Saturday, 12 January 2013

LÕPETUSEKS

Kui olime Eestist tagasi koju jõudnud ootas meid ees järjekordne kinke täis kuusealune. Otsustasime avada kodused kingid peale jõule, Eestist tagasi tulles, et siis oleks küllaldaselt aega neid nautida ja vana aasta õhtut sedasi tähistada. 

Greta teadis täpselt, et temale peaks olema 3 pakki aga suur oli ta üllatus kui pakke oli rohkem kui kolm. Rõõmu ja elevust kui palju. 
Me tegelikult ei luba Gretal Simpsoneid telekast vaadata, kuna seal toimub liiga palju peksmist ja muud vägivalda. Greta aga on meil täielik koomiksite hull. Ta võib ühe raamatu taga istuda igaviku ja igat pilti hoolega jälgida. Aasta tagasi leidis ta ühest heategevuspoest Sipsonite kogumiku mida ta hakkas kohapeal vaatama. Küll ma palusin teda, et hakkame nüüd minema, kui olin seal ta kõrval juba 10min seisnud aga laps ei olnud nõus. Kuna raamat oli üsna paks ja lõpuni oli veel palju maad siis pakkusin talle välja variandi, et ta selle oma taskuraha eest ostab ja siis kodus edasi vaatab. Lapsele pakkumine meeldis ja peale seda on see raamat ta suur lemmik olnud. Kui ma enne jõule nägin selle aasta Simpsonite kogumikku £3 eest poes müügil siis otsustasin kohe ära osta. Gretal oli uue koomiksi üle väga hea meel ja nüüd on tal midagi uut vahelduseks lugeda kui tal mu autoga sõites igav peaks hakkama (issi autos saab ta alati IPhone-i kasutada).
Mina aga sain endale lõpuks tripod-i (ma ei teagi kuidas seda eesti keeles kutsutakse. See värk siis mis pildistamise ajal kaamerat hoiab :)
ja niiskuse koguja. Selle viimase üle on mul eriti hea meel. Nüüd kui ma veranda peal pesu kuivatan või köögis suure auruga midagi keedan ei pea ma igistavate akende ja hallitavate seinade pärast muretsema :). Sellisest vägevast masinast kuulsin ma Eva ja Co käest ja kohe kui masina margi teada sain ning kinnituse, et tegu on hea värgiga panin Amazon-is oma soovilisti. Kuna aga jõulud olid tulemas ja kulutusi niigi kuhjaga siis ma ei hakanud selle ostmisest Petele rääkima kuigi ise oleks tahtnud masinat koju juba samal päeval. No võite arvata siis kui suur oli mu üllatus kui ma oma suuuuuure jõulupakilt paberi pealt käristasin :) 
Pete rääkis mulle kuidas ta oli seda minu eest peitnud. Algul oli see tal tööl laua all seisnud ja kolleegid olid pidevalt küsimas käinud, et kas Petel on mini külmutuskapp seal peidus. Kui siis Pete oli öelnud, et ei, et see on jõulukink tema naisele, siis olid kõik ärevile läinud ja uurima hakanud, et millega tegu. Kui nad kuulsid aga, et tegu niiskuse kogujaga siis vaatasid nad Petele segaduses otsa ja kontrollisid et kas kuulsid õigesti, et tegu kingiga naisele. Pete oli siis uhkusega vastanud, et ja jah, tema juba teab kuidas naist õigesti kohelda :) :) :) 
Ma võin vaid lisada, et Petel oli õigus, sest ma tõesti olen nii õnnelik oma masinakese üle.
paremat pilti praegu ei ole.
Issi ühe oma kingitusega


Jõulude ajal oli paljudes blogides juttu jõulude tähtsusest või sellest kuidas jõulud ei pea üldse olema täis stressi ja rabelemist jne. Ma arvan, et ei olegi sellist asja nagu õiged jõulud. Jõulud võivad tähendada erinevaid asju erinevatele inimestele ja seda enam veel kui need eri inimesed elavad erinevatel maadel. 
Mina mäletan oma lapsepõlve jõule väga hästi. Ma arvan, et esimesed mälestused on vist kuskilt sellest ajast kui ma olin 4 aastane. Nagu Eestis ikka kombeks siis tuli mullegi jõuluvana koju. Mäletan, et ühel korral jooksin suurest hirmust laua alla peitu :) Mäletan ka seda, et kord laulsin ma jõuluvanale oma väljamõeldud laulu mis ei tahnud kuidagi ära lõppeda. Aina laulsin ja laulsin ja kuigi sõnadest hakkas juba puudus tulema siis lihtsalt millegi pärast ei osanud ma lauluotsi kokku tõmmata. Lõpuks päästis mind vist jõuluvana öeldes 'Oi kui ilus laul'.
Loomulikult oli jõuluvanaks alati isa, kes just siis juhtus keldrisse minema midagi tooma või lihtsalt õue toimetama, kui jõuluva külas käis. Hiljem kui ma juba suurem olin ja vist jõuluvana muinasjutust välja kasvanud (aga mu vend veel mitte) siis jäeti kingikott lihtsalt ukse taha. Isa hakkas aga tasapisi märkusi tegema, et toas nagu tuul tõmbaks, et mingu me lapsed vaatama kas uks on ehk praokile jäänud...
Mäletan selgelt ka paljusid saadud kingitusi. Näiteks selle pika laulu eest sain ma ühe suure plastmassist buratino, kelle nina oli kaalika tüki kujuga :) Ma isegi mäletanmis värvi ta riided olid.
Ma arvan, et see millised mälestused kellegile erinevatest asjadest meelde jäävad oleneb ka palju sellest milline tundemeel neil juhtiv on. Mõned (nagu mina) on väga tugeva visuaalse meelega, teised taas rohkem tekstuurse või kuulmise meelega, mõnedel jäävad meelde lõhnad või tunded. Vahet ju ei ole nii kaua kui meelde jäänud ikka positiivne on.
Mina mõtlen alati heldimusega tagasi oma lapsepõlve kuigi nüüd suurena saan aru, et kuigi mulle kui lapsele olid jõulud rõõmsad ja põnev aeg siis vanematel samal ajal tekitasid jõulud kindlasti ka pinget ja stressi. Vanasti toodi ju kuusk alles 24ndal tuppa. Kuna elasime linnas siis pidi keegi seda kuuske ostma minema, korter oli vaja ära koristada, süüa teha, kuusk ehtida, laud katta jne jne. Mul oli muidugi lõbus samal ajal Soome Tv Disney multikaid vaadata aga täiskasvanutel olid käed jalad tööd täis. 

Minule on väga tähtis, et minu laps saaks killukese sellest muinasjutulisest jõulutundest mida mina lapsena läbielasin lisaks siinsetele kommetele. Lund ma talle iga aasta garanteerida ei saa aga jõuluvana küll. Kodu meeldib mulle samuti jõuludeks ilusaks kaunistada ja piparkooke koos lapsega teha. Traditsioonid ei tule ilma, et neid ise korraldada ja tihti võtab see korraldamine üsna palju tööd ja stressi. Jah, ma arvan, et eks seda stressi ole just nii palju kui palju sa ise oma õlgadele võtad aga mina olen selline tegelane, kes kui juba teeb siis teeb südamega ja põhjalikult. 
Jõulud Inglismaal ei ole sama laadi kui on jõulud Eestis, Itaalias või Ameerikas jne ja kui ma ka väga tahaks siis on see peaaegu võimatu neid siin selliseks muuta. Esiteks ei ole siin lund mis kogu jõulule muinasjutulise kuue selga paneb, ka ei ole siin jõulud ainult perekesksed pühad vaid ikka kärtsu ja mürtsuga nagu jõulu'crackers'. Kui me tahaks seda kõike vältida ja jõulude ajal sõpradest ja sugulastest eemal olla siis me peaksime terve detsembrikuu kuskile teisele maale minema kuna kallitest inimestest sel ajal niisama eemalduda oleks muidu võimatu JA VÄGA EBAVIISAKAS. Nii, et see jõuluEELNE stress käib, vähemalt meil, jõuludega alati kaasas. Jõuludeks on aga kõik toimetused tehtud ja kingid ostetud ning jõulud on meil alati olnud vaid rõõmus ja stressita aeg. 

Tavaliselt tuleb seda stressi kõige rohkem kingitustega. See stress ei ole niivõrd negatiivne kui ehk tihti 'frustrating'. Meie kingituste saajate nimekiri on alati väga pikk aga ma ka tean, et pooled seal nimekirjas on sellised inimesed, kellele ma ise NII VÄGA tahan midagi ilusat anda. Ja anda just sellepärast, et ilma neile kingitust kinkimata oleks jõulud vaid kommertse tundega. Minule on aga tähtis, et jõulude juures oleks midagi ka hingele. Midagi omaloomingulist, midagi loovat, midagi huvitavat ja üllatavat. Nii teengi rohkem kui peaks, sest teisi asju ei saa kuidagi tegematta jätta.

Minu arvates ütles Oudekki Illustraatori blogis selle kingi ostmise kohta nii ilusti. Just nii nagu mina seda asja näen ainult, et ma ise ei oska seda nii ilusti ja täpselt sõnadesse panna. Ma loodan, et ei kommenteerija ega ka blogija pahanda kui ma siia sellest kommentaarist ühe osa panen :)

Kingitused tegelikult on mulle olulised küll, just selle “üllatuse” nime all, see, et tahad nendele, keda armastad anda mingit “uus ja huvitav” kogemust, tahad pakkuda midagi, mida ta on alati tahtnud, aga pole osanud unistada. Muidugi, nende hankimine on üks keeruline tegevus (ja stressirikas), aga natukene stressi selle nimel, et kallid inimesed läheksid näost särama, sest oled seda õiget teadvustamata soovi tabanud, on ju täitsa okei.

Nüüd aga võin rahus jõuluteema lõpetatuks kuulutada :) Meil olid sel aastal imelised jõulud!

10 comments:

  1. Mul on nii hea meel, et natukene tänu minule Sa endale niisukusekoguja näol hea jõulukingi said. Pesukuivatamise juures on sellest tõesti suur abi ja vannitoas vähendab see ka väga tõhusalt niiskustaset (meie vannituba muutub sõna otses mõttes aurusaunaks, kui keegi on natuke kauem, kui 2 minutit, dushi all olnud).
    Vahva, et teil toredad jõulud olid ja samas on ju ka täitsa hea, et need nüüd läbi on. Nüüd võiks hakata juba kevad tulema :)

    Uusi postitusi (ja ilusaid fotosid) ootama jäädes,
    Eva

    ReplyDelete
  2. Vauu, kui palju kinke, vägev :)
    Meil on väike niiskusekoguja igas toas aknalaual, kuna meil peale akende vahetamist ja maja soojustamist ventilatsioon pea olematu :)
    Mina ei näe seda jõulueelset siginat-saginat (mis meil on muidugi kordades väiksem kui teil) stressina. Mulle meeldib see koristamine, kaunistamine, söögi tegu ja kord aastas laua ilusasti katmine ;)
    Ja kui sa naudid inimestele kinkide tegemist, nende rõõmustamist, siis seda ka ei saa stressina võtta. Eks muidugi peab olema kõik läbi mõeldud. Et kui on vähe aega ja ideed puuduvad ja paaniliselt mööda poode jooksed siis võib stress tekkida küll. Meil on jälle see teema et minul siin pole midagi osta ja Tiit kes vihkab igasugust poodlemist pidi siis kõik enda peale võtma. Eks me siin jõuluvanale kirjutatud kirjade ja telefoni abil üritasime sellega hakkama saada :)

    ReplyDelete
  3. Muinasjutulised jõulupildid! Juba ainuüksi Sinu blogist piisab jõulumeeleolu loomiseks pikaks ajaks :)

    ReplyDelete
  4. Mina ei maleta lapsepolvest uhtegi joulu voi kingitust. Kuuske maletan ja ehteid, ja seda stressi mis koolis oli selle parast et pidi naarivanale luuletust lugema.

    ReplyDelete
  5. Liina, kas te tõesti pidite koolis jõuluvanale salmi lugema?
    Tead mina käisin kommunistlikul ajal koolis ja siis ei tohtinud jõuludest koolis üldse kõva häälega rääkidagi. Siis olid ju vaid Jaanuarikuu näärid :)
    Ma mäletan, et mu pinginaaber tuli mingi kellukese või päkapiku mütsiga kooli ja siis keemia õpetaja kutsus ta vaikselt kõrvale ja palus mütsi kohe kotti panna.
    Samas lasteaias oli küll näärivana aga temale laulsime ja tantsisime terve rühmaga koos.
    Meie lauluõpetaja oli muideks Ava Kumpas nii, et laulud ja kostüümid olid meil pidudel alati viimase peal.

    ReplyDelete
  6. Ma raagin ka ikka naaridest. Koolis kais alati naarivana klassiohtul. Hirmsad malestused! :)

    ReplyDelete
  7. No sel juhul ma saan sinust täiesti aru :)

    ReplyDelete
  8. Meil oli ka Ave Kumpas! Kas sa kasvasid Viimsis?

    :)

    ReplyDelete
  9. Ruudi, ei Tallinnas aga me käisime ju erinevatel aegadel lasteaias. Võib olla läks hiljem Viimsisse või võib olla õpetas üldse mitmes lasteaias koos. Igal juhul ma mäletan, et ma pidin ühe poisiga minema laulma tema lauluvõistluse saadesse aga millegi pärast jäi ära. Ma arvan, et me (mina ja üks poiss) ei laulnud vist seda igavat Jerevani laulu piisavalt hästi :)

    ReplyDelete
  10. ...ja ma sel aastal ostsin Ave Kumpase lauluraamatu :D

    ReplyDelete