Friday, 18 May 2012

BOUNCELINE

Viimase paari kuu jooksul on Gretast saanud hirmus hüppaja ja ronija. Kui esimesed märgid sellest avalikuks tulid siis juhtus just nii et lasteaias pakuti võimalust, lastele kellel soovi, väikese maksu eest osavõtta võimlemis trennist. Kahjuks sel päeval kui nad tegid demostratsiooni tunni vanematele siis juhtusime meie just olema Hispaanias ja mul ei olnud võimalust oma silmaga näha mida trenn endast ettekujutab. Sellele vaatamata otsustasime Greta sinna trenni panna lootuses et see vähendab ta turnimis vajadusi kodus. Loota ju võib aga tulemus on hoopis vastupidine. Ma nüüd küll ei oska öelda kas hüpatakse rohkem sellepärast et trennis käiakse või on see lihtsalt arenguline faas.
Igal juhul diivanitelt roomatakse pea ees alla, mööda laudu ja toole ronitakse kõrgemale et sealt siis omakorda alla hüpata, treppide viimased astmet jäetakse hüppamis eesmärgil vahele ja tänaval kõndides on ilmtingimatta vaja ühel jalal hüpata. Tegelikult hakkas Greta üsna hilja hüppama seega võib olla teeb ta nüüd kõik kaotadud kuud tagasi.
Üks õhtu kui Greta taas mööda tuba ringi hüppas vaatasime mõlemad Petega üheteisele otsa ja teatasime kui ühest suust et on vist aeg väikene batuut muretseda. Väikse alla mõtlesime siis sellist väikest neljanurkset asjandust koos 'sangaga' kust  hüpates kinni saaks hoida. Suurem batuut ei tulnud üldse kõne allagi kuna naabri aias olevat ilmatu suurt batuuti vaadates lubasime Petega et meie aeda selline suur asjandus küll kunagi ei tule. 
Mõte mõtteks aga poodi batuudi järgi me siiski ei jooksnud.
Paar päeva hiljem sattusime täiesti juhuslikult Tescosse, kus me tavaliselt ei käi, ja imede ime ühe riiuli pealt vaatas meile vastu batuut. Selline mitte liiga titekas ja samas mitte see ilmatu suur ning kõigele lisaks veel pakkumisel. Vaatasime taas Petega üksteisele otsa ja pööritasime silmi. Tahtsime seda osta aga samas ei tahtnud ka. Meile tundus kuidagi vale Gretale lihtsalt niisama sellist suurt asja 'kinkida'. Kuigi me mõlemad oleme sellega päri, et kui lapsele on midagi arengulist vaja siis sellega ei pea jõuludeni või sünnipäevani ootama, kuid siiski ei tundunud meile lapsele ühtäkki midagi nii suurt ette serveerida kuidagi õige. Seisime riiuli ees ja mõtlesime mida teha. Lõpuks otsustasime et Greta küll saab selle batuudi aga ta peab selle 'välja teenima'. 
Kuna me Petega vahel arutame, et mis oleks need asjad mida me tahame et Greta tegema õpiks või selgeks saaks. Me oleme varemgi kasutanud 'reward chart' selliste asjade jaoks milleks on vaja motivatsiooni et asi väga kiiresti ära lahendada. Üks näide sellest on siin.
Otsustasime ruttu et kui Greta tahab batuuti siis ta peab 6 õhtut ise magama mine. Teadsin et Greta saab ise magamisega tegelikult ideaalselt hakkama aga tal lihtsalt jääb pealehakkamisest puudu kuna miks peaks ta ise magama minema kui emme või issiga on ju palju parem.
Kui aus olla siis tegelikult ei olnud meil selle ise magama minemisega mingit kiiret, kuna meil ei olnud otseselt midagi selle vastu kui me samal ajal kui Greta oma voodis und ootab teise voodi peal arvutis surfame aga midagi paremat meile nii ruttu pähe ei tulnud ka. Tavaliselt just magama minnes, pimedas toas olles, on see aeg kui laps kõige vaimukamate ütluste ja mõtetega lagedale tuleb ja nüüd sellest ajast vabatahtlikult ära öelda oli natukene kurb 
Meie olime Petega otsuse langetanud, serveerisime selle lapsele ette, tema oli tingimustega nõus ja nii see batuut meile koju ilmusgi. Alguses seisis ta meil kodus toanurgas, kasti sees, (see oli kokkupandav) nädalakese. Greta samal ajal läks iseseisvalt õhtuti magama. Algul lasime tal ise otsustada millal ta seda teha tahab, kuna meil ei olnud tähtis see et ta ilmtingimatta 6 õhtut järjest ise magama läheks. Tahtsime anda talle aega sujuvalt uuendusega harjuda ja mitte meid nii järsku ta igaõhtusest rutiinist väljalõigata. Asja kergendas ka see fakt et kuna ta päeval magab nüüd vaid siis kui me teame et tahame õhtul kuskile hiljem välja minna siis tavaliselt ilma päevauneta on ta valmis magama juba kella 7 ajal ja uinumiseks kulub umbes 10 minutit. 
 Iga öö eest sai laps kleepeka tabelisse, mis aitas tal näha mitu ööd on juba tehtud ja mitu veel ees. Kui esimese paari ööga pidi veel sõnaliselt julgustama siis peale seda kui 3 kleepsu oli juba käes oli Gretal asi käpas. 
Ning siis saabusgi see kauaoodatud päev kui issi Gretale batuudi üle andis. Kõigepealt pidid nad selle siiski kokku panema. Greta aitas issit nii palju kui oskas ja nii palju kui lubati. Muuseas, kuna ilm oli päiksele vaatamata eelmisel nädalalõpul nii külm siis laps pidi vahepeal soojema jope selga, mütsi pähe ja isegi kindad kätte panema.
 Hüppamise ajaks võeti aga riided uuesti seljast ära

 Ise magama minemist me rohkem kahjuks praegu praktiseerida ei ole saanud kuna ma hakkasin ju tema toas remonti tegema. Natuke valesti langesid need asjad kokku aga pole hullu. Peamine oligi ju tegelikult see et tõestada Gretale et ise magama jäämine on imelihtne ja aidata tal see teadmine saavutada positiivse ja kiire meetodiga. See meil õnnestus ja olen kindel et kui ta tagasi oma tuppa kolib siis osadel õhtutel laseme tal ise uinuda ja osadel õhtutel teeme seda koos (seda viimast pigem sellepärast et meil on endil raske sellest loobuda).
Greta kutsub trampoline-i BOUNCELINE-ks.

3 comments:

  1. Oi kui armas pisike :) Meie batuut on ikka see suur lahmakas :D 4,2m läbimõõduga :)

    ReplyDelete
  2. niiiiii...mina nägin juba möttes, kuidas meie poikad batuuti nähes botased jooksu pealt jalast ajavad ja end hingetuks hüppama hakkavad ;-)
    Aga Gretale hääd bounce'imist :-D

    ReplyDelete
  3. See on hea, et sa seda väikest ei ostnud. Meil kunagi oli ja see on mõttetu.

    ReplyDelete