Thursday, 8 November 2012

BELTONI MAJAS

Veel üks postitus Lincolnshire reisust. Pühapäeval enne koju sõitmist hüppasime läbi sellisest kohast nagu Belton House. Meie hotelli lähedal oli tegelikult väga palju erinevaid losse ja mõisaid, üks võimsam kui teine, aga paljud neist olid juba talvepuhkusele läinud. Valisime lõpuks Belton House-i kuna selle eest me ei pidanud maksma (kuna oleme liikmed) ja kuna seal oli hästi suur laste adventure park. Kohale jõudes ei olnud maja veel avatud ja seega oligi hea võimalus kohe laste pargiga alustada. 

Kui ma eelnevalt internetist lugesin selle pargi kohta siis mul oli ettekujutus millegist hästi suurest ja võimasast pargist. Kohale jõudes aga oli tegu küll suure maaalaga aga ega seal otseselt midagi palju teha ei olnud. Tegelikult eks selle adventure pargi mõte ju oligi, et oleks koht kus lapsed saaksid loodusega sõbrad olla, kaikad käes joosta, ronida või niisama kändude ja langenud puude peal turnida. Kõik ronimispuud ja liumäed olid ehitatud looduslikest materjalidest (nii palju kui see võimalik oli) ning pargis jalutasid ringi pardid. 


Me veetsime seal pargis natuke aega aga erilist pinget see meile ei pakkunud. Ma ise arvan, et selleks oli kaks põhjust. Esiteks oli õues nii külm, et Greta ainult värises kuigi oma arvates olin talle küllaldaselt riideid selga pannud. Teiseks mida see laps seal ikka üksinda ringi jookseb. Oleks keegi sõber kaasas olnud siis oleks teine asi aga meie Petega ei hakka ju mööda kände ülesse alla ronima seega meil kõigil oli natuke igav. 
Seal pargis aga oli üks huvitav asjandus - muusikalised astmed. Me ei olnud midagi sellist enne näinud ja seega sattusime sellest vaimustusse. Ütleme nii, et Pete oli lausa nii vaimustuses, et lõpuks pidin ma ta sealt ära tirima kuna talle hakati juba imelikke pilke heitma :)


Varsti oligi juba kell nii palju, et võisime oma maja tuuriga alustada.




Esimene asi mida me majja sisse astudes nägime oli suuremat sorti pronksist jahikoera kuju kes oli jänese kinni püüdnud ja siis võidurõõmsalt selle surnukeha peal seisis. Majas olnud tädid hakkasid Gretale kohe ruumis olevaid koeri näitama samal ajal kui meie Petega silmi pööritasime. Me kartsime, et see surnud jänese pilt taas me lapsel pisarad jooksma paneb, nagu see juhtus Newtoni majas, aga õnneks siiski möödus kõik rahulikult. Ju see pronksist jänes ei äratanud nii palju kaastunnet kui Newtoni maja armas karvane.
Kuna selles majas lubati pilti teha (küll ilma välguta) siis on mul võimalus teile siin seda maja ka seestpoolt näidata. 










Samal ajal oleks olnud võimalik teha ka eraldi tuur maja teenijate osasse. Mind huvitab selliste suurete mõisate juures just eelkõige teenijate elu ja olu aga kuna selleks tuuriks oleks pidanud eraldi aja kinni panema ja ma juba tundsin, et Petele ja Greale sai küllalt majast endast siis jäi mul see lõbu ära sel korral. Kahju :(
Kes selles majas elas või mida tegi me ei tea kuna me ei süvenenud sellesse. Kes neid kõiki mõisnike ikka jõuab meeles pidada. Meelde jäi aga küll, et selles sinises toas magas Prince Charles paar aastat tagasi kui ta majarahvast külastas.
ja kasutas seda vannituba. Hmm, peaks mainima, et mitte just mugavustega vannituba ;)





Majas ringi käies sattusime rääkima ühe vabatahtliku valvuriga ja jutuks tuli, et tore oleks näha kogu maja täies valguses. Nimelt on enamuses kõikides tubades kardinad pooles mastis, et üleliigne valgus ei kahjustaks toas olevaid ajaloolisi asju. See poolik valgus aga muudab kogu toa ja maja natuke depressiivseks ja ei anna õiget kujutus sellest luksuses ja hiilgusest millega tegelikult tegu on. Ma saan sellest väga hästi aru ja austan seda aga samas nii tahaks kas või korraks näha maja sellisena kui seal sees kunagi elati. Küsisin, siis selle mehe käest, et miks näiteks ei või organisatsioon, kellele see maja kuulub, teha väikese lühifilmi kui kardinad on eest ära tõmmatud ja siis müüa seda DVD suveniiripoes (iga sellise maja juurde kuulub suveniiripood). Mehele see idee väga meeldis ja ta palus, et me lahkudes sellest kindlasti külastajate soovituste ja ideede raamatusse kirjutaksime mida me ka tegime.




Paar päeva hiljem sain ma järgmise emaili
Dear Mrs...

Thank you for taking the time to complete one of our Visitor Comment Cards during your recent visit to Belton House.

We welcome all feedback and would like to respond to your suggestion of possibly making a film showing the House interior with the blinds raised and hence with more light.
Regrettably however we are not able to do this.

Some of the items in the collection, especially the textiles, are incredibly vulnerable to light damage and we make every possible effort to keep the light as low as possible.
Indeed, the opening times of the House are determined by the annual hours of light exposure which have been carefully calculated to preserve the contents.
In some of the rooms, the blinds are never opened at all and in many others they are opened very infrequently.

There are a very few rooms with less vulnerable contents (the library for example) and the light levels here are increased.
We receive many filming requests from organisations such as the BBC and others and can only offer them the use of these rooms with less vulnerable contents.
Even allowing a brief increase in light for the purposes of a short film in the more vulnerable areas would cause irreparable damage.

Thanks again for your suggestion and we hope you can understand why it is not possible.

We hope to have the opportunity of welcoming you back to Belton again soon.

With regards
.....

Neile kes inglise keelt ei oska lühidalt see sama tekst siin jättes välja traditsioonilise viisakus etiketi.
Kahjuks sellise dvd tegemine ei ole võimalik kuna mõned asjad majas, eriti tekstiilid, on nii tundlikud, et nad teevad kõik et kaitsta neid valguse eest. Maja lahtioleku ajad on samuti kalkuleeritud nii et valguse kahjust oleks minimaalne. Mõnedes tubades ei ole kardinad kunagi avatud ja mõnedes avatakse  neid vaid väga harva.
Majas on vaid mõned ruumid kus on vähem tundlike asju, nagu näiteks raamatukogu, ja seal on seega valgust rohkem.
Veel lisati, et neilt on tihti küsitud luba filmimiseks erinevate organisatsioonide poolt, nagu näiteks ka BBC, aga kahjuks lubavad nad filmida ainult nendes ruumides kus valgu teeks kõige vähem kahju.
Isegi kui nad lubaks filmida väga lühikest filmi tundlikumates ruumides siis tekitaks see parandamatuid kahjustusi ja seega see ei ole võimalik.

2 comments:

  1. Kena maja küll, mõelda vaid, et terve Inglismaa on selliseid täis külvatud...
    Ma nende raamatukappide juures mõtlesin, et huvitav küll, kuidas kõik raamatud seal on nii sarnased. Kas on eraldi köidetud spetsiaalselt või on tegu lihtsalt vanade raamatutega ja sel ajal olidki raamatud kõik ühesigused?

    ReplyDelete
  2. Luize sul on väga huvitav tähelepanek :)

    Ma nüüd ei ole kindel kas mu vastus on 100% õige aga raamatutega on sellistes kohtades tavaliselt järgmine lugu. Nii palju kui võimalik siis on raamatud originaalid aga kui kogumikku kuulub midagi väga hinnalist siis hoitakse neid loomulikult kuskil teises kohas kus nad nii valguse kui ka tolmu ja raamatukoide eest kaitstud on.
    Küsisin Pete käest raamatute välimuse kohta ja tema ütles, et vanasti köidetigi raamatuid vaid nahka, seega enamalt väga sarnased.

    Mõnedes mõisates ei ole kõik originaal raamatud säilinud või on tulekahjus hävinud ja siis on riiulitele vaid raamatushabloonid joonistatud, mis kaugelt näevad välja nagu päris aga lähedalt uurides saab aru, et tegu väikese pettusega :)

    Järgmine kord kui taas kuskil mõisas oleme siis ma küsis spetsiaalselt üle ja siis kirjutan siin sellest :)

    ReplyDelete