Sunday, 29 July 2012

JALGRATTASÕIT

Täna käisime Londoni 2012 olümpiamängudel. Kui eile jäim meil meeste rattasõit nägemata siis täna tegime kõik et õigel ajal kohal olla ja naistesõidust pealtvaatajatena osavõtta. Ilm oli hommikul väga ilus aga kuskil 12 ajal hakkas hirmsasti sadama ja välku lööma. Selleks ajaks aga kui meie sündmuskohale jõudsime oli päike õnneks taas väljas. 
Võistluse algust jälgisime telekast. Hirmus raske oli Grete Treierit teistest ratturitest eristada. Kuigi tal oli pluusi peale Estonia trükitud siis kuna see oli nii kerges kirjas ei paistnud see üldse välja. Raskeks tegi asja ka see, et paljudel on ju sinise valge kirjud riided ja kui sul just kiivri peal ei ole suurelt EST trükitud siis on võimatu oma lemmikut suure grupi seest leida. Numbritest ei olnud suurt kasu kuna numbrid on ju kõigil ja väga raske on eristada kõiki numbreid kui kaamera püsib ühel kohal vaid minutikese. Kuna Grete kukkus üsna sõidu alguses siis õnnestus meil märgata, et tal olid sinised jalanõud ja see teadmine aitas natukene tema leidmisele kaasa.
 Kui sõit oli jõudnud poole peale lakusime kodust. Kaugele ei pidanud sõitma, vaid 5 minuti kaugusele. Kohale jõudes inimmasse veel ei olnud seega saime rahus endale hea vaatluskoha valida. Kui me Gretale ütlesime, et lähme olümpiamänge vaatama siis muutus laps eriti rõõmsaks. Ta totuke arvas, et me lähme neid kolle vaatama kes avatseremoonial olid. 



 Ma ei tea kuidas küll nii on juhtunud aga mul ei ole ühtegi normaalse suurusega Eesti lippu kodus. Pidime siis selle tillukese kaasa võtma, parem see kui mitte midagi, aga vaevalt Grete seda mööda kihutades märkas.
 Kõik turvatöötajad (neid oli käputäis) ja see üksik politseinik olid äärmiselt sõbralikud. Tulid ise pealtvaatajatega juttu vestma ja olid muidu ilusad :)
 Vahepeal jälgisime IPhonest kuidas võistlus kulges ja kaugel sõitjad meist olid.
 Vahepeal tuli üks auto kust valjuhääldajast anti teada kes hetkel võistlust juhivad.
 Ja siis, tadatataaa, saabusid politseinikud mootoratastel...



 ...ning siis esimesed ratturid. Nagu needus hakkas JUST siis kui ratturid meieni jõudsid hirmus kõvasti sadama. No kohe nii kõvasti, et raske oli näha ja veel raskem pilti teha. 
 Pildid loomulikult ei tulnud üldse hästi välja, eriti veel siis kui mul ei olnud aega nii kiire ilmamuutuse tõttu settinguid ümber seada (mitte, et ma nendest settingutest midagi palju üldse teaksin).
Hollandlanna Marianne Vos ja UK Lizzie Armitstead





 Ning meie oma Grete Treier
Ma andsin lapsele käsu, et kui ratturid lähevad mööda siis ta peab EESTI, EESTI hüüdma. Greta sai selle tööga ime hästi hakkama. Kohe nii hästi, et hüüdis Eesti kuni kõige viimase politseiautoni ja veel mõnda aega tühjale õhule ka. Ma ise ei pannud seda tähele enne kui Greta mu käest küsis, et kas nüüd aitab või kas ta peab veel edasi hüüdma. 






Müts maha kõigi ratturite ees kuna mina ei kujuta küll ette kuidas on võimalik 140km ühe jutiga maha sõita ning seda veel mitu korda mäest ülesse minnes. Box Hill on ikka korralik mäeke kust mul üleskäimine võtab juba higipulli otsaette ja seda mitte üldse kogu tee alt ülesse vaid üsna tipus olles tippu :). Suured sajuhood ja märg ning libe tee sellele veel lisaks. 
Kuna lindistasime kogu sõidu siis koju tulles vaatasime sõidu uuesti üle. Nii südantsoojendav oli näha tuttavaid kohti kus ma ise aastaid ja aastaid olen rattaga samu radu sõitnud. No tõesti, see olümpiavõistlus tundus küll toimuvat kui meie tagaaias. Kõik kohad olid tuttavad. 
17 koht Geter Treierile on igati hea saavutus. Palju Õnne talle!

2 comments:

  1. Oeh, nii armas oli vaadata Gretat selle pisikese Eesti lipuga, nii südantsoojendav :)
    Ja vihmased pildid on küll superhästi välja tulnud.

    ReplyDelete
  2. Nii põnev, kui sellised asjad käe-jala juures juhtuvad. Gretale jääb sellest kindlasti tore mälestus.

    ReplyDelete