Tuesday, 7 August 2012

MEDAL MEDALI JÄREL

Ma ei ole vist kunagi nii palju spordivõistlusi jälginud kui nüüd olümpiamängude ajal. Eelkõige hoian ma ikka pöialt Eestile, seda enam, et Britid ju nagunii saavad nii palju medaleid. Samas aga kipuvad ka minul pisarad silma kui ma kuulen kuidas tuhanded inimesed koos God Save the Queen laulavad kui kuldmedal taaskord brittide kaela riputatakse. Andy Murray mäng oli samuti liigutav, või siis õigemini see võidu osa. Ma ei oska ettekujutada kui üllas võib see tunne olla võitjatele kui hümni ajal laulavad sinuga kaasa tuhanded kaasmaalased. Huvitav kas Pekingi olümpiamängude ajal ka nii oli, et kohalikud hümni kaasa laulsid või on vaid britid sellised elavad :)?
Kui neljapaadi finaalsõit oli siis ma olin ikka nii elevil, et jooksin mööda tuba ringi, hüppasin ülesse alla, kiunusin ja tegin teisi tundmatuid hääli lihtlabasele karjumisele lisaks. Õnneks toimus sõit päeval kui naabreid ei olnud kodus. Tore oleks ju olnud medal kätte saada aga sellele vaatamata igati kanged mehed, et maailmas 4ndale kohale tulid. Õnneks, et nad pronksmedalist napilt ilma ei jäänud kuna siis oleks ma küll vist tönnima pistnud.
Aga eile oli siis see päev kui Heiki Nabi kreeka-rooma maadlemises hõbemedali sai. Oh, ma olen nii uhke! Lausa ime, et nii väike maa on esindatud nii mitmel spordial ja, et peaaegu alati vähemalt üksgi medal koju tuuakse. Tõesti võimas.




Tänu sellele, et olümpiamängud sel aastal Londonis toimuvad on Greta meil nüüd üsna haritud spordi teemadel, võimalus ju näha nii palju erinevaid spordialasid ja võistlejatele kaasa elada. Meie peres tavaliselt spordikanaleid ei vaadata ja seega ega ta spordiga eriti  kokku ei puutu. GB lipu tunneb ta nüüd kaugelt ära (tegelikult teab ta seda lippu ju ka Kuninkanna pidustustest aga nüüd oskab seda eristada teiste maade lippude hulgast). Kui ta tänaval juhtub nägema jalgratturit kellel korralik jalgratturivorm seljas siis hüüab ta kohe, et vaata seal on see kes olümpiat sõitis. 
Teate, praegu kui ma seda teksti siin kirjutan viskab Gerd Kanter ketast...
HURRRAAAAA!!! EESTI SAI PRNOKSMEDALI!!!!!
Eriti super oli see, et meil näidati telekas vähemalt 20 minutit võitjaid jooksmas mööda staadionit oma  lippudega ja mitmel korral nägin ja kuulsin kuidas Gerd staadioni rahva ja teiste medalivõitjatega rääkis. No tõesti super! Meil on nii kahju, et me olümpiamängude piletitele ei konkureerinud eelmisel aastal. Ma arvan, et vahet ei oleks olnud kuhu pileti oleks saanud kuna siiamaani on küll tundunud, et elamuse oleks saanud igalt poolt.









Kergejõustiku võistlusi vaadates hakkasin mõtlema kui äge see ikka oli, et kui mina koolis käisin siis kehalise kasvatuse tunnis oli meil kavas nii kõrgushüpe (ka sedasi seljaga hüpates), üle 'hobuse' hüppamine, poomil (või boomil või kuidas seda riistapuud kutsutigi) kõndimine-hüplemine ning see kolmas instrument mis sellesse kolmikusse kuulub ja mille eesti keelset nime ma ei suuda meenutada (asymmetric bars). Jooksmist ma vihaksin (ja vihkan siiani) aga vat kaugushüpet ja neid eelnimetatuid alasid võiksin heameelega ka praegu teha proovida. 

Muuseas, Inglismaal värvitakse olümpia auks osad punased postkastid kuldseteks.
Et siis sellised...
pilt from Amazon
 ...sellisteks
Pilt siit
Nimelt iga kuldmedali saaja kodu juures värvitakse üks postkast kuldseks. See on esimest korda kui tänapäeval Royal Mail oma postkastide värvi muudab kuna alates 1874 aastast on tavaliseks värviks punane (vaid mõninga erandiga). Ma ise olen näinud vist kas rohelist või musta postkasti Windsor-i lossi lähedal. Algul olidgi need postkastid rohelised, et loodusega kokku sulaksid aga alates 1874-st aastast värviti kõik punaseks, et need paremini silma paistaksid. Mõne ajapärast värvitakse need kuldsed postkastid ka ikka tagasi punasteks. Minu arvates väga tore ettevõtmine kuigi mulle endale meeldivad nad punastena palju rohkem.
Postkastidele lisaks ilmuvad kuldmedaliomanikud ka meie markidele, ja seda isegi kohe 24 tundi pärast medali saamist.
Vot sellised lood siis täna siit Olümpia maalt! Sportliku päeva teile, mina lähen nüüd magama :)

5 comments:

  1. Jah, mina nägin ka natukene Olümpiat - sõudjate poolfinaali ning Kanteri viimast viset :) Isegi autasustamist ei näinud, sest Itaalia spordikanal ei näidanud toda.. Aga tore küll, et meil on sellised tublid poisid, kes ka poodiumile jõuavad ning eesti lippu kõrgel ja au sees hoiavad!

    ReplyDelete
  2. Autasustamine võib olla ei olegi veel toimunud, või siis vähemalt eile õhtul seda ei toimunud seega seda ei olnudgi võimalik näha :)

    ReplyDelete
  3. Autasustamine oli jah, täna.

    ReplyDelete
  4. See kolmas, mida sa mõtled, on vist tõkkejooks...

    Ja mida siis Inglismaal kehalise kasvatuse tundides tehakse? Rugby ja golf :)

    ReplyDelete
  5. Tere, ingrid :)
    Ei tõkkejooks sinna hulkka ei kuulu. See mida ma silmas pean võib vist liigitada iluvõimlemise ossa. Võib olla kutsutakse neid võimlemispuudeks (kahtlen küll). Need kus üks osa on kõrgemal kui teine ja siis võimleja hoiab kätega kinni ja kargleb ühelt puult teisele, keerutab. No täitsa uskumatu, et ma ei oska isegi mitte kirjeldada mida silmas pean.

    Kui laps käib Inglismaal erakoolis siis ta teeb väga palju sporti. Poisid mängivad rugby-t, jalgpalli, tennist, ujuvad jne. Tüdrukud netball-i ja hokit (mitte siis jäähokit), ujuvad ja mängivad tennist. Kindlasti midagi veel aga neid loetuid olen ise pealt näinud.
    Kui aus olla siis ma täpselt isegi ei tea mida tavakooli lapsed teevad võimlemistunnis. Ma kujutan ette, et kord nädalas neil ikka on võimlemistund. Päris väikesed, nemad jooksevad ja teevad pallimänge ja treenivad kordinatsiooni aga mida näiteks 12, 13 aastased teevad ma ei tea.

    ReplyDelete