi hakkasin juba kahetsema, et olin end sellise asjaga sidunud ja nüüd olin kohustatud iga päev last ujuma sõidutama (ujumis koht ei asunud me kodu lähedal) siis peale esimest tundi oli mul tõsiselt kurb meel, et ma juba varem sellisest kursusest midagi kuulnud ei olnud. 
See kuidas nad seal neid lapsi õpetavad ja julgustavad ja nendega suhtlevad on lausa uskumatu. Greta sukeldus vee alla juba teisel tunnil ja kolmanda tunni lõpus autosse kõndises nuttis kõva häälega kuna tema nii väga tahtis veel selle tädiga seal ujuda. Võib olla Greta puhul ei olegi seda vahet nii näha kuna Gretale on ujumine alati meeldinud aga näiteks Greta sõbranna jaoks oli see juba teine kursus ja tema näiteks kartis alguses vett kui tuld ja ei lasknud õpetaja kaelast kahe esimese tunni (üks tund kestab 30 min) jooksul üldse lahti. Tüdruk tegi esimese nädalase kursuse ära (kokku siis 2 ja pool tundi ujumist 5 päeva jooksul) ja teist kursust alustades tundis ennast nagu kala vees ja sukeldus ilma mingi probleemita. Ega tegelikult nende eesmärk ei ole lastest sukeldajaid teha vaid lihtsalt alguses harjutada, et lapsed end nii vee peal kui ka all 'koduselt' tunneks. Sukeldumisele lisaks ujuti ka selili ja kõhuli. Kursuse lõpus sai Greta sellise diplomi kus öeldi, et Greta on hakanud ujuma nagu kala :)
Nüüd on nii mul, kui Gretal kahju, et me rohkem sinna kursusele minna ei saa kuna nende meetodiga õpetaks nad lapse küll ilusti ujuma. No võib olla saaksime minna ka aga ma ikka tahan enne näha kuidas Greta koolis käimisega hakkama saab enne kui talle igasugu ringe organiseerima hakkan.
Nii palju siis ujumisest. 
Ujumisele lisaks mahutasin ka nädalasse Gretale ühe sõbraga mängimise päeva. Ma küll kuidagi ei tahtnud aga Gretale on ta sõbrad nii tähtsad, et nii tema kui ta sõprade nimel tegin seda siiski. Vabu päevi on nii vähe aga sõbru kellega mängida nii palju, et tavaliselt käib päevade broneerimine juba nädalaid ette. Kiired ja täis nädalad ei ole mitte ainult meil vaid ka teistel seega see mängupäevade organiseerimine on juba omaette ülessanne.
Neljapäeval aga tulid meile külla kaks tuntud fotograafi Eestist, Annika Metsla ja Tiina-Liina Uudam. Annikaga saime tuttavaks juba 7 aastat tagasi kui ta me pulma pildistajaks tuli. Sellest ajast alates kui Greta sündis oleme pea iga aasta Eestis käies ta juures pildistamas käinud. Eelmine suvi jäi vahele kuna Pete eelmisel aastal Eestisse ei tulnud aga Annikaga saime ikkagi kokku ning arutasime, et mis oleks kui ta hoopis Inglismaale meid pildistama tuleks. Algpärased plaanid ei läinud korda ja eelmise aasta pildistamine jäi ära aga nüüd tuli ta koos Tiina-Liinaga Londonisse ühte pulma pildistama ja tal oli võimalus ka üks päev (hiljem selgus, et ka öö) meiega veeta. Nii, et kui me nad neljapäeval lennujaamast koju tõime hakkas pildistamine kohe pihta. Greta alustas modelli tööd juba kodus. Õigemini  ega temalt midagi ei küsitudki lihtsalt hakkati kohe kaamerat klõpsutama. Annika ja Tiina-Liina sõnul on meie veranda ideaalne stuudio pildistamiseks. Meil pidavat seal kõik olemas olema mida teised fotograafid kalli raha eest ostma peavad. Palju valgust, valge taust, palju ruumi jne. See näitab selgelt kui palju mina siis ka fotograafiast tean (loe, ei tea) kuna minul ei õnnestu verandal tehes peaaegu üksgi pilt hästi. 
Panime siis kodus oma kodinad kokku, Annika haaras majas ringi käies paar eset kaasa mida pildistamisel kasutada (ka meie ühed diivanipadjad :) ja me siirdusime Kingstoni punaste telefoniputkade juurde pilte tegema. 
Ma tegelikult natuke kartsin seda inimrohkes linnas pildistamist kuna ma olen kõike muud kui poseeriv modell ja tähelepanu keskpunktis mulle ei meeldi olla. Samas ma olin unustanud, et Inglismaal ei koti tegelikult kedagi mida sa teed või ei tee. Kõik on harjunud sellega, et siin kohtab igasugu tegelasi ja kellegile ei lähe eriti korda kas sa kõnnid keset päeva tänaval öösärgis või suvel talveriietega. Noh see, kui keegi talvel suveriietega ringi jookseb läheb mulle küll igal juhul korda aga ma ei ole ju inglane :)
No ja nii oligi. Meie tegime igasugu tsirkust ja ainukesed kes vahepeal passima jäid olid mingid slaavi tüdrukud. Ma ei tea võib olla nad arvasid, et me oleme mingid kohalikud kuulsused või midagi sellist aga kui ma neid natuke vastu hakkasin passima siis nad lasid jalga. Greta oli meil super tubli, kuigi ega ta seda modellitööd ei nautinud ja peale lasteaiapäeva oli juba väsinud ka. Me siis ikka ergutasime teda sokolaadinööbikestega ja Tiina-Liina naljaka tantsuga samal ajal kui Annika kaamerat klõpsutas.  
Siit väike tõestus sellest, et inimesed ei pilguta isegi mitte silma selle peale kui fotograaf tänaval maas lamab ja meile kahes keeles käsklusi jagab.
Kui me olime Kingstonis pildistamise lõpetanud siis jätkasime fotosessiooni ühes meie lähedal asuvas mõisas. Greta jäi õnneks teel sinna autos magama ja kohale jõudes oli juba märksa erksam. Kuna kell oli peaaegu juba 5 õhtul siis meie õnneks ei olnud mõisa juures enam hingelistki ja kogu loodus ja vaated olid meie päralt. Vaid korra jalutas mööda kolm vanainimest kes siis just pildistamise ajal end meie selja taha seisma sättisid ja loodust imetlema hakkasid aga õnneks astusid ikka edasi enne kui me kannatuse kaotasime. Annikal aga aina kaamera klõpsus ja vahepeal tehti pilti isegi telefoniga. Kogu päev läks täielikult kümnesse ja nüüd ma vaid loodan, et me ise ka ikka olime küllalt head modellid, et pildid ilusad välja tuleksid. Ma ei jõua ära oodata. Vahelduseks nii põnev endale kodus ka Inglismaal tehtud professionaalseid pilte ülesse riputada. 
Koju jõudsime üsna hilja. Greta küsis lausa ise magama. Ma ei tea küll kuidas Annika ja Tiina-Liina veel suutsid sellise tööka päeva lõpus nii lõbusad ja mõnusad olla, seda enam, et Eesti kell nende sees oli ju kaks tundi ees.

Laupäev oli mul siis see patareide laadimise päev kui ma üle poole päeva lihtsalt voodis lesisin ja raamatut lugesin, sel ajal kui Pete Gretaga väljas käis. Koju tulles tuli välja, et Petel oli õnnestunud kaks suur grillkana kuhugi poodi ära kaotada või kuhugi unustada. Ma ei tea kuidas selline asi üldse võimalik saab olla aga igal juhul kui nad koju tulid siis kanu neil kaasas ei olnud. Kassatsekki kontrollides tuli välja, et nende eest maksnud nad ei olnud seega kahtlustas Pete, et ju siis oli keegi need kanad poes olles nende kärust ära näpanud. Mina aga hoopis kahtlustan, et nad ise need kanad kellegi teise kärusse kogematta pannud olid. Noh, mida ei olnud olid need kanad ja seega sõin ma õhtusöögiks hoopis omletti...
Pühapäeval tuli meile MrsB oma perega külla. Sellest ajast oli juba mitu kuud möödas kui me viimati kohtusime ja nii tore oli neid taas näha. Hästi mõnus ja relax pealelõuna oli. Lapsed mängisid, meie rääkisime (ja sõime) ning päike paistis vahelduva eduga. 
Kui külalised olid koju läinud, koristasime ruttu köögi ära ja saime just teleka ette maha istuda kui äkki käis mingi kõva mütsakas ja midagi veeres meie veranda katuselt alla. Läksin õue uurima mis juhtus kui naabrimees ütles mulle, et väike lind olevat vastu me lahtist magamistoa akent lennanud ja siis sealt alla potsatanud. Piilusin nurga taha ja tõesti seal lebas maas linnuke. Linnukese üks jalg vaid tõmbles. Mõne aja pärast ajas lind ennast istuli kui rohkem ei liigutanud. Pete tõi vaesekesele ruttu natuke vett ja tahtis talle leiba söötma hakata aga ma arvasin, et see ei ole just tark tegu. 

 Passisime seal ja ei teadnud mida selle linnuga peale hakata. Sinna teda surema või kassile toiduks me jätta ei saanud. Arutasime asja mõlema naabriga ja siis helistasime loomakaitsesse. Tuli välja, et üsna meie kodu lähedal on selline koht kuhu saab haavata või viga saanud metsikuid linde ja loomi viia. Nemad soovitasid meil tund aega oodata ja kui lind ikka toibunud ei ole siis ta nende juurde tuua.
Palusime naabrimehel kassi tunniks ajaks tuppa kinni panna ja kobisime ise ka tuppa, et linnule rahu anda. Mõne aja pärast märkas Greta aknast, et linnuke kõnnib juba ringi ja kohe peale seda ka lendas puu otsa. Jumal tänatud, et nii läks. Meil tõesti ei olnud mingit soovi õhtul hilja lindu kinni püüdma hakata ja teda veel kuskile sõidutada.
Vot selline kiire aga super mõnusate sündmuste rohke oli meie eelmine nädal. Loodan, et homme algav nädal saab siiski rahulikum olema :)
Ilusat nädala algust teile kõigile!

1 comment: