Monday, 18 June 2012

SARDIINIA OSA 1

See jutt saab siia postitatud tegelikult kaks aastat hiljem, aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Kuigi me Sardiiniast enne suurt midagi ei teadnud siis me tegelikult olime juba mitu aastat tagasi Petega mõlnud seda saarekest külastada. Minu mäletamist mööda jäi asi selle taha kinni, et sinna minemine oli keeruline. Easyjeti otselendu saarele vist siis veel ei toimunud ja mandrilt pidi mingi praamiga sõitma. Ühesõnaga jäi ära.
Selle aasta märtsis hakkasime taas mõtlema, et kuhu minna ja mida teha. Nagu alati olen mina see kes eeluurimist teeb ja kohad välja otsib. Nii ka sel korral. Itaalia on alati meile väga meeltmööda olnud ning täiesti juhuslikult jäi sõelale sel korral Sardiinia. 
Meie puhkuste eesmärgiks on hoida nii palju kui võimalik eemale turistirohketest kohtadest (pean siis silmas 7+ päevaseid puhkuseid mitte pikki nädalalõppe kuskil Euroopa linnades). Elamiseks otsime alati kas siis korterit või maja mida üürida ning mitte hotelli. Sedasi hoiame esiteks palju raha kokku ja teiseks saame palju rohkem ruumi enda valdusse kui elades ühes hotellitoas.

Täiesti juhuslikult leidsin ma internetist ühe lehe mis pakkus imelist elamist kuskil väikeses linnakeses nimega Teulada. Veebilehe esilehel oli ära toodud kõik need tuntud ajakirjad ja Travel Channels kus seda majutuskohta on reklaamitud. Oli kohe näha, et tegu luksusliku eluasemega (mida vaid miljonäärid endale lubada saavad) ja ma peaaegu lahkusin sellelt lehelt ilma isegi lähemalt uurimata. Mäletan, et uudishimu siiski sundis mind vaatama, et mis kohaga tegu ja nüüd võin vaid jumalat tänada, et seda tegin, sest paar kuud hiljem me just sinna oma 'sammud' seadsimegi (10-16 juuni 2012). Hinnad ei olnud sugugi nii kõrged kui me oleksin arvanud.

Sardiinias on kolm lennuvälja: Alghero, Olbia ja kõige lõuna poolsem Cagliari. Meie lendasime sinna viimasesse. 
Lennuväljalt võtsime oma rendiauto ja alustasime sõitu oma uue suvekodu poole. Sõit sinna kestis umbes tunni.
Teetöid meie seal viibimise ajal ei olnud, see lihtsalt praegune pilt.
Mees, kellelt me seda suvekodu rentisime, oli väga abivalmis. Vähe sellest, et ta andis meile 10% allahindlust (üldse ei pidanud, kuna hind ei olnud meeletult kallis, seda enam, et me resisime ju kooli ajal. Itaalias ei ole juuni algus isegi mitte veel suveperiood) ja vastas me emilidele peaaegu KOHE tagasi, jagas ta ka kasulikku informatsiooni nii autorendi, lendude kui ka autisõidu kohta tema suvemajani.Ta ütles meile kohe, et Teuladasse pääseb kahte eri teed pidi. Üks nendest on mööda mereäärset mägist teed ja teine lihtsalt mööda mägist maismaad. Me loomulikult valisime merevaatega tee. Millegi pärast ei olnud Google mapile seda mereäärset teed võimalik panna. Vaated olid lummavad, sõit ise närvesööv…mulle ei meeldi mägedes autoga sõita (ei roolis ega kõrval istujana).








Meie esimene rannakülastus oligi siia lehmaranda :)
Vaateid nautisin enamuselt mina, kuna Pete pidi kõvasti roolist kinni hoidma ja oma pilgu teele suunama. Renditud autoga on ju alati nii, et esimest korda sellega sõitmine võtab natuke aega harjumist. Mitte, et Pete hea autojuht ei oleks, vaid võõras autos ei tea ju kohe kus miski nupp asub või mida see teeb, ning sõit nõuab natuke rohkem keskendumist, seda enam kui sõit toimub mööda käänulist mägiteed. Tegelikult ei olnud meil häda midagi ja jõudsime ilusti kohale. 

Interneti kaudu puhkusekohta broneerides ei ole sa kunagi kindel missuguse kohaga tegelikult on tegu. Sellepärast on meil alati välismaale reisides väikene ärevus sees, et näha kas kõik vastab ikka kirjeldatule ja meie ettekujutusele kirjeldatust. Ütleme nii, et pettuma me ei pidanud. Olime juba sellega harjunud, et Itaalia tavalinnad ja modernsemad majad ise ei ole suuremat kaunitarid, mõned isegi üsna jubeda välimusega (jättes välja ajaloolised ehitised ;) ja seega kohale jõudes linnake ise meid ära ei hirmutanud (tegelikult ei olnud linnal viga midaga, täiesti tavaline väike Itaalia linnake). Küll aga hirmutas meid natuke see palavus mis meid autost väljudes jalust lõi. Kuna me jõudsime kohale keskpäeval siis loomulikult olid kõik kohad kinni ja tänavad inimtühjad. Oli natuke selline 'Palle üksi maailmas' tunne.
Vaade meie majale tänvalt oli selline

Meie värav
Tegu siis kolme eraldi majutusega kinnises hoovis (does it make sence?). Meie kasutuses oli kogu teine korrus. Meie all oli üks 'korter' ja hoovi peal veel üks väike romantiline elamine. Õuel igale 'korterile' oma väikene maalapike, ühine grillimse koht ning vana paat. 




Tuli välja, et meie elamine oli kõige suurem. Samuti oli meie akendest kõige parem vaade :) Meil oli eraldi oma trepikoda, trepist ülesse tulles suur köök-elutuba

Meie köök
Külmutuskapp
Vannituba 

Üks pool magamistoast
Meie all suvitas samal ajal üks perekond Saksamaalt. Neil oli 6 aastane tütar Lea. Kuna ma kirjutan seda teksti kaks aastat hiljem siis nüüd ma enam ei mäletagi kes kolmandas 'korteris' suvitasid. Tegelikult, ega me suvitajatega palju kokku ei puutunudki, kui korraks hommikul ja korraks õhtul. Päeval oli kõigil oma graafik ja õhtul tulime koju sööma ja magama. 
Kohale jõudes oli Greta suureks sooviks kohe randa minna. Meie aga muretsesime, et kust süüa saada. Oli pühapäev ja teadupoolest Itaalias kõik poed kinni. Jälle ma ei mäleta, et kas me sõitsime siiski ühte poodi, mis asus kaugemal turistikeskuses ja oli lahti ka pühapäeviti või ei, aga igal juhul randa me läksime. Ega me siis veel esimesel päeval ei teadnud kus need paremad ja ilusamad rannad asuvad ning seepärast peatusime lihtsalt esimeses ettejuhtuvas. Selleks sai olema see rand kus hommikul lehmad ringi jooksid (vaata ülemisi fotosid). Rand nägi väga karvane välja. Tuul oli kõva ja vesi tundus üsna külm. 

Tuulega oli selline lugu, et see puhus saarel pea iga päev. Mõnedel päevadel kõvemini mõnedel vaiksemalt, aga tuulevaba päeva rannas ei olnud vist kordagi. Samas tänu just tuulele oli rannas üldse võimalik olla, sest päike oli tapvalt kuum.
Seal lehmarannas me vette ei läinud. Greta vist pistis varba korraks vette, aga ma eriti ei lubanud, kuna kartsin, et see on lehma sitta täis ;). 
Laps oli õnneks rahul ka ainult liivaga mängides. Ega me seal rannas kaua ei olnud, kuna õhtu oli juba käes ka ja aeg tagasi oma uude 'kodusse' minna.
Olime oma majutusega väga rahul ja tundsime ennast juba esimesel päeval väga koduselt. Magasime samuti hästi, kuigi hommikune äratus oli ikka VÄGA vara ja suure ehmatusega.
Nimelt, et teadnud me siis veel, et pea meie maja kõrval asub kirik mille kella PEKSTAKSE igal hommikul alates 7.30 mitu korda. Laupäeval vist ainult ei olnud äratus nii vara.

No kujutage ise ette, et te olete läinud puhkusele, ei pea hommikul vara ülesse ärkama ja kuhugi minema. Isegi akendel on paksud luugid ees, et päiksekiired hommikul ülesse ei ajaks. Magate voodis õndsat und, värvilised unenäod ja kõik sinna juurde kuuluv, KUI ÄKKI hakkab meeletu kellade löömine pihta. Ma ärkasin sihukese ehmatusega esimesel hommikul, et hea, et püksi ei lasknud. Nagu oleks tulekahju kuskil lahti läinud. 
Järgmistel hommikutel me loomulikult olime paremini ettevalmistatud selleks müraks, aga see võttis ikka paar päeva aega enne kui me seda enam tähele ei pannud…ja noh siis oli juba aeg tagasi koju lennata.
Siit väike näide. Millegipärast ei kosta siit videost see kella peksmine nii kõvasti kui me seda oma magamistoast kuulsime, aga vähemalt saate ettekujutuse.
Meil oli tuppa jäetud terve hunnik infolehti ja muidu juhendeid ning me olime teadlikud, et esmaspäeva hommikul on linnas turg. Sõime kiiresti hommikusöögi (järeldan, et me siis ikkagi käisime pühapäeval kuskil poes) ja läksime turgu otsima. Gretale toppisime pikkade varrukatega pluusi selga, kuna on teine meil nii õrna nahaga, et kartsime, et muidu põleb ära. Ei tahtnud kohe hommikul vara kogu keha kreemi sisse ka mökerdama hakata.


Turu kohta ei oska nagu midagi palju öelda. Ma ootasin rohkem sellist põllumeeste turgu, aga oli hoopis rohkem tegu sellise odavat Hiina kaupa müüva turuga. Õnneks ikka müüdi põllumajandussaadusi ka. Mulle oli algul nii harjumatu eurodes hindu näha. Kõik tundus palju kallim, aga kui aus olla siis ega ma ei saanudki aru kas kaup oli kallim kui meil siin Inglismaa poodides või ei. Ostsime endale oma arvates terveks nädalaks puu ja juurviljad ning salati materjalid valmis, aga hiljem pidime ikka poodi lisa järgi minema. 
Imestama pani see, et turul pakiti iga asi eraldi kilekottidesse. Ma ühel korral panin mingid kahte eri tüüpi zuccinid kogematta ühte kotti ja siis turu tädi vaatas mind kahtlase näoga. Ma vaid kehitasin õlgu ja olin loll turist. Pärast oli meil neid kilekotte terve kodu täis millega ei olnud midagi peale hakata, kuna prügikottidena ei saanud neid kasutada. Prügimajandusest räägin ma teile järgmises postituses, see oli eriti keeruline süsteem seal Sardiinias.

Ühe leti ääres hakkas turumees minuga vigases inglise keeles rääkima (mina alustasin vestlust vigases itaalia keeles). Oli ise väga elevil nagu ei oleks terve nädala kellegiga rääkida saanud. Ega ta ka minuga kaua rääkida ei saanud, kuna äkki ilmus ta kõrvale üks tädike ja lajatas talle  kotiga vastu pead ja hakkas itaalia keeles sõimama. Ma ei saanud mõhkugi aru mis toimus. Mutt oli ise väga vihane ja mees vaatas süüdlasliku näoga, kehitas mulle õlgu ning ütles, et ta naisele ei meeldi kui ta räägib võõraste naistega!!! 
Helllloooo! Algul pani see mind jahmuma ja mu käed värisema, kuna ma tundsin nagu ma oleks ise süüdi olnud, et mehega rääkisin. Polnud just väga mõnus selle muti ees seista ja oodata kui ta mu kurgid ja tomatid ära kaalub ning mult raha sisse kasseerib.  
Olukorra tegi ebamugavaks see, et ma ei osanud midagi naljakat juhtunud kohta itaalia keeles öelda. Rääkides oleks saanud ju asja naljaks pöörata. Seisin siis seal julgemata selle mehe poole pilkugi heita, kartuses, et äkki tapad ta naine veel ta minu pärast mu silmade all ära. Pete oli ka kuskil metsealiha letis ja ei saanud mind päästma tulla… :)

Väsinud turuline

Need kirsid sõin ma kõik üksinda ära
Saak oli selline nagu pildilt näha võite. Salatid olime vist juba külmutuskappi pannud pildi tegemise ajaks. 
Ma pean ütlema, et ma olin üsna pettunud. Ma ootasin mingit erilist maitseelamust juurikaid ja köögivilju ostes, aga tuli välja, et kõik maitses just nii nagu meil toidupoest ostes. Isegi tomatid!  Ma ei imestaks kui ostamegi neid samu Sardiinia tomateid oma kohalikust toidupoest. 
Ma vist ootasin selliseid Eesti kasvuhoone tomatimaitselisi tomateid vähemalt :(
Turul käidud, kihutasime kohe randa. Enne loomulikult kreemitasime ennast paksult päiksekreemiga kokku. See kreemitamine oli terve puhkuse ajal üks suur tegemine. Me tulime puhkusele hästi varustatud keemiavaba ja orgaanilise päikesekreemi tuubidega, aga no nii tüütu oli iga päev 5 korda ennast kleepuva kreemiga kokku möksida ja neid liivakreemiseguseid käsi pesta. Kolm päeva vist pidasime vastu ja siis läksime esimesse toidupoodi ja ostsime keemiat täis pihustava kreemi :) 

Sellele vaatamata, et Greta oli suurema osa ajast siiski vastavas kaitsvas rannakostüümis ja mitte trikoos ning tal olid vaid käe ja jalaotsad päikese käes, õnnestus meil tal üks väike osa käel kreemitamata jätta ja ära põletada. Not good.
Mingi aeg puhkuse alguses olime Petega samuti natuke liiga tagasihoidlikud kreemiga ja saime endale punased õlad ja jalad. No ei olnud tore järgmisel päeval rannas olla. Istusime seal pluusid seljas ja lubasime endale MITTE KUNAGI ENAM nii teha (võin öelda, nüüd kaks aastat hiljem, et me oleme sellest lubadusest ilusti kinni pidanud :)

Ilusaid randu oli valida mitu. Võiks lausa öelda, et neid oli jalaga segada. Meil küll kujunes kohe alguses üks meie lemmik, kus me enamus päevi veetsime. Randa pidi alati autoga sõitma. Kuna Itaalias ei olnud veel puhkusehooaeg alanud siis olid enamus rannad inimtühjad. Turiste oli meie piirkonnas üldse väga vähe (ja kui oli siis enamuses sakslased). Mõnel päeval oli meiega rannas üldse vaid käputäis inimesi, kes lõunaks kõik ära kadusid. Õhtuti oli tihti rahvast nats rohkem, kuna siis tulid ka kohalikud itaalased randa beesitama.





Enamus päevi mööduski hommikul randa, siis koju sööma ja siis sõitsime kuskile või läksime tagasi randa ujuma. Ilma päiksevarjuta ei oleks rannas kuidagi vastu pidanud. Õnneks oli meie majutusega kaasas kõik 'eluks' vajalik, kaasaarvatud, päiksevari, rannamänguasjad, piknikukorv (mida me küll ei kasutanud) ja rannakotid. 
Siit paar pilti meie väikesest linnakesest




Meie majast paari sammu kaugusel asus kirikuplat. Selle kiriku kell meid hommikul ülesse peksiski :) Juhtus ka nii, et meie sealoleku ajal oli mingi pühakuga seotud pidustused ja sel päeval löödi neid kirikukelli veel eriti pikalt. Siit väike videoklip rongkäigust mida juhtusime kogematta nägema. Videol kuulda olev kirikukell on rohkem sellise häälega nagu see meie magamistuppa kostis.








Greta menüüsse kuulus iga päev jäätis. Sardiinias oli tema rõõmuks nii palju erinevaid jäätiseid müügil mida meil Inglismaal ei ole. Paljudel olid mänguasjad kaasas, või siis mingid imepisikesed kleepsud, tänu millele sa maksid jäätise eest vaat,et euro rohkem. Enamuses loomulikult täielik rämps, aga mõned olid sellised millega sai pärast ka mängida ja millega Greta vahel mängid ka nüüd, kaks aastat hiljem. Näiteks nagu see Pingu jäätis. Sellele pingule käis see kollane kaabu pähe. Neid kaabusid oli mitut eri värvi. Meil kodus hetkel kollase ja rohelise kaabuga Pingud.

Menüüga oli üldse selline lugu, et Greta ei söönud peaaegu mitte midagi peale jäätise, pasta ja viinerite. Leidsime poest mingid kana viinerid ja neid ta siis sõi hommikusöögiks, lõunaks ja õhtusöögiks. Proovisime ka teha talle võileibu, aga täiesti võimatu oli leida mingit või laadsed asja mis oleks normaalse maitsega. Kõigil oli mingi tugev kõrval maitse juures ja Greta keeldus söömast. Ma ei mäletagi enam mitu eri pakki võid me koju ostsime ja ka kohe ära viskasime (olid veel üsna kallid ka).
Üldse tundus, et toit oli väga kallis poes. Isegi sellised tavalised asjad nagu leib, või ja jogurtid. 
Üks asi mis oli väga harjumatu, et õhtul läks kella 7 ajal väga pimedaks. Tavaliselt ma ikka seostan suve ja sooja ilma valgemate öödega, kuigi ka Inglismaal on suveööd pimedad. Aga samas oli tuledesäras olev suvine linn väga romantiline. 
Jätkub...



1 comment: