Sunday, 17 February 2013

SURMA TEEMA

Ma tegelikult ei teagi kust otsast selle teemaga alustada. Tegu siis lapse arusaamisest surmast. Nii raske on teada kui palju kohe 4-seks saav laps peaks surmast teadma, või veelgi enam, palju selles eas laps üldse suudab surmast aru saada. Kindlasti on asi teine sellise lapse puhul, kes päris elus surmaga silmitsi on olnud, seda oma nahal kogenud kas kellegi lähedase inimese või kodulooma surma näol. Aga kui seda kogemust ei ole siis arvatavasti ei olegi võimalik lapsel surma tõelise tähenduseni küündida.

Greta kuulis surmast esimest korda Lõvikuninga muusikali nähes. Kuna talle on alati hirmus tähtis olnud see, et kõik lapsed oma emade ja isade alati koos oleks siis tema jaoks tegi asja kurvaks mitte surm ise vaid see fakt, et Simba ei saanud enam oma isa, Mufasa, juures olla (muusikalis minu mäletamist mööda langetati Mufasa lava alla). Algul ta arvas, et isa tuleb hiljem tagasi aga ma seletasin talle, et Mufasa on nüüd surnud ja ei tule enam kunagi tagasi. No aga siis hiljem ta kujutluspilt ju ilmus uuesti veepinnale ja Greta jaoks oli see sama kui elus. Etenduse lõpus olid kõik rõõmsad ja Mufasa surm oli selleks ajaks juba unustatud, vähemalt Greta jaoks. Samas see surma teema ja uus sõna 'SURM' oli midagi sellist mida Greta pigem nautis kui kartis või mille üle kurbust tundis. Arusaadav ju ka kuna tal ei ole ju surmaga mingit emotsionaalset sidet.
Pilt siit
Peale Lõvikuningat tuli Lumivalgekese lugu. No seal ju suri Lumivalgeke ära. Tegelikult nagu ei  surnud ka aga pöialpoisid igal juhul alguses arvasid, et mürgine õun tappis Lumivalgukese ära. Panid ta klaasist kirstu ja käisid ta kirstu ääres nutmas. AGA siis tuli prints, andis Lumivalgekesele musi ja Lumivalgeke ärkas taas ellu. Vot selline surm hoopis. Proovi siis lapsele seletada, et tegu muinasjutuga kui väikese lapse jaoks on ka muinasjutt elu.
Üks vahe hakkas Greta alati magama minnes voodis oma patse lahti tegema. Ma tahtlikult olin jätnud talle punupatsid pähe, et tal oleks juuksed kinni ja teda higistama ei ajaks. Mulle käis see nii närvidele kui ta patsid salaja pimedas lahti tegi ja siis juuksekummid kuskile voodisse või põrandale poetas kus ma pidin neid siis järgmisel päeval taga otsima.
Ükskord ma siis kogematta küsisin ta käest, et miks ta oma patse on hakanud lahti tegema ja siis ta ütles mulle, et tema tahab magada nagu printsess. Mis paganama printsess! Kust kohast ta seda võtab, et printsessid ööseks juuksed lahti võtavad. Noh kui aus olla siis ega mina ka kõike neid printsesside filme  ja jutte peast ei tea ja võib olla siis Lumivalgeke teebgi nii.
Siis üks õhtu hakkas ta nõudma, et Pete talle hommikul tööle minnes musi annaks. Greta on meil suur Pete fän, mõnikord isegi nii suur, et mina olen täiesti teisel kohal. Mul loomulikult ei ole midagi selle vastu kui laps tahab, et issi teda magama paneks, või, et issi temaga mängiks või temaga õue läheks (rohkem vaba aega mulle :) Aga vot selle vastu olin ma küll, et Pete teda hommikul kell 6 oma musitamisega üles ajaks. Gretale aga see nii tähtis, et just issi teda hommikul kindlasti musitaks. Nõuab seda peaaegu nuttes. Pete siis seletab Gretale, et ta käib ruttu tööl ära ja siis kui koju tuleb siis musitab teda ja mängib temaga. Greta ei taha ikka oma nõudmisega alla anda ja ütleb, et ta tahab et issi teda musitaks, et ta ülesse saaks ärgata.
Öhh, kogu point ju ongi selles, et ta ülesse ei ärkaks!
Lõpuks me siis saime pihta, et tema oli oma mõttemaailmas unne vajunud Lumivalgeke kes ootas, et prints teda oma suudlusega ärataks. Kuna issi on mees siis loomulikult sobib vaid Pete printsi rolli ja kujutage siis ise ette kui ta ei peaks hommikul seda suudlust saama ja terve päeva maha magama (surnud olema).
Hommikuse musitamise jätsime siiski ära aga huvitav oli see, et kohe kui me Greta mõttekäigust aru saime ja oma jutuga sellest talle märku andsime siis kadus tal ka automaatselt soov seda suudlust hommikul saada.
Pilt siit
Mõnda aega oli rahu majas kui siis järsku ühel õhtul magama minnes palus Greta mul teda voodisse magama panna nagu printsess. Mina seisin seal voodi kõrval taas kui lollike ega saa pihta mida laps täpselt silmas peab. Greta siis tegi ise oma patsid lahti, kohendas  juukseid, heitis pikali, laotas juuksed padjale laial ja ütles, et tõmba mulle kaas peale. KAAS? Mis pagana kaas? Greta siis selgitab, et klaas kaas ja näitab mulle kuidas tuleb teki servast kinni hoida ja see talle kurgu alla panna ja siis ka ettekujutatav kaas üle pea tõmmata. No kui ta juba klaasist kaant mulle mainima hakkas siis sain aur, et Lumivalgeke taas möllab. Kodurahu nimel tegin mis kästi kuigi nii ebamugav tunne oli klaasist kaant lapsel üle pea tõmmata, mis sest, et vaid ettekujutatav.
Pärast kui ma sellest allkorrusel Petele rääkisin siis Pete ütles ka, et tema pidi seda samuti üks õhtu tegema ja et talle see ei meeldinud. Järgmine õhtu kui Greta taas oma palvega lagedale tuli siis ma keeldusin. Seletasin, et kui ta tahab siis tehku seda ise aga mina talle kaant peale ei pane kuna siis ta ei saa hingata ja mina ei taha, et ta hingata ei saa sest siis ta võib ära surra.
Uhh, õnneks sellega asi lõppesgi ja rohkem tal meie suhtes nõudmisi ei ole olnud.

Surma jutt tuli uuesti kõne alla kui me ükspäev lasteaiast koju tulime. Nimelt on kohe lasteaia värava eest autotee ja nurga taga, kuhu ma alati oma auto pargin, samuti tee kust aeg ajalt autosi sõidab. Greta jookseb tihti lasteaia väravast välja tulles mõne oma sõbraga sinna nurga taha teele ja kui ma teda keelan siis ei tee ta suurt kuulma. Temaga on ka nii, et kui keegi midagi ees teeb siis läheb tema karjaga kaasa ilma, et ise kaalutleks kas see on õige tegu või ei. Viimane kord oli ta eriti ülemeelik ega kuulanud mind kui ma talle väga kõva häälega karjusin, et ta peab seisma jääma kuna auto tuleb. Selle asemel hakkas ta hoopis jooksma ja veelgi rohkem teele. Autot tegelikult ei tulnud aga Greta seda ei näinud. Pärast õhtul ma rääkisin sellest Greta kuuldes ka Petele ja Pete ütles Gretale veel kord, et ta peab minu sõna kuulama ja ei tohi sõiduteel joosta. Seletasime talle, et kui auto juhtub tulema siis ta jääb auto alla ja saab nii kõvasti haiget, et võib isegi ära surra. Greta kuulab ning kui me olime oma jutuga lõpetanud siis ütleb:'Ja siis tuleb seda tumedat punast asja, verd, igale poole.' Meie vastu, et jah, kui auto sulle otsa sõidab siis tuleb palju verd. Greta mõtleb natuke ja lisab: 'Ja siis ma suren ära ja kõigil on kurb meel. Siis tulevad mu lasteaialapsed vaatama, et mis juhtus ja näevad mind ja küsivad mis juhtus ning siis neil on väga kurb meel'. Meie Petega hakkame vaikselt silmi pööritama ja mõtleme samas, et see on ikka nii paganama keeruline lapsele selgeks teha kui ohtlik midagi on ja mis selle tagajärjev võivad olla. Ning kui Greta mõne aja pärast lisas, et aga siis tuleb prints ja annab mulle suule musi, vot siis küll oleks tahnud karjuma hakata.
Seletasime siis uuesti, kogu seda Lumivalgekese asja ja seda, et ta ei SURNUD vaid jäi MAGAMA. Et kui oled surnud siis ei aita ka musitamine.

Tegelikult kogu see üleval olev jutt ei ole otseselt olnud midagi sellist mille üle me siin nüüd Petega iga õhtu oma pead murrame või mille pärast muretseks.
AGA!.....
Aga täna kui Pete ja Greta autoga koju olid sõitnud oli kohe üsna meie maja lähedal üks väikene poiss auto alla jäänud. Lamas keset teed ja ei liigutanud. Autod sõitsid aeglaselt mööda, mõned möödakäijad olid seisnud teeääres. Kiirabi veel kohal ei olnud ja Pete imestuseks ei kuulnud ta seda ka kuskilt tulemas (meist ümbes 5 minuti kaugusel on üks kiirabibaas kust kiirabisi vajadusel väljasaadetakse seega väga lähedal). Greta oli samal ajal Pete telefonist filmi vaadanud ja seega ei pannud midagi tähele. Kui Pete mulle sellest pärast kodus rääkis siis ta küll ütles, et Greta õnneks õnnetust ei näinud aga samas me mõlemad hakkasime mõtlema, et võib olla ta oleks pidanud seda nägema. Otseloomulikult ei tuleks meil mõttessegi lapsele midagi verist ja  dramaatilist näidata millest ta pärast veel närvivapustuse saaks aga kuna seal oli vaid liikumatu laps keset tänavat lamamas siis sellest oleks vist Gretale rohkem kasu olnud kui kahju. Mida rohkem me asja arutasime seda rohkem Pete hakkas kahetsema, et Greta õnnetust ei näinud.

Mõte liikus edasi sellele, et nii kahju, et ei ole olemas (võib olla siiski on aga me ei tea) spetsiaalseid lastele mõeldud raamatuid, või veelgi parem reklaamiklippe mis aitaksid lapsel aru saada tõelisest ohust. Loomulikult ei tohiks need olla shokeerivad aga samas just sellised, et neis oleks seda shoki elementi. Iga vanem saaks siis ise otsustada kas lugeda oma lapsele selliseid raamatuid või näidata neid klippe või ei aga vähemalt oleks seda valikut. Tavaliselt need üksikud raamatu mis käsitlevadgi ära kadumist või õnnestust või kellegi surma lõppevad alati hästi. See aga omakorda võib lapsele jätta mulje, et mis tahes juhtub siis lõpuks on ikka kõik hästi. No kas või näide sellest 'Kullake'-se raamatust, millest ma siin ühes eelmises postituses kirjutasin, kus kass jäi auto alla. Mulle nii oleks meeldinud kui raamat oleksgi lõppenud kassi surmaga ja mitte sellega, et majja tuli kohe varsti uus kass ja kõik olid rõõmsad.

Loomulikult see oleneb ka ju lapsest. Mõne lapse puhul ei tuleks sellised reklaami klipid või raamatud kõne allagi. Greta puhul me aga arvame, et talle tuleks need kasuks kui neid õigesti kasutada ja õiged sõnad juurde öelda. Side ja aursaam oma lapse hingeelust on loomulikul kõige tähtsam, enne üldse kui midagi rääkimagi hakata. Loomulikult kes see ütleb mis need õiged sõnad oleks, aga kui hoolikalt läbimõelda ja ennast ettevalmistada siis ehk täiesti tehtav.
Hakkasimegi siis Petega internetist otsima informatsiooni, et mida ja kuidas 4-sele lapsele peaks või võiks seletada. Mina proovisin youtube-ist otsida mingeid avariiga seotuid klippe ja isegi suutsin leida ühe mis oleks sobilik Gretale näidata. Hästi paljud klipid olid sellised kus lapsed said mükse autolt või auto isegi sõitis otsa aga nad tõusid peale seda püsti või roomasid teelt ära. Ma pean tunnistama, et me mõlemad Petega nutsime kui me neid klippe vaatasime. Pete tegelikult ei suutnudgi rohkem kui paar klippi vaadata. (Imelik oleks ka kui keegi naudiks vaadata kuidas autod lastele otsa sõidavad).

Ma leidsin ühe, meie meelest, sobiva klipi kus poiss ei vaadanud kui jooksis teeäärde pargitud autode vahelt otse tänavale ja auto sõitis talle otsa. Sai tõuke mille käidus lendas õhku ja maandus maha nii, et seda ei olnud enam teiste autode tagant näha. Klip oli filmitud kuskilt kõrgelt maja aknast seega mingeid üleliigseid detaile näha ei ole. Keegi ei karju (häält nagunii peale ei paneksgi), verd ei ole, on lihtsalt näha kuidas auto poissi lööb. Ma arvan, et Greta saaks isegi aru, et selline asi teeb haiget.

Me seedime veel natuke Petega seda asja aga praegu oleme küll seda meelt, et see oleks õige otsus seda videoklippi Gretale näidata.

Et nüüd kogu postituse sisu liiga masendavaks ei muutuks siis lisan siia ühe vägeva arvutikaane pildi. Gretale kindlasti meeldiks kui minu läpakal ka selline Lumivalgekese kleeps oleks :D
Pilt siit

8 comments:

  1. Meil on see surma teema ka igapaevane :( Poisid ju vaatavad igasugu multikaid kus baddies koguaeg surevad ja tee siis neile selgeks et surm on tosine asi :|. Muidugi nad teavad et papa on surnud ja laks taevasse... ja kusivad mis on vähk, jne. Aga siis kohe kusivad et kas nad voiks meie maja endale saada kui me ara sureme!

    Uhhh. Votab vist veel nats aega enne kui asjale pihta saavaf.

    ReplyDelete
  2. Mnjaa, ma ei mäletagi kuidas meil oli suurematega. Tol ajal muidugi ei olnud neid muinasjutu filme eesti keeles ka.
    Mul suri vanaema ära kui Johannes oli kahene. Matustel olid nad küll kõik kaasas. Kindlasti oli siis seletamist ka, aga täpselt ma seda aega ei mäleta.

    ReplyDelete
  3. Surma on lapsele tõesti väga keeruline seletada. Ega me ju isegi selle kohta lõplikku tõde ei tea. Mõni arvab, et peale surma pole midagi, teine jälle, et siis minnakse taevasse ja kolmas usub hingede rändamisse. Kui mu tütar väike oli, siis suri minu vanaisa ära ja me käisime koos tema matustel. Siis sai seda surma teemat palju arutatud ja ma seletasin seda asja nii, et kui inimene ära sureb, siis ta keha maetakse küll maha, aga tema hing läheb taevasse täheks. Tükk aega peale seda lehvitas mu tütar alati tähtede poole ja hüüdis tervitussõnu vanavanaisale.
    Võib olla mõjuks Gretale paremini kui ükski hirmus video hoopis see, kui te ütleks, et kui keegi sureb, siis on see nagu kuhugi ära minemine, ainult, et sealt kuhu minnakse, ei tulda enam mitte kunagi tagasi. Panna teda mõtlema, et kui temaga peaks midagi nii hirmsat juhtuma (ptuiptuiptui üle vasaku õla), siis ta ei saaks enam mitte kunagi sind ega Pete näha ega teiega koos olla. Võib olla see pidurdaks tema tormakust veidi?
    Muinasjutud võivad aga olla tõesti väga eksitavad. No nagu see Lumivalgekese musiga surnust üles äratamine näiteks. Meil juhtus kunagi naljakas lugu. Arutasime pojaga, et milline loom on koduloom ja milline metsloom. Ma palusin, et Robi mõtleks, milline loom on koduloom. Robi mõtles natke ja ütles, et karu. Mina muidugi sellepeale, et karud elavad ikka metsas ja on metsloomad, mille peale Robi ütles, et aga ühes jutus oli ju, et kolm karu elasid majas :)

    Päikseliste tervitustega,
    Eva

    ReplyDelete
  4. Liina, just, just, seda tüüpi vastuseid saame ka meie Gretalt nagu see teie maja jagamine :)
    Greta on ikka veel veendunud, et kui keegi ära sureb siis tuleb Prints kes nad suudlusega ellu äratab.

    ReplyDelete
  5. Eva, me tegelikult alustasimegi oma seletamist sellega et kui laps sureb siis ei saa ta enam kunagi oma ema juurde kuna Gretal on see ju alati nii tähtis, et lapsed oma vanematega koos alati oleks.
    See nagu ei mõjunud eriti ja natuke arusaadav ka ju kuna ta ei oska seda kuidagi endaga seostada. Ta küll mõtles selle peale ja näha oli, et ta oli kurb sellest mõttest aga no ma ju olin ta kõral ikka edasi ju :)

    Muideks me näitasime Gretale selle video ära ja kui me kartsime, et ehk see ei oleks õige, et ehk ta ehmatab ära siis tegelikult võttis Greta seda ' matter of fack' ja ei teainud teist nägugi. Kommenteeris vaid natuke ja jooksis minema. Pärast ütles Petele, et kui auto poisile otsa sõitis siis poiss põrkas minema. ...no ja tema loogika järgi ju tuleb nagu nii Prints, kes siis kõik uuesti ellu äratab.

    Aga see sinu Karu näide on küll super vahva. Lapsed on ikka nii andekad :)

    ReplyDelete
  6. Osad lapsed ei taha Disney asju vaadata, sest need on kurvad. Ega nad ju p2riselt ei jaga asja selles vanuses, aga osadele j6uab see kuidagi alateadlikult kohale.

    Mina oma tydrukule seletasin ka et enam kunagi ei nae meid jne, kui ta tagurdava auto tagant labi jooksis.

    Oma kogemustest on alla 4.5 aastastel elust natuke teistsugune arusaamine kui yle 4.5. Siis nad hakkavad aega jm asju natuke paremini jagama.

    ReplyDelete
  7. Osa Disney filme on kurvad jah, nagu näiteks Dumbo ja vist Bambi ka. Dumbot on Greta näinud korra, see tuli juhuslikult telekast, ja see oli tema jaoks väga kurb. Bambit näinud ei ole praegu ei ole plaanis näidata ka.

    Aga Lumivalguke ja Tuhkatriinu need ju ei ole tegelikult üldse kurvad filmid :) Ma loen Gretale eesti keeles nii Grimmi kui igasugu klassikalisi muinasjutte ning Pete inglise keeles seega Gretal on tavaliselt jutud enne teada kui ta filme näinud on. Seega kui ta juba teab, et mingil jutul on õnnelik jutt siis teda ei häiri seal jutus olev kurb või õudne asi. Ta võib olla paneb seda vaadates silmad korraks kinni aga sellega ka asi piirdub.

    Aga selles on sul vist tõesti õigus, et 4,5 aastaselt ehk hakkab maailm lapse jaoks teist ilmet võtma.
    Tühja siis sellest surma jutust, mul on vähemalt väga hea meel, et laps oskab ja suudab muinasjutu maailmast osa saada. Ma olen kindel, et see tuleb tal hiljem pigem kasuks kui kahjuks :)

    ReplyDelete
  8. Ma just mõtlesin, et Lindgrenil on see Vennad Lõvisüdamed, aga seal ka ju läheb elu põnevalt edasi surma järel... teises maailmas. Seal on see surm täiskasvanute jaoks pigem kurb vist.

    ReplyDelete