Thursday, 25 April 2013

NII...

...oleme täitsa elus. Mina küll poolsurnud aga õnneks siiski veel hingan :) 
Greta haigus sai teisipäeval otsa. Peaaegu 5 päeva kestis tal see kõrge palavik. Temal endal loomulikult polnud viga suurt midagi, ta on meil kõrge palavikuga tavaliselt väga lahke ja armas laps. Seda siis kohe kui rohi on mõjunud ja palavik langema hakanud. Kui ikka palavik taevas siis ta sonib läbi une ja on rahutu aga ega ma tal ei lasegi kunagi kaua kõrge palavikuga olla seega kohe kui rohtu saab siis muutub selliseks eriti armsaks ja kaisukaks inimloomaks. Kusjuures 38.6 on näiteks tema puhul üsna madal palavik ja kui ei teaks, et ta haige on siis ei saaks üldse arugi. 

Nii, et lapsel ei olnud häda suurt midagi, või vähemalt ei kurtnud ta erit millegi üle. AINUKE ASI mille üle ta PIDEVALT kaebas oli see, et tema tahtis SÜÜA. Olete te kunagi sellist hullu last näinud kes haige peaga süüa nõuab? Ok, kui ikka palavik laes oli (kindlasti üle 40 C) siis ta söögi peale vist ei mõelnud. Meid aga ajas see pidev söögi nõudmine HULLUKS kuna kuigi ta tundis, et tahab süüa siis haige peaga ikka iga asi ei kõlvanud küll. Küll me pakkusime talle igasugu kraami mida vähegi oleks võimalik ühel elusolendil süüa aga tihti saime nina krimpsutuse ja pea raputuse osaliseks. Kui rohtu sai siis ikka sõi natuke pastat ja näris leiba aga ülejäänud aja oli menüüs vaid Nurofen ja Calpol (palaviku alandajad), sokolaad ja mahlajäätis. 

Mulle kui emale on aga sellised haigused nii väsitavad. Pean ju teda kogu öö valvama, iga 4 või 5 tunni tagant palavikualandajat andma (esimesed paar päeva) ja siis veel kuskil tunnikese ootama, et tal kõik tekid ja üleliigsed riided eemaldada kui ta higistama hakkab. 
Ma tegelikult ei ole suur muretseja ja saan nende Greta palavikudega ilusti hakkama aga alguspäevadel on ikka alati natuke hirm sees, et äkki on tegu meningitis-ega (keegi kindlasti teab öelda mis selle eesti keelne nimi võiks olla :) või siis nüüd leetritega. Meil ju siin Londonis nüüd suur leetrite epideemia ja Greta ei ole ju vaksineeritud.  
Vähe siis sellest, et Gretat siin ööpäeva ringselt põetama pidin murdsin ma ka ühe oma hamba ära. See on üks hullemaid karistusi mulle, kelle hambad nagunii juba sünnist saati sitad on olnud. Ma olen natuke seda usku, et kui midagi väga head juhtub siis kindlasti järgneb sellele ka mingi pauk. Ma siis vist nüüd saan karistada selle eest, et Greta sinna heasse kooli sisse sai. Oma lapse nimel olen valmis kannatama seega kui ma eile kosmeetiku juures kulme wax-imas käisin ei imestanud ma üldse, et ka sealt tulles mu karistus jätkus. Nimelt kuna mul ei ole olnud aega paar kuud oma kulmude eest hoolitseda siis oli tädikesel üsna palju kulmu katkumist. Terve öö veetsin hullult valuliste kulmudega ja isegi hommikul oli veel nahk paistes sealt kohast kus enne üleliigsed kulmukarvad olid. Ma juba mõtlesin, et pean paar päeva päikseprille kandma aga õnneks praeguseks on kreem juba imet teinud ja mu näo tagasi andnud.

Loodan, et olen nüüd juba küllaldaselt peksa saanud ja võin eesolevaid päevi natuke ka nautida. Eetris tuleb väikene paus kuna järgmised paar päeva saavad olema väga kiired :)

2 comments:

  1. Meningiit on see eesti keeles :D

    Loodetavasti läheb nüüd edasi paremini :D

    ReplyDelete
  2. Küll on hea, et haigus seljatatud on. Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla ikka ka igaks juhuks!
    Minu meelest muutuvad lapsed tüütuks just siis, kui haigusest paranevad. Vahel on täitsa selline tunne, et kui haigena ei jõutud koerusi teha, siis peale terveks saamist tuleb kõik ruttu tagasi teha :)

    Päikseliste tervitustega,
    Eva

    ReplyDelete