Sunday, 20 January 2013

MEIE VÄIKE SEIKLUS (1 osa)

Kogu lugu sai alguse sellest, et mul oli sünnipäev. 
Sünnipäev sattus laupäevase päeva peale ja me Petega mõtlesime, et mis oleks kui läheks üheks ööks kuskile erilisse BB-sse või hotelli. Hakkasin internetist otsima, et kuhu võiksime minna. Küll ei olnud ühte hotelli enam kohti järgi, teise ei lubatud alla 8 aastaseid lapsi, kolmandasse ei saanud alla kahte ööd broneeringut teha jne. Kuna Petel juhtus aga just olema kahe töölepingu vahel vaba nädal siis mõtlesin, et vahet ei ole kas läheme kuskile just minu sünnipäeval või mõnel teisel päeval nädala sees. Jätsin oma otsingud sinnapaikka ja jäin hoopis oma sünnipäeva ootama.
Petega on meil selline lugu, et kuna ta töötab lepinguliselt siis ei saa ta kunagi töölt puhkuserahasid ja tavaliselt iga töölt eemal olnud päev läheb meile kalliks maksma. Sunnikorralise puhkusenädala puhul oli seega mõtekas seda nädalat ka kuidagi kavalalt puhkuse nime all ära proovida kasutada ainult, et meil ei olnud eriti mingeid ideid.
Soojale maale minemine jäi mängust välja kuna see oleks liiga palju maksma läinud, eriti veel kui just olid olnud jõulud mis endaga suuri kulutusi kaasa tõid. Mul ausalt öeldes ei oleks olnud ka mingit tahtmist taas kohvreid pakkima hakata ning mõte kuumast rannaliivast ei olnud sel hetkel samuti eriti ahvatlev. Mõtlesime ühte ja mõtlesime teist varianti aga kõik tundus kas liiga kallis või ei sobinud talve tõttu.Lõpuks jäigi asi nii, et omal sünnipäeval läksid Pete ja Greta terveks päevaks niisama välja tegutsema ning jätsid minu koju kingitustega mängima ja muidu mõnulema. Mõnus oli. Pühapäeval proovisin ma taas korraks mingit hotelli meile leida aga kuna otsingud jäid tulemuseta siis ma mõtlesin, et ju meile ei ole ettenähtud kuskile minna seega mida ma siis ikka siin nii väga pingutan.

Saabus esmaspäev, viisime Greta võimlemistundi ja läksime ise kohvikusse ootama. Istume seal ja jutustame niisama kui äkki ütleb Pete, et mis oleks kui me sõidaksime päevaks Pariisi, Disneylandi, või veelgi parem lähme juba täna, jääme ööseks ja homme õhtul sõidame tagasi. Lisas veel, et see on täiesti tehtav, et tema on seal ennegi nii käinud. Ma ei osanud nii ruttu midagi muud öelda kui OK. 
Me tegelikult olime Disneyland-i minemist mitmel korral ennegi arutanud aga alati on jäänud asi soiku kuna selline reis oleks hirmus palju maksma läinud. Me mingi aeg isegi mõtlesime, et sel aastal oleks viimane võimalus minna kuna Greta alustab ju Septembrist kooliteed ja siis on meil võimalus reisida vaid koolivaheaegadel (kui hinnad mitmekordsed ja rahvast igal pool murdu).
No ja nüüd siis tuli Pete välja äkitselt sellise plaaniga. 
Tegime kiiresti veel väikese uurimistöö, et palju meile Disneypaketiga reisimine viimasel minutil maksma oleks läinud ja veendusime taas, et alla 700 naela ei saaks me kuhugi. Peale selle ei läinud järgmisel päeval ühtegi otserongi Londonist Disneyland-i ja hommikul vara oleks Londoni saamisega juba probleeme olnud. Jäigi järgi vaid võimalus ise kohal sõita.
Kell oli 12 päeval kui me Gretale järgi läksime, käisime veel poes ja tulime koju, et endid sõiduks valmis sättida. Poole tunni pärast oli mul kott meie talveriietega ja muu vajaliku kraamiga pakitud, kartulid ning munad kaasavõtmiseks keedetud (kiiruga mingi toit mida ma poolel teel saaksin süüa) ning Petel nii hotelli kui ka Eurotunneli piletid broneeritud. 
Ja siit me väikene seiklus siis algasgi.
Kell 14.15 lahkusime kodust ja alustasime sõitu Folkestone-i poole kust väljus kell 16.20 Eurotunneli rong. Sõit Folkestone-i kestis umbes tund ja 10 minutit. Eurotunneli pileteid ostes kehtib ostetud pilet kaks tundi enne ja kaks tundi pärast sinu poolt broneeritud aega, seega kui peaksid mingil põhjusel broneeritud rongist maha jääma siis saad sa oma piletiga ka järgmistele rongidele minna (seda siis juhul kui neil vabu kohti on). Meie jõudsime kohale ilusti check in ajaks ja olime järjekorras teised (tegelikult ega seal ei olnudgi mingit järjekorda)
Ilm oli külm ja vihmane.
Täpselt kell 16.00 lubati meil rongile sõita. 
Tean kohe kindlasti, et mõned siinsed lugejad ei tea Eurotunnelist midagi seega kirjeldan asja natuke täpsemalt.
Seest näeb rong välja nagu tavaline rong ainult selle vahega, et rongis ei ole istmeid. Iga vagun on eraldatud automaatsete ustega. Kui esimene vagun on autosi täis (sinna mahub vist korraga 4 autot) siis lähevad vahepealsed uksed kinni ja täidetakse järgmine vaguni osa. Rongil on üks uks kust kordamööda autod sisse sõidavad ja teine uks kust pärast välja sõidetakse.
Kui kõik reisijad olid rongil siis võis sõit Calais poole alata. Enne tuletati veel autojuhtidele meelde, et mootori peab väljalülitama, käsipiduri peale panema ja aknad poolikult lahti jätma. Sõit kestis 35 min ja sel ajal võid sa lihtsalt autos istuda. Rongis midagi muud peale tualetide ei ole. Kuna meile oli see esimene kord Eurotunneliga sõita siis me olime sellest nii vaimustatud. Me oleme enne ka autoga Prantsusmaal käinud aga millegi pärast alati praamiga. Ei teagi miks, võib olla sellepärast, et praamiga sõit on odavam kui rongiga. Sõidu ajal oli natuke kõhe mõelda, et me tegelikult sõidame tunnelis, mis on ehitatud mere alla!!!. Ma ei kujuta ettegi kuidas sellist tunnelit üldse ehitatakse. Tore oleks olnud kui rongi seintel oleks tunneli ehitamist tutvustav infoplakat olnud.
Igal juhul igati mugav ja kiire viis Prantsusmaale sõitmiseks.
Greta oli meil õnnelik. Talle ei tule üldse üllatuseks kui me äkki lagedale tuleme oma plaanidega ja teatame, et nüüd kodinad kokku ja lähme. Ta on meil alati rõõmus kuhugi minema, kuhu tahes, nii kaua kui vaid kuskile minek oleks :) Me küll ütlesime talle, et minek on Disneyland-i aga ega ta ju tegelikult ei teadnud Disneyland-ist rohkem midagi kui vaid seda paari reklaami mida ta telekast on juhtunud nägema. Samas on ta alati neid reklaame nähes öelnud, et ta tahab sinna minna. Ta on just praegu sellises õiges eas ja faasis, et see reis ettevõtta. Kui me talle ütlesime, et me lähme Snow White-le külla siis ei suutnud laps oma õnne ära uskuda. Nimelt on Snow White ja Lion King Greta KÕIGE lemmikumad Disney tegelased. Samas aga kartsin ma ka natuke, et võib olla saab talle seal nii väga meeldima, et pärast ta ei räägigi enam millestgi muust kui vaid Disneyland-ist ja nurub sinna tagasisõitu (sõitu mida me kohe kindlasti lähitulevikus korrata ei plaani).
Sõit läks väga ruttu ja varsti olimegi Prantsusmaal, Calais. (Uskumatu, et meie kodust Prantsusmaale saab alla 2 tunni!)
Kohe kui olime rongist välja sõitnud hoiatati meid halbade teeolude eest. Prantsusmaal oli just LUND sadama hakanud.
Sel hetkel polnud meil õrna aimugi milline seiklus meid ees ootas :)
Disneyland on Calais-st natuke alla 3 tunni autosõidu kaugusel. Saabusime Prantsusmaale meie aja järgi kuskil kell 17.00 aga kuna Prantsusmaal on kell tunni võrra ees siis oli saabumise ajaks kell 18.00. Oma hotelli plaanisime jõuda 9 paiku.
Plaanid olid ilusad aga tegelikult ootas meid ees vist küll meie elu kõige stressirohkem ja jubedam sõit.

Lund aina sadas ja sadas ja sadas. ÕNNEKS, et Pete autol oli kaks esimest kummi talvekummid kuna ilma nendeta ei oleks meil vist isegi õnnestunud ümber pöörata. Sellest me olime teadlikud, et Inglismaale mingiks ajaks lund lubati aga me ei tulnud üldse selle peale, et enne kontrollida mis ilm meid Prantsusmaal ees ootab (tegelikult õnneks, et me seda ei teinud kuna muidu oleks meil see tore reis ära jäänud). Need kaks talvekummi olid meie elu päästjad. Autosid oli teel päris palju seega oli kelle radades sõita. Kolmest rajast oli sõidukõlblik vaid üks ja pool. Tundus, et nii mõnelgi kohaliku numbrimärgiga autol olid talvekummid all kuna neid ikka vahetevahel sõitis teistest autodest mööda. Sama kehtis ka suurte rahvusvaheliste veoautode kohta, kes meid pidevalt möödasõites lume lörtsiga pritsisid.
Pika peale sai Pete oma autorataste tunnetamise kätte. Tal ju puudub igasugune kogemus lumel sõitmisega ja kuigi tänu esimestele kummidele püsisime ilusti teel siis tagumistega oli suur oht libiseda. Tal ei olnud õrna aimugi kuidas ta auto reageerib kui oleks vaja järsult pidurdada või kui auto tagumine ots hakkaks teel vingerdama. Kuskil seda testima hakata oli loomulikult juba liiga hilja seega sõitsime pideva närvipinge all.
Lund aga aina tuiskas ja tuiskas ja tuiskas....ja seda OTSE meile näkku. Mingi aeg hakkas Pete poolne kojamees ka veel juksima nii, et vaateväli muutus aina kehvemaks. Närvikõdi missugune!
Navigaatori poolt järgi jäänud kohalejõudmise aja minutid ei liikunud kuidagi allapoole. 3 minuti pikkuse vahemaa läbimine võttis meil aega vähemalt 9 minutit. Venisime nagu tatt. No täielik õudus. Maanteel, kus muidu oleks saanud sõita 130km/h sõitsime meie keskmiselt 60km/h ja vahel harva 70km/h.
Et sellest kõigest veel vähe oleks siis jooksis Pete mobiili aku tühjaks. Autos olev laadija millegipärast ei töötanud ja mina olin kodust välja tormates unustanud oma mobiili seina laadima. Seega meil ei olnud ühtegi telefoni millega õnnetuse puhul abi kutsuda. Hurraa, ma ütlen. Hotelli ei saanud me samuti helistada ja teatada, et jääme hiljaks...see tähendab väga hiljaks. Ma ise hotelli pärast tegelikult üldse ei muretsenud kuna mida nad meiega ikka teha saavad, ega nad meid tänavale ju ei jäta, aga Pete vaevas see ikkagi.

Hullud mis hullud. Jumal tänatud, et meil vähemalt kaks talvekummi oli. Ilma nendeta me vist oleksimegi sinna maanteele jäänud.
Olime vist umbes üle kolme tunni sõitnud kui Greta äkki teatas, et tema tahab pissile (tal muidu ei olnud häda midagi, vaatas aga dvd ja rõõmustas, et lund sadas). Kuskile teeäärde seisma jäämine oli täielikult välistatud. Esiteks oleks see äärmiselt ohtlik olnud ja teiseks kui me seisma oleksime jäänud siis oleks me arvatavasti ka kohe lume alla mattunud :)
Proovisime siis nii ruttu kui võimalik lähimasse bensujaama jõuda ja kui me lõpuks kohal olime ja teatasime, et hakkame nüüd jooksma ütles Greta meile tähtsa näoga, et oleme omadega hiljaks jäänud! Piss oli juba püksi tulnud. Hurraaa! See oli tegelikult võidukas hurraa mulle endale, kes ma olin kodus just mõelnud, et kas hakkata üldse Gretale topelt pükse kaasa pakkima, kuna lähme ju vaid üheks ööks, aga kes ma nad siis ikka kotti olin pistnud koos ekstra soki paariga. Kuivad püksid kuivadeks püksteks aga ega see suurt midagi ei päästa kui autotool läbimärg on. Taas sain ma endale suurest taibukusest vaikselt õlale patsutada ja Gretale ruttu hoopis kaasavõetud suusapüksid jalga panna. Suusapüksid võtsin kodust kaasa selleks, et laps saaks terve päeva ilma kringliks külmumata õues -1  mööda saata ja kuna need on ju lume kindlad siis olin kindel, et ka pissi kindlad (olid küll).
Bensukast pidime samuti kiiresti jalga laskma kuna oli oht taas seistes lumevangi jääda. Petel tegelikult välgatas ka selline mõte peast läbi, et jääda sinna bensiinijaama ööseks (seal nimelt oli ka ööbmiskoht) ja siis hommikul valges edasi sõita. Mul aga oli kõigele jamale vaatamata hinges selline positiiven tunne, et kõik laabub hästi ja seega pakkusin, et proovime ikka nii palju kui võimalik veel edasi sõita.
Venitasime ennast tagasi mootoriteele ja jätkasime sõitu. Lõpuks olime nii kaugel, et jäänud oli viimased 15 minutit sõitu. Hingasime kergendatult. Tegelikult liiga vara. Tee viis meid mootoriteelt ära väiksemale teele. Tänu tänavavalgustusele oli nähtavus parem aga ega seal peale lume suurt midagi näha ei olnud. Autosi ei olnud ja teerada samuti mitte :)  Ette jäi ka terve hunni ringteid kus me auto tagaots igal korral natuke libises. Mootoriteel saab vähemalt pidevalt otse sõita ja seega teel püsimine palju kergem, väikesed teeda aga täis igasugu käänakuid ja seega palju kordi ohtlikumad. Mingi hetk oli meie ees üks väike veok mis vaid ühest teeotsast teise libises ja me juba mõtlesime, et sellega me elu lõppebgi, aga õnneks suutis mees auto siiski teeäärde seisma jätta ja meid mööda lasta.

Lõpuk... tõesti LÕPUKS... me jõudsime oma hotelli. Milline pingelangus ja efooria. Ma pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, et mitte hotelli administraatori mehele kaela langeda ja teda kallistama hakata. Nii suur oli rõõm, et olime elusalt kohale jõudnud.
Sõit mis oleks pidanud kestma vähem kui kolm tundi kestis meil peaaegu 5 tundi.  Greta, kes vahepeal oli autos magada jäänud, ärkas kohale jõudes ülesse, oli virk nagu noor nirk ning hakkas pastat nõudma. Kell oli kohaliku aja järgi natuke peale südaööd.
Saime võtmed kätte ja läksime oma tuba otsima. Suur oli mu rõõm kui ees ootas meid super ilus korter. Just nimelt korter - tuba koos köögi ja elutoaga. Kuna broneerisime hotelli kiiruga siis minul ei olnud isegi aega uurida millise hotelliga tegu on ja Pete ka ei süvenenud milline hotellituba täpselt välja näeb seega oma köögi omamine tuli meile üllatuseks. Mul oli sellest natuke kahju, et me seda ette ei teadnud kuna muidu me oleksime saanud oma toidud kodust kaasa pakkida ja kohapeal toidu pealt kokkuhoida. Aga noh, see oli sel hetkel küll see kõige väiksem mure :)
Siit paar halva kvaliteediga fotot meie hotellitoast
See diivan käis lahti ja sinna mahtus kas 3 last või kaks täiskasvanut magama 
Vannitoas oli paremal pool ka ääretult suur dussiruum 


Õues aga oli vaatepilt selline
Magamaminek võttis meil üsna kaua aega. Greta oli oma väikesest unest nii puhanud ja Disneyland-i minekust nii ärevil, et ta lihtsalt ei suutnud magama jääda. Minul tuksus samuti süda varajasematest sündmustest mõjutatult veel kahekordse kiirusega ning mõtted mida homne päev endaga kaasa toob ei aidanud rütmi langusele samuti kuidagi kaasa. Siplesimegi siis Gretaga võidu teki all ja peal enne kui uni meid murdis. Pete oli ainuke, kes paari sekundiga magama jäi.
Järmise päeva elamustest aga juba järgmises postituses.

Ma hoiatan siin juba ette ära, et järgmine postitus tuleb põhjalik ülevaade Disneyland-ist. Need kes veel käinud ei ole ja parema meelega jätaks koha enda avastada, nendel tasub siis sellest postitusest eemale hoida.


11 comments:

  1. ohhh, teid ullikesi küll! Turistid, ma ütlen :-P
    Aga tegelikult ma saan NIIIIII hästi aru, sest me oleme mäepapaga ükskord sarnaselt hullumeelse reisi ette vötnud. Olime küll kahekesi. Lapsed ämma-äia juures soojas ja turvalises kodus. ...siis kui meie talvistes Shveitsi mägedes seiklesime, peaaegu laviini alla jäime, peaaegu kuristikku libisesime, peaaegu kiirteel avarii tegime, ööseks kuskile suvalisse hotelli jäime (sest edasi lihtsalt polnud vöimalik) Oehhh...sellest söidust jäid vana auto esistmesse minu küünejäljed ;-)

    PS - Greta rokib täiega! Ja Pete! Ja SIna. Kogu pundile 5+

    ReplyDelete
  2. Meil on plaan minna ja hea meelega loen põhjalikku ylevaadet . Aga talvel? Ma miskipärast arvasin, et enamus tegevus toimub õues.

    ReplyDelete
  3. Mäemamma, reisu ju tegelikult tegi vaid hulluks see ootamatu lumi. Kui seda ei oleks olnud siis ei oleks ka mingit seiklust olnud kuna muidu ju ei ole vahet kas sõidad 5 tundi Inglismaa piires (mida me oleme ka enne teinud) või Prantsusmaa poole.

    Meremaid, ma järgnevates postitustes panen juurde ka hinnad. Väga suur osa asju toimub katuse all. Enamuses olevaid sõite näiteks ja Diney tegelastega kohtumised toimuvad kõik katuse all siseruumides. On ka karuselle ja värke mis õues loomulikult.

    Meie üheks plussiks miks me nüüd läksime ja mitte kevadel või suvel oli, et vältida järjekordi. Teine põhjus ka see, et kuna meil on juba kõik kevade ja suve reisud plaanitud siis Disneyland ei oleks sinna sisse enam kuidagi ära mahtunud. Plus meil oli ju lihtsalt praegu vaba aeg mis arukalt sisustamist nõudis :)

    ReplyDelete
  4. Palju palavaid õnnesoove möödunud sünnipäeva puhul!
    Lugesin ja pinge kasvas iga reaga...Ohkasin lausa kergendatult, kui te hotelli jõudsite :) Küll on hea, et te eluga tagasi olete!

    Järgmist postitust ootama jäädes,
    Eva

    ReplyDelete
  5. Õnne takkajärgi :)
    Ma pean ütlema, et olen korra Brüsselist Londonisse rongiga läinud ning kui mõtlema hakkasin, siis oli tõesti pisut kõhe, et suure veemassi all sõitsime.
    Muidugi ei ole see midagi võrreldes lumega sõitmisega. Meie kõige hullemad kogemused selles suhtes on kindlasti sõidud Quebeci suusatama. Aga eks Torontogi või sattuda päris korraliku lumetormi keskele.

    ReplyDelete
  6. Väga äge! pool peret põhjamaalt = kaks talvekummi auto all :). Tore, et rongi kirjeldasid, ja istutaksegi autos kogu tee? Gretale oli kindlasti superseiklus. ootan huviga järge.

    ReplyDelete
  7. Vauu, lahe.
    Sellisest rongist kuulsin küll esimest korda ... meile siia oleks sellist vaja :)
    Disneylandi sõitu meil selles elus plaanidesse ei mahu nii et loen su järgmist postitust huviga :P

    ReplyDelete
  8. See "kaks talvekummi" pani mindki muigama :D jään juba teist osa ootama :D

    ReplyDelete
  9. Seda kahte talvekummi asja on väga lihtne seletada :)

    Esiteks kaalutlesime me Petega kaua kas ÜLDSE tasub ära talvekummide soetamine vaid sellepärast, et lund VÕIB OLLA sajab ka sel talvel KORRAKS maha.

    Kuna Pete töötas töökohas kus kõik oli üli salajane ja tal ei olnud võimalust kodus töötamiseks siis kartsime, et kui lumi tuleb kas või päevaks ja tööle ei saa minna siis kaotaksime selle ühe päevaga palju raha.

    Pete auto on esiveoga seega otsustasime kahe esikummi kasuks kuna nendega saab ikkagi paremini hakkama kui täitsa ilma. Eelmisel aastal tegime sama moodi.
    4 talvekummi me ei raatsinud osta kuna need oleks meile maksma läinud üle £400. Me ei tahtnud kuidagi sellist summat välja käia, eriti veel enne jõule ja kartuses, et neil ei saagi mingit tarvet võib olla olema.

    Inglismaal me nendest praegu mingit kasu ei ole saanud, sest kuigi lund on meil siin üsna paju hetkel siis suured teed on kõik puhtad tänu ettevalmistustele. Samuti oli Petel ju vaba nädal kui sadama hakkas seega töölesõidu pärast ei pidanud muretsema.
    Prantsusmaal aga ei oleks me ilma nendeta kuidagi hakkama saanud.

    Minu auto talvekummide peale ei tasu üldse pennigi kulutada kuna see ei tasuks ennast kuidagi ära :)

    Kroonijuveel, Jah seal rongis lihtsalt istud oma autos, loed või teed mida ise tahad nii kaua kui kohal oled :) Kui just soovi on siis võid ju ka autost välja tulla ja ringi jalutada aga kuhu sa seal vagunis ikka jalutad rohkem kui vaid pissile :)
    See sõit läheb nii ruttu, et ei tule mingit otsest vajadust autost välja tulemiseks ja just sellepärast ongi see nii mugav ja kiire viis Inglismaalt Prantsusmaale sõitmiseks :)

    ReplyDelete
  10. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  11. See kirjeldus oli tõesti hea, sest ma ei teadnud mingist tunnelist midagi. Mul poleks selle vastu midagi kui sedapidi Eestisse ka saaks :D
    Disnikasse tahame me minna küll, aga sellegipoolest ootan juba, et su järgnevat postitust lugeda. Arvan, et see ei riku midagi ära, pigem aitab ehk kaasa isegi kui minna.

    ReplyDelete