Saturday, 8 September 2012

KUS MINA SIIS OLIN?

Greta teab juba üsna varajasest east kuidas ta siia ilma tuli, samas aga on tal väga raske aru saada kus ta enne sündi oli. Praegu tundub, et tema saab asjast aru nii et kui mina olin väike siis tema oli suur tädi ja et kui tema kasvab vanemaks siis mina muutun väikeseks. Ta on mitmel korral seda teooriat oma jutuga kinnitanud.
Näteks näitasin üks kord Gretale fotosid minu lasteaiast. 
Mina: 'Vaata, mina käisin ka lasteaias kui mina väike olin'
Greta vaatab huviga pilte, jääb siis aga mõttese ja küsib: 'Kas mina olin siis koolis?'
Või näiteks kui ma järjekordselt ütlen talle, et emme ei saa leiba või jogurtit süüa, kui ta mulle lahkelt oma jagu pakub, siis lohutab ta mind öeldes: 'Kui sina väike tüdrukuks saad siis sina võid seda süüa.'
Gretale on alati meeldinud vaadata fotoalbumeid. Üheks lemmikuks albumiks oli veel aasta tagasi meie pulmaalbum aga kuna selle vaatamine lõppes alati pisaratega siis ma lihtsalt peitsin albumi mõneks ajaks ära. 
Probleem oli selles, et pildil olid kõik Gretale tuttavad inimesed (meie Petega, vanaema, vanaisa, Granny ja Granddad ja kõik meile tähtsad inimesed) aga keda ei ole kuskil on Greta ise. Kui ma talle ütlesin, et teda ei olnud siis veel olemas kui me abiellusime siis loomulikult ei suutnud 2,5 aastane sellega kuidagi leppida. Vaatas segase näoga otsa ja küsis, et kas tema oli siis kodus? Kui vastasin, et ta ei olnud üksi kodus vaid teda lihtsalt ei olnud siis veel olemas. Greta vaatas uuesti fotot ning kuna fotol olid vanaema ja vanaisa siis vist automaatselt järeldas, et kuna nende juurde saab lennukiga, et ju ta siis oli lennukis. Taas pettumus kuna lennukis ta ka ei olnud. Pisarad juba voolamas.(Gretale on alati hirmus tähtis olnud, et kõik lapsed, beebid alati oleks ema või isaga. Üksi olevad lapsed on Greta silmis täielik maailmalõpp aga see juba omaette postitus)
Äkki tema oli siis hoopis tädi? Ma ei julgenud enam ei-d ega jaa-d öelda kuna teadsin, et asi on omadega täitsa metsas.
Siis nägi Greta fotot kus vaid mina olin peal, pruudikleidis, ja näha oli, et lapse peas tärkas väike lootus. Pisike naeratus näol küsis ta, et kas tema oli siis issiga? 
Tavaliselt me just nii kaugele jõudsimegi nende fotode vaatamisega kuna siis ma lihtsalt pidin albumi ta käest ära meelitama, et last mitte pikemalt traumatiseerida.
Mida aeg edasi seda rohkem võimalusi ta suutis välja mõelda tema pildil puudumise kohta. Kui me kevadel Lion King muusikali vaatamas käisime siis see oli esimene kord kui Greta kellegi surmaga silmitsi sattus ja surma kui konsepti kasutama hakkas. Sellest tulenevalt küsis ta fotosid vaadates ja taas kuuldes jutte, et teda siis veel olemas ei olnud, et kas tema oli siis surnud? Et kas tema oli man digging me out (kus ta selle idee sai ma ei tea kuna kuigi surmast me rääkisime temaga avalikult siis matmis rituaalid jätsime enda teada).
Fotoalbumi peitsin küll ära aga sellele vaatamata on igapäevases elus piisavalt hetki kus lapsel tihti segadus sellest kus ikkagi inimesed olid siis kui neid veel olemas ei olnud.
Täna teel lasteaeda hakkas Greta mulle autos rääkima, et kui issi väike oli siis elas ta ühes teises majas. Et issi oli talle seda maja näidanud ning kurb olnud, et maja nii messy oli välja näinud. Ma algul ei keskendunud ta juttu kuna arvasin, et tegu mingi ettekujutatud looga aga kuna faktid olid kõik õiged siis sain aru, et tegu informatsiooni jagamisega :). Ma siis arendasin vestlust edasi ja mulle märkamatult hakkasin rääkima, et kui issi väike oli siis tädi Debbie (Pete noorim õde) oli väike beebi ja et Debbie on issi õde. Greta kuulas kõrvad kikkis ja kui ma olin lõpetanud siis küsis ruttu, et kas Sianna (Debbie 5 aastane tütar) oli siis suur tädi? Mina pigistasin seda küsimust kuuldes kõvasti rooli ja mõtlesin, et here we go again!!!
Jälle olin ma sunnitud alustama oma juttu sellest kuidas kedagi siis veel ei eksisteerinud kuigi sel korral oli see keegi Sianna. Rääkisin, et kui Debbie suureks tädiks kasvas siis sündis alles Sianna, et Sianna oli samuti tema ema kõhus nagu tema minu kõhus oli.
Gretat see vastus ei rahuldanud. Tal võttis päris palju aega, et järgmist küsimust sõnaliselt ritta saada. Küll ta proovis nii ühes kui teises keeles, üht ja teist pidi aga kuna arusaam ei küündinud küsimusega välja tulema siis laps lihtsalt teatas ärritunult: 'Tema can't be just nowhere! How tema...how tema...?'
Siis ma sain aru, et JUBA on saabunud see hetk kui ma pean hakkama lapsele rääkima 'birds and the bees' (mis tahes see siis ka eesti keeles oleks :). Mul ei olnud isegi ettevalmistamise aega antud kuna lapse küsimus vajas kohest vastamist. 

Ja siis ma rääkisin talle, et kui tüdrukud on väikesed siis neil on kõhus väikesed munad ja kui nad suureks tädiks kasvavad siis nendest munadest tulevad beebid. Ma küll ise hetke kõhklesin, et kas MUNA oleks ikka see õige sõna kasutada kuna Greta ju teab, et ta on munade suhtes allergiline ja kes teab võib olla siis hakkab veel muretsema aga õnneks siiski pääsesin 'eluga'. Ütlesin talle, et kui tema suureks tädiks kasvab siis tema saab ka beebisid. Beebi hullu Gretat selline lause rahuldas loomulikult 100 protsendiliselt ja laps teatas: ' Mina call minu beebi siis TÜDRUK'.
Mul on tunne, et sellega on meie KUS MINA SIIS OLIN küsimus ammendatud... peaks vist pulmaalbumiga testima enne kui täielikult finitoks teema saan tunnistada :)



15 comments:

  1. vàga vahva ja huvitav postitus :)

    ReplyDelete
  2. Ma tahtsingi soovitada seda sama enne kui lugemisega lõpule jõudsin. Et ütle et ta oli koguaeg emme kõhus enne kui hakkas beebiks kasvama.

    ReplyDelete
  3. No, näed, oleks ma selle peale enne tulnud :) Oleksin vist pidanud sinu, kui 4 lapse ema käest kohe nõu küsima ;D

    ReplyDelete
  4. :) Minu lapsed pole selle peale tulnudki et kus nad siis olid kui neid veel polnud. Vähemalt ei mäleta küll.

    ReplyDelete
  5. Aga mis sa ise arvad, kus ta enne oli?

    ReplyDelete
  6. Thanks Ruudi! :D
    MIna arvan et asjad on just nii nagu nad ongi aga tundes Gretat tean kindlasti, et mingi issi ja emme jutt ajaks teda vaid veel rohkem segadusse ja paneks teda muretsema. Temale on tähtis et tema , kuigi kui ei olnud veel olemas, oli kuskil kellegi (soovitavalt ema või isa) juures ja mitte üksi. See emme kõhus olemine ja beebiks kasvamise aega ootamine on minu arvates super hea seletus Kahetsen, et seda muna juttu ajama hakkasin aga arvan, et seda annab siluda kui teema tääs päevakorda tuleb.

    Muinasjutu välja mõtlejat minust ei ole. Seda tehes teeksin asja veelgi segasemaks nii lapsele kui ka mulle endal ja proovi siis pärast sellest supist välja tulla :)

    ReplyDelete
  7. eiei, kòik oleneb ju sellest, mida keegi usub.

    Noh mina tean, et enne siia tulekut olime me tavaliselt keegi teine, reinkarnatsioon, eks. Sega on Gretal òigus, tema oli tòesti vanamutt( vòi taat) siis kui teie abiellusite ;)

    Noh ja kuna mina nii usun siis ma rààgin lapsele ka seda nii ja tema jaoks ongi nùùd see normaalne, et kui keegi àra sureb siis sùnnib uuesti. keha jààb ju vanaks ja jààb haigeks. Ei mingit muinasjuttu, vaid tòde ;)

    ReplyDelete
  8. tore lugu Gretal endal suureks saades lugeda:)

    ReplyDelete
  9. Meie Petega nii ei usu ja kuigi MINA seda otseselt ei eita siis ei usu ma, et see oleks olnud õige või sobiv seletus Greta küsimusele (ja mulle ei meeldi see mõte, et minu laps on enne olnud vanamutt)

    Teine asi oleks kui Greta küsiks mis siis saab kui inimene ära sureb, et siis öelda et me kõik sünnime uuesti aga kuna küsimus oli enne sündi olemisest siis oleks olnud vale hakata surmast rääkima.

    Ta on surmast kui sellisest teadlik ja sellest teemast väga erutatud (positiivses mõttes ilma et see temas stressi või muret tekitaks) aga seda vaid sellepärast et ta ei ole surma konspektiga emotsionaalselt seotud ja seega kuigi ta teab mida surm tähendab ja surma oma mängudes kasutab siis on see pigem 'turvaline' katsetus kui emotsionaalne 'kriimustus'.

    Ma arvan, et kui ta mõttemaailm on valmis rohkemaks informatsiooniks siis saan ma sellest tema küsimuste kaudu teada ja ma proovin siis vastata talle just nii palju kui paljuks ta valmis on.
    Arvatavasti ma tõstan teema siis siin enne ülesse, et olla rohkem ettevalmistatud teie kõigi kogemuste põhjal :D

    ReplyDelete
  10. Oh meil on seda sundimise / suremise teemat olnud vist iga paev sellest ajast kui papa ara suri... Nuud teavad, et enne sundimist olid minu kohus ja kui ara surevad siis keha laheb maa alla ja hing lendab taevasse...

    ReplyDelete
  11. Mina ütlesin ka Emelinile, et ta oli minu kõhus - ning see täiesti ammendas tema küsimusi, miks teda pildi peal pole. Ma arvan, et nii väikese lapsega on veel vara taaskehastumisest rääkida (va surmaga seoses). Üks asi seda seletada surmaga seotuna, teine sünniga. Aga samas, võta näpust, äkki saab su laps sellele kohe esimese seletamisega pihta :)

    ReplyDelete
  12. (no ja ta ei küsi nii palju neid küsimusi, sest ta veel mäletab Emilit minu kõhu sees, vähemalt näeb pilte ja videosid, seega tegi oma loogilise järelduse)

    ReplyDelete
  13. Greta on armas ja ta Benjamin Buttonlik idee on ka väga omapärane :D

    ReplyDelete
  14. Seda teab Greta juba väga ammu, et tema oli minu kõhus ning et naistel kellel on suured kõhud et nendel on beebi kõhus. Ta ju joonistab vastavaid pilte ise pea üle päeviti.

    Tema tahtis teada kus ta ENNE seda oli kuna ta ju näeb, et mul ju enamus piltide peal ei ole suurt kõhtu (eriti veel nende peal kus teda ei ole).
    Samas kuna meie ütlesime, et teda ei olnud siis veel olemas siis sellest ka küsimus kus tema oli? Samas oli see küsimus ka, et kuidas ta sinna kõhtu sai aga tal lihtsalt ei olnud nii palju arusaama ja sõnu, et selle küsimuseni tulla kuigi mitmel korral proovis küsida HOW did she, how did she...(kui jutt käis Siannast).

    Ma saan alles nüüd aru, et kui me oleks kohe alguses öelnud talle, et ta oli minu kõhus ja ootas beebiks kasvamist siis ta ei oleks kunagi ise sel teemal mõtlema hakanud ja silmitsi olnud sellise suure küsimusega, et kust ta enne sündi oli.
    Seega mul on hea meel, et ma kohe selle muna jutu või emme kõhus kasvamist ootamas jutu peale ei tulnud vaid, et laps sai ise natuke maailmaasjade üle mõtelda :D :D

    Taaskehastumisest, ma arvan, meil ei ole vähemalt järgmise 10 aasta jooksul küll plaanis rääkima hakata, ka surma küsimustega seotult :D
    See on midagi mis rohkem seotud uskumisega ja kuna meie otseselt nii just ei usu siis ei hakka selle laadset juttu lapsele enne rääkima kui ta on küllaldaselt vana, et ise otsustada mida uskuda ja mida mitte.


    ReplyDelete
  15. jah aga ole valmis, sest surma on igal pool! ka vàike surnud linnuke teel vòib vallandada suure kùsimuste laviini ;)

    ReplyDelete