Thursday, 16 May 2013

SVEITSI OSA 3 - TAAS MÄGEDES

Kahju, et mul nii palju aega pilditöötluse peale kulub kuna iga mööduva päevaga kustuvad ka need algsed emotsioonid mis reisuga kaasnesid. Ega fotode töötlemine iseenesest ei võtagi nii palju aega aga kui seda vaba aega nii vähe on siis mul lihtsalt ei ole võimalik seda ainuüksi blogi ja fotode peale kasutada. Aga õnneks on nüüd taas üks ports pilte valmis ja mul on nats aega, et ka jutt nende juurde lisada.
Nii, et kätte on jõudnud meie Sveitsi reisi kolmas päev.
Seda päeva iseloomustab ilusti allolev foto.
Nimelt oli meid hommikul ees ootamas matkapäev mägedes. Läksime uurima kuidas lume sulamisest kaasnevad ojad mäekülgi mööda alla voolavad. 
Hommikul panime kampsunid, joped ja mütsid pähe kuna ilm oli natuke külm. Pärast mõningast jalutamist aga hakkasime aeglaselt riiete kihti vähendama ja mingi aeg oli juba päikese käes nii palav, et seljas oli vähe aga seljakott oli riietest punnis. 


Vaated olid loomulikult endiselt lummavad


Seal mäenõlval jalutades mõtlesin vaikselt omaette, et huvitav kus need Sveitsi lehmad siis on. Et käes on peaaegu meie viimane päev Sveitsis aga postkaardilt tuttavaid lehmi ei olegi me veel kohanud. Mõtlesin, et kas tõesti on need lehmad asendatud viinamarjaistandustega. Samas ega see mind palju ei kurvastanud kuna enam paremat reisi ei oleks me nagunii osanud oodata nii, et tühja neist lehmadest. Sammusin aga rõõmsalt edasi, nautisin vaateid, päikesekiiri ja kaugelt kostvaid kirikukelli. Mingi aeg hakkasin mõtlema, et huvitav mis kirikuga tegu on, et need kellad nii ebaühtlase vahedega aga hirmus pikalt helisevad. Ei läinudgi kaua aega mööda kui Mäemamma mu tähelepanu juhtis mingitele mustadele laikudele mäenõlval. LEHMAD!! Ja mitte ainult lehmad vaid lehmad koos SUURTE KELLUKESTEGA kaelas, need ebaühtlase vahedega kirikukellad :) Kuidagi oli jälle nii juhtunud, et Mäemammal oli õnnestunud need lehmad sinna mäenõlvale just meie jaoks organiseerida (ilma ta ju juba oli organiseerinud selleks nädalalvahetuseks kõikide ilmajaama ennustuste vastaselt päikseliseks).




Just, just - kakav lehm


Olin Sveitsi sõidu kõik linnukesed kirja saanud!

Seekordne matk oli üsna koduselt metsane. Kui üle mäe ääre ei oleks piilunud siis oli tunne nagu kõnniksime siin kuskil Inglismaa metsades.






Greta oli osa ajast issi kukil aga suurema osa ajast ikka oma suure sõbranna käeotsas. 



Hakkasin väikestest matkajatest grupipilti tegema ja just oli hädas kuidas nad korraga kõik ühte punkti vaatama saada kui äkki ilmus kohale väike märg kutsu.



ja siis veel teine ka




Väike Sten oli taas omas elemendis ja jooksis ühe künka otsast teise otsa ja ajas meile Petega nii mõnelgi korral kananaha peale. Noh me ju Petega rohkem nõrganärvilised kuna meil on vähem praktikat selliste kaljukitsedega. Tegelikult oli matkatee väga mõnus ja mitte üldsegi nii ohtlik ja nii kuristikuline. Samas me ikka pidasime Gretal pingsalt silma peal kuna kes teab seda väikest totut kui palju ta üldse tajub kuhu astub või jookseb kui ta pea eesmärgiks on vaid suurematega järge pidada.
Seda pilti vaadates mõtlen ma, et tegelikult võiksid need 4 last vabalt kõik minu omad olla. No üldse ei kujuta ette mis tunne oleks 4 lapse ema olla ja kas ma siis üldse pildil püsti jõuaksgi enam seista :) Kuigi samas kui kõik need 4 last oleks nii toredad ja mõnusad kui see kamp koos siis võib olla  saaks täitsa hakkama.






Kui me olime umbes 2 tundi järjest matkanud hakkasime otsima kohta kuhu oleks hea maha istuda ja väikest vahepala süüa. Loomulikult oleks seda kaljuserval natuke raske teha olnud seega ega see pikniku koha ostimine väga kergeks ülessandeks ei osutunudgi. Lõpuks leidsime ühe sildi mis näitas, et nii ümbes 10 minuti kõndimise kaugusel on üks selline täitsa olemas. Pidime mäest alla laskuma hakama. Laskumine oli üsna järsk, nii et kohati peaaegu, et sundis jooksma. Kui olime seda juba mingi aeg teinud hakkasime tajuma, et peatakse vist silmas, et see pikniku koht on mäejalamil, mis meile omakorda tähendaks siis seda, et me pärast peaksime kõik sellest suurest mäest uuesti ülesse ronima. Ostustasime seega oma moonakotid lahti arutada poole peal. Kahjuks mul ei ole ühtegi pilti sellest. Ju ma olin siis nii näljane, et ei tulnud pähegi meie väike piknik fotole jäädvustada. 
Kui olime söönud ja natuke jalgu puhanud alustasime uuesti mäkketõusuga. Jumal tänatud, et mu kallis abikaasa iga nädal vähemalt 10 km jookseb kuna ma ei tea kuidas ta muidu oleks hakkama saanud kukil kantava Greta mäest ülesse tassimisega. Greta oleks ehk seal ka ise ülesse roninud aga peale 2 tunnist matkamist oleks see tal kindlasti võhma täielikult välja võtnud ja ajaliselt topelt pikaks osutunud.  
Kokku matkasime me sel päeval 4 tundi, kui mitte isegi rohkem. Ma ei mäleta millal me viimati korraga nii palju käinud oleks. Shoppamine ei lähe arvesse kuna ma võin vabalt terve päeva olude sunnil ka poodide vahet joosta aga see matk oli ikka täielik kvaliteedi matk ja suur nauding (mis sest, et autosse jõudes oleks tahtnud jalad kruvidest lahti võtta ja tagaistmele puhkama panna).
Kui me olime tagasi mäejalamile jõudnud siis ootasid meid eest taas Sveitsi lehmad...ja Sveitsi karjused.





Nii, ja et asi vaid lehmadega ei piirduks siis oli vist Mäemamma karjustega enne rääkimas käinud ja neile paar kuldmünti poetanud kuna kohe kui meie nende karjamaale jõudsime oli algamas üks korralik lehmavõitlus. Kusjuures võitlejateks olid kaks emast lehma.

No mida see hing veel oskab tahta kui isegi lehmavõitlus õnnestus meil ära näha.
Õhtu nautisime Mäepere jumalikku õhtusööki. Mina küll ise seda kahjuks maitsta ei saanud AGA mulle piisas täitsa selle toidu nägemisest, lõhnast ja sellest vaatepildist kuidas mu armas mees kui pilveäärel seda süües istus (siis naudingust mitte toidumürgitusest saadud surmast). Lapsed otseloomulikult mängisid ja mängisid ja mängisid ning kui me Gretale ütlesime, et läheme järgmisel päeval koju siis läks selline kõvahäälne nutt lahti, et kui ma ei oleks teadnud millega tegu oli siis oleksin arvanud, et midagi jubaedat on juhtunud. Noh eks see oligi ju tegelikult jube asi, et ta enam Saskia, Anderse ja Steniga mängida ei saa.
Mina tegin veel enne õhtusööki ühe väikese jalutuskäigu õues, et veel paar pilti sellest ilust talletada.






Lõputud viinamarjaistandused









Ja oligi järgi jäänud veel vaid üks öö ja pool päeva Sveitsi pinnal. Kuigi ma lootsin, et saan selle postitusega Sveitsi reisule joone alla tõmmata siis nüüd tuleb välja, et pean vist ikka veel ühe pisikese lõpujutu tegema.

9 comments:

  1. Neli last on täitsa lahe kamp tõesti ja pole midagi hullu nendega :)
    Aga lehmad on seal küll täitsa teist nägu kui siin :)

    ReplyDelete
  2. need lehmad oli väga pullide moodi.
    lehmadel on udarad, piltidel küll ei paistnud.

    ReplyDelete
  3. Kui aus olla siis ma ei ole mingi loomade ekspert, veel vähem tean ma midagi lehmadest :) Noh emastel vist tõesti oleks udarad aga kuna meile nii öeldi, et tegu emastega siis eks ma sellepärast seda siin ka kuulutan.

    Pean Pete käest kontrollima kuidas nende lehmadega lugu oli kuna tema rääkis seda ka Gretale, kes hiljem sama infot lasteaias jagas :)

    Mäemamma oskaks aga kindlasti lehmade sugu segadusse selgust tuua :)

    ReplyDelete
  4. Kersti, nelja lapsega maal oleks vist tõesti täitsa lahe aga siin meie juures linnas ma küll seda kuidagi ette ei suudaks kujutada. Ma siis ei oleks ainuüksi ema vaid ka täiskohaga taksojuht, kõigist muust kohustustest rääkimata :)

    ReplyDelete
  5. Ma ei oleks mingil juhul tagasi tulnud :)
    Kuidas sa küll raatsisid..


    Ootan järgmist Šveitsi postitust!

    ReplyDelete
  6. Ingrid, jah ega see kerge ei olnud aga me oleme ikka siinse eluga nii ära harjunud, et kuigi seal oli nii ilus ja seltskond mõnus siis oma kodu on ikka oma kodu :)
    Eriti Belgiast koju sõites tajusime kui imeline Inglismaa oma looduse, arhitektuuri ja ajaloo poolest ikka on.
    Meil ei ole siin (meie lähedal) küll selliseid imelisi mägesid aga kõike muud imelist aga küll :)
    Sellest aga juba mu järgmises (ja viimases) Sveitsi postituses.

    ReplyDelete
  7. Selliste vaadete peale tuleb küll kohe isu Šveitsi elama minna :) Head fotod ja ilus maa. Ja nii vahva, et te kõik sõbrad olete :)

    ReplyDelete
  8. lihtsalt võrrr-raa-tuuud fotod!
    Nii lastest kui loodusest!!

    ReplyDelete