Friday, 25 May 2012

TURVALISUSE UPDATE

Gretat lasteaeda viies mainisin kasvatajale eilsest uudisest. Kasvataja vastas et nad on juhtunust teadlikud ja et garanteerivad et võtavad meie laste turvalisust tõsiselt. Hiljem saatsid kõikidele vanematele ka emaili vastava tekstiga. Juhataja lubas et kutsub lasteaeda politseinikuonu või tädi lastele rääkima turvalisusest.
Hommikul nägin et ühe teise kooli juures, Greta lasteaia lähedal, olid samuti politseinikud värava peal valves.

Kui ma pärastlõunal Gretaga lasteaiast koju tulin siis rääkisin talle, et eile telekas üks politseionu ütles et üks paha onu ja tädi tahavad väikeseid lapsi kinni võtta ja neile haiget teha. Lisasin et politsei ütles et kõik lapsed peavad kogu aeg emme ja isside juures olema ja kui keegi võõras nendega rääkima tuleb või neid kuskile kutsub siis peab kohe emmele ütlema või kõvasti HELP karjuma.
Greta vastas selle peale et siis tuleb politsei onu ja teeb nendele pahadele onudele haiget.
Mina vastu et haiget vast ikka ei tee aga kinni paneb küll.
Greta siis väga animaatselt vastu 'Politsei paneb bad onu sellotapeiga to the tree and then he is stuck. Siis bad onu ei saa hingata'
(seda kust ta teab et kleeplinti sellotapeiks kutsutake ma ei tea, kodus me kutsume seda sticky tape nii et ju siis räägitakse nii lasteaias :)

Üks kord enne kui meil sama teema käsil oli siis Greta ütles et kui bad onu tema juurde tuleb siis tema ütleb talle 'No thank you, I don't want sweeties'.
Tema arvates lahendas see kogu probleemi.
Ma proovisin seda asja ikka nats hullemaks ja tõsisemaks ajada ja ütlesin et see paha onu võib ta lihtsalt kinni võtta ja talle haiget teha.
Gretal oli selle peale ka lahendus kohe olemas:' Siis ma jooksen ruttu, ruttu ära ja hüüan don't take me'
Mina jätkasin oma tsenaariumiga, et aga mis siis kui ta sulle käe suu peale paneb ja sind kuskile tuppa luku taha paneb.
Laps mõtleb natuke ja lisab siis rõõmsalt:' Oo, aga siis mina quietly, quietly take a chair and open the door and run away.'
No ma siis ei osanud enam ise ka midagi tarka sinna lisada kuna lapsel oli iga asja peale lahendus olemas. Lisasin vaid et peame meeles et tänaval või poes käies oleme kogu aeg koos ja kuskile ära ei kao.

7 comments:

  1. Siin on samamoodi koolid väga tähelepanelikud iga imeliku inimese suhtes. Ning selle kohta saadetakse alati ka kiri koju. Et ikka kodus ka lapsi hoiatada.
    Samas oli/on meil kodus kasutusel salasõna! Kui keegi võõras või isegi lastele teada-tuntud inimene (sest tihtipeale on lasteröövid seotud lausa pereliikmetega) tuleb näiteks kooli vastu, või astub kooliteel juurde ning räägib mingit juttu, et laps peab temaga kaasa tulema, sest emal oli õnnetus ja ema palus laps tema juurde haiglasse tuua, siis tuleb küsida selle isiku käest salasõna. Ja kui salasõna ei tea, siis on parem kui kiiresti minema saab. Sain selle hea mõtte FBI peakorterit külastades :)
    Meie lapsed ei ava üks olles maja ust ilma salasõna küsimata siiammani :)
    Ja siis on ka tähtis, et laps karjuks nii kõvasti kui saab (juhul kui teda jõuga püütakse kinni võtta) ja peksaks jalgade ja kätega.
    Veel üks hea nõuanne on juhuks, kui laps eskib ära. Siis tasub pisut ringi vaadata ning lähenda poetöötajale või inimesele, kes on näiteks lastega koos.
    Ja kõike seda tasub ikka üle ja üle korrutada.

    ReplyDelete
  2. See salasõna idee on SUPER. Ma arvan et 3 aastasega seda veel kasutada ei saa aga tuleviku tarvis panen kindlasti kõrva taha.
    Gretale ütlesin ka et kui ära kaob poes siis peab müüa juurde minema ja ütlema et Please help I lost my mummy. Lastega inimese juurdeminemine on ka hea soovitus :)
    Ma olen Gretale ka öelnud et kui ta kunagi kogematta peaks üksinda lifti jääma (kui uksed mingil põhjusel lähevad kinni ja meie väljapoole jääme) siis vajutage G (ground floor) nupule. Ta teab et G on tema täht ja seega hea meelde jätta. Igas liftis vist ei ole G tähte aga enamuses siiski.

    Suur tänu soovituste eest! :)

    ReplyDelete
  3. novot ma ei oskagi midagi kosta!
    Ma olen hoopis teistlasti inimene ja ma ei mòista selliseid hirmutamisi, pigem vastupidi. Sellised hirmutamised ja hirmus elamised kàivd mulle nàrvidele. :)
    Meil pole mineid sònu, laps magab vàikse poe ukse taga autos ka, poes uurib omi asju ja mina omi, teiselpool lette, linnas saatsin ùkspàev issi poodi ùmber nurga, kuni ise sabas ootasin.
    Ma leian, et tànapàeval ongi kòik hirmu peale ùles ehitatud, kòigepealt hirmutatakse meid lapsi vaktsineerima aga kui làhemalt jàrele uurid siis tuleb vàlja, et suurem vòimalus on saada vaktsiinikahjustust kui seda haigust, mille vastu vaktsineerisid, samamoodi on enamus haigusi ravitavad, kuid vaktsiinikahjustusest terveks saada pea vòimatu ( autist on vist kòige eredam nàide). Siis hirmutatakse meid ostma kòiksugu turvavidinaid lapsele, alates kiivrist ( mis mul endal kusjuures on aga noh, noorel emal mòistust ju pole, see tuleb hiljem) lòpetades igauguste nurkade kaitsmisega. Samamoodi juhtub vahest, et mòni koer pureb kellegi lapse surnuks. See on kole juhtum aga sellest rààgitakse meedias pàrast, nagu oleks kòik koerad vòimalikud tapjad!
    Turnida ei tohi, ronida ei tohi sest vòib kukkuda vàga ònnetult jne.
    Samamoodi pàrast seda madeline lugu, tuli vàlja, et last ei tohi hotelli ùksi magama jàtta, ei tohi ùldse kunagi kuhugi ùksi jàtta jne. See, et ùhel lapsel làks nii kehvasti, see ei tàhenda, et kòigil peaks nii minema ja me kòik sellepàrast peaks pidevas hirmus elama ja lapsi ka veel nii vàiksest eale hirmutama ja panema neid muretsema asjade pàrast, mis ei puutu nende maailma. Ma ei usu, et Greta on selline masuurikas poiss, eksole, kes tormab ringi ja sòna ei kuula. Piisab kui talle òelda, et peab emme juures olema, ilma teab mis suurte seletusteta.

    Ja tegelikult me ikka sòidame autodega, kuigi teame, et keegi vòib meile pidevalt sisse kùtta ja meid sellega tappa..
    Ja paluks mitte nùùd kirjutada siia lòppu " parem karta kui kahetseda, sest see on kòige suurem vabandus tihti" oma sùdametunnistuse puhtaks tegemiseks ;)

    Noh, siia ùks teistmoodi arvamus ka ;) àrge vàga kurjaks saage :)

    ja àrge nii palju kartke!

    ReplyDelete
  4. Ma arvan, et paljus oleneb kõik sellest, kus elada. Kas last valmistada kõige hullemaks või mitte, ja see ei pea mitte hirmutamine olema. Minuvanused torontolased mängisid ka kunagi omapäi tänavatel ja läksid ise kooli, aga oma väikestel lastel ei lasta seda niisama kergesti teha. Siin on ikka aegajalt lehed täis kurjasid lugusid, mis lastega juhtunud on. Kadunud laste nimekiri, mille saatuse kohta midagi ei teata kasvab Kanadas üle kümne tuhande igal aastal, nendest enamus tüdrukud... (üldse kusagil 70 tuhande ringis aastas). 90ndatest on see trend ainult tõusnud. Nii muutudki ettevaatlikumaks. Ei taha ju, et oma laps sinna nimekirja satub. Kui Eestis hiljuti väike tüdruk kadus, siis tekitas see ajakirjanduses palju vastukaja. Siin enam ei vaevuta igast juhtumist eriti kirjutama... Tundub, et ainult siis, kui neil on olemas kahtlusalune. Siis jälgitakse ja kirjutatakse.
    Mida suurem linn/koht, seda suurem võimalus, et siia on tulnud elama inimesed, keda oleks parem lastest eemal hoida...
    Siin on muide üks kanadalaste link erinevate soovituste kohta, kuidas lastes teadlikkust tõsta.

    Ma ei arva, et ma olen oma lastega väga paranoiline olnud (siinsetele lapsevanematele jätsin ma targu ütlemata, kui noorelt ma julgesin neid omapäi koju jätta ja koolist omapäi koju tulla näiteks, - rääkimata sellest, kuidas me oma roomavad imikud matkama ja kanuuga Kanada sügavatesse metsadesse viisime -, muidu oleksin saanud lastekaitse tegelased endale kaela :). Aga samas andsin aru, et lastel ei ole ju kogemusi, kuidas erinevas olukorras käituda ning eks emana ole see minu kohus teadmisi jagada - lapsed on ju nii usaldavad, neid on nii kerge ära meelitada (isegi minu ema õpetas pisikesele minule, et ei tohi võõralt kommi võtta, muide). Huvitav on kunagine juhus, kuidas siin elav eestlane oma lapsega Eestisse läks ning sealsed tuttavad tema üle nalja tegid, kuidas ta oma lapse eest hoolitseb, ja kuidas laps ikka ise kooli ei lähe... Mõni aasta hiljem olid need sõbrannad aga sama hoolitsevaks oma laste suhtes muutunud :)

    Samas pean ütlema, et lubasin oma tüdrukutel Eestis külas olles palju rohkem omapäi asju teha võrreldes Toronto eluga...

    ReplyDelete
  5. Ruudi, nüüd hakkan sulle pikki päid ja jalgu andma :)
    Tegelikult proovin mitte peksa anda aga seda selgitan küll et me ei KARDA vaid oleme TEADLIKUD.

    Laps meil küll nüüd kuidagi kommionu hirmus ei ela vaid meie eesmärk on et ta nendest teadlik oleks. Kui Greta oleks teistsuguse närvisüsteemi või iseloomuga siis loomulikult ei räägiks me talle sellistest asjadest nii otsekoheselt aga me teame kus on piir ja see jutt mida me talle siiamaani rääkinud oleme ei ole talle küll kuidagi negatiivselt mõjunud või õudusunenägusi tekitanud.

    Mermaid mainis seda ka et loomulikult väikese lapse juures ei ole see oht nii suur kuna 3 aastast üksi nagunii poodi ei saada aga vanemate laste juures juba küll. Samas meie ühiskonnas on meie arvates tähtis et ka noorem laps teab kuidas teatud olukorras käituda kui midagi peaks juhtuma.

    Samamoodi nagu räägime 'kommionudest' räägime talle ka liiklusohutusest. Lastele kes autoga ringi liiguvad rohkem kui käies on see väga tähtis et nad teaksid kuidas tänaval ohutult käituda.

    Teine TÄHTIS asi selle teema juures, nagu Killukegi mainis, on see et me elame täiesti teises ühiskonnas kui teie Itaalias või eestlased Eestis.
    Kuskil väikeses poes on ikka palju raskem last ära kaotada kui 4 korruselises ostukeskuses näiteks. Meil, kui just kuskil metsas ei ela, on väikese poe kõrval 20 teist väikest poodi ja selle võrra rohkem ka kahtlaseid inimesi :)
    Kui ma näiteks siin, Inglismaal, raamatupoes ei keera Gretale just tihti selga siis Eestis olles julgen ma ta vabalt jätta lastenurka mängima või kuskile videot vaatama samal ajal kui ma raamaturiiulite vahel liigun.

    Madeline lugu mind nii palju ei pane muretsema kuna oma last ma võõral maal hotelli üksi nagunii magama ei jätaks, küll aga pigem need pedofiilid kes siin kooliväravate juures autodes istuvad ja lapsi jälgivad või meie ümber liiguvad.

    Ma saan mõnest sinu vaatenurgast täitsa aru ja päeva lõpuks kasvatab iga vanem oma last nii nagu tema paremaks arvab seega ma ei kritiseeri sinu vaatenurka.
    Pigem tunnen vajadust selgitada nii sulle kui teistele miks meie just nii oma lapsega käitume nagu meie käitume. Ega me mingid eksperdid ju ei ole, lihtsalt käitume oma sisetunde ja arusaama järgi.

    Meie eesmärk lapsevanemaks olemises on alati olnud see et me (vanemad) suudaksime luua lapsele turvalise keskkonna ja usalduse meie vastu juba väga varajases eas et tal oleks võimalus kasvada enesekindlaks ja rõõmsaks lapseks ning et tal oleks julgust ja tahet tema ümber olevat maailma avastada.
    Kui tal on see võimalus ja kogemus olnud lapseeas siis ma olen kindel et temast kasvab ka sama rõõmus, enesekindel ja julge täiskasvanud inimene.
    Kui hästi see teooria ka tegelikuses töötab on veel vara öelda aga eks aeg näitab. Mingid jäljed on juba märgata. j

    Seda eesmärki järgides tegime me kõik mida vaja et oma lapsele beebieas kindlustada turvaline keskkond kus ta sai rahus maailmaga tutvuda ja seda avastada. See tähendas seda et ei lasknud lapsel nugade või kääridega mängida, teravate lauanurkade puhul kasutasime kaitseid või tõmbasime teki lauast üle ning ohtlikud juhtmed ja muud vidinad panime eest ära. Seda tehes ei pidanud me ta liikumisruumi takistama ja saime lasta tal rahus tegutseda.

    Meie arusaamist mööda ei oleks hirmsasti haiget saamine nii noores eas talle tähendanud midagi muud kui vaid signaali ja teadmist et maailm tema ümber on täis ohte ja valu. Selline avastus, olenevalt muidugi ka lapsest, oleks võinud mõjutada tema edaspidist tahet maailma avastada. Seega ei näe ma mitte midagi halba või hullu selles kui vanemad nurgakaitseid või muid ohutusvahendeid kasutavad väikelastega :)

    Loodan et ma oma pika jutuga sulle 'kallale' ei tulnud. Vähemalt plaanis küll ei olnud :)

    ReplyDelete
  6. Unustasin lisada et loomulikult on oma osal elus ka haigetsaamiselt õppida ja aru saada et maailm ei ole vaid rõõmus mullike aga see ei kuulu meie arvates beebieasse. praegu on see aeg kus Greta võib haiget saades järeldada ja sellest õppida et kui ma toas segasena ringi jooksen siis on parem kui ma terava nurkadega lauast eemale hoian :) jne

    Samas auto ette ma teda õppetundi saama ei lükka ja akna peal kõõluda ka ei lase :)

    ReplyDelete
  7. Mulle meenus nyyd beebile v6ilille lapse laulu lauldes, et oma lapsep6lves olid mul need read kuidagi koguaeg meeles.

    Kollased juuksed, rohekas kleidike,
    lühike veidike, rohekas kleidike.
    Ära nüüd mu akna alt kusagile keksi!
    Ära sina üksinda kaugele eksi!
    Rõõmus ja kraps, võilillelaps.

    Suurematele tuletan ikka kogu aeg neid ohtusid meelde, kui nad oma skuutritel (t6ukeratastel) kaugele kimavad.

    ReplyDelete