Monday, 26 March 2012

COUNTRY LIVING AJAKIRJA KEVADLAAT

Country Living on üks meie kohalike ajakirju mida laialt ka mujal maailmas müüakse. Ma olen sellest ajakirjast siin ennegi kirjutanud (ei leia praegu ülesse kus täpselt) aga ütleme lühidalt et see on üks mu lemmikutest. Igal kevadel ja jõulude ajal korraldab see ajakiri suure laada kuhu tulevad kohale sajad väike-ettevõtjad oma nipet-näpet kaupa müüma. Ma olen tihti jõulude ajal sinna laadale tahtnud minna aga jõulud tähendavad mulle ju super stressirohket aega seega pole õnnestunud. Kui aus olla siis ma väga selle üle ei olegi kurvastanud kuna kui tegu ikkagi selliste imeilusate asjadega siis on kerge sinna laadale pool oma pangakontost jätta ja parem siis juba kogunisti sellist kohta vältida. Kui ma aga sel korral laadareklaami nägin siis ei saanud kiusatusele enam vastu ja otsustasin et on viimane aeg seal ära käia ja üritus oma silmaga ära näha. Isegi Pete oli seda kuuldes kohe nõus kuigi tegu siis rohkem naiste värgiga aga kui aus olla siis ta rõõmustab meil iga kord kui kuhugile minna saab- vahet ei ole kuhu minnakse nii kaua kui kuhugi minnakse (tegelikult tahtis ta hoopis päevaks Prantsusmaale autoga sõita aga ma arvasin et vaid üheks päevaks ei tasu sellist reisu ettevõtta).
Ootused olid mul suured kuna me oleme kaks korda käinud Ideal Home messil ja no see oli küll meie meelest jama. Londonis toimuva Country Living Spring Fair 2012 jäime aga väga rahule, isegi Pete ütles et tema tuleb järgmine aasta uuesti.

Väikeseid poekesi oli kolm korrust täis







Ma üha tihedamini märkan et Gretal on väga hea maitse. Mitme leti juures vaimustus ta asjadest mis ka minule silma esimesena jäid. Teine asi mis aina sagedamini viimasel ajal esile on tulnud on see et Gretal on hea riiete taju. No kuskil riidepoes tavaliselt hakkab ta nagunii kohe riidepuul olevaid riideid korrastama ja neid liigitama (siis tema kõrgusel olevaid riideid) sellise ilme ja tegutsemisega nagu ta oleks üks töötajatest. Seekord sama lugu. Kui Greta seda allolevat väljapanekut nägi siis tormas ta kohe lillasid püksikuid lilla pluusi juurde panema ja roosasid roosadega ning kui värvid juba klappisid siis kohendas ja sättis riidepuid niisama. Poeomanikud vaid naerisid. Kui ma siis talle ühte lillat kleidikest näitasin ja küsisin et kas mõõdame siis ta kiirelt vastas et oota, oota las ma valin ise ühe ilusa. Vaatas siis tähtsa näoga kõik erinevad värvid üle ja valis roosa välja. Vaatas tegumoodi ja katsus materjali ning teatas kindlalt et vot see on see õige. Loomulikult me ei ostnud seda aga kord kui me seal leti juures juba nii kaua aega veetsime siis ma pidin ju vähemalt mingit huvi asjade vastu välja näitama. Mitte ostmist vabandasin sellega et lapsel on juba nii palju riideid et rohkem ei mahu (mis on ka tõsi). 
Õnneks et meie preili kodus nii valikuline oma riiete puhul ei ole (no vähemalt enamus ajast küll).
Poolel teel koju jäi meile War Museum ette ja ma arvasin et Gretale meeldiks seal natuke lennukeid ja tanke vaadata. Peatasimegi auto ja hüppasime läbi. Eks see muuseum ole rohkem poiste värk aga kuna see on tasuta siis tasub korraks ära ka tüdrukutele. Õigemini on see muuseum rohkem siiski täiskasvanutele mõeldud kuna lennukid ja tangid on vaid üks osa väljapanekutest. Ülejäänud on ikka rohkem sõjale pühendatud ja näiteks Hitleri koonduslaagreid käsitlevasse osasse ei lasta alla 14 aastasi üldse sisse. See koonduslaagrite värk on ikka väga jube küll aga samas ma olen sellest nii huvitatud. Ma ei teagi otseselt miks. Ühtepidi ma nagu tahan kuulata neid inimesi kes seda õudust mis nad läbi on elanud teistega jagada tahavad. Et kuigi see on ju nii jube ja õudne et parem oleks kui me selle üldse unustaks ja sellele ei mõtleks (et ennast säästa) aga samas mul on tunne et me võlgneme selle nendele kes need kannatused üle elas või kellelt elu võeti. Ma tunnen et see on ainuke asi mida ma nende kannatatute heaks saan teha - neid kuulata. Vaid kuulata kuna vähemalt minu mõistus küll ei küündi seda mõistma kuidas selline asi ülde meie ajaloos toimuda sai. Kahjuks ei ole mul kunagi küllaldasel aega olnude et seal neid ajaloolisi videoklippe ja fotosi rahus vaadata või tekste lugeda aga ma ei usuks et ma selles õuduses seal nagu nii lõpuni vastu peaks seega ehk ongi hea et sinna pikemalt ei ole kunagi aega jääda.(no see jutt tuli küll siia väga konarlik ja mitte üldse nii nagu oleks tahnud aga kell on juba nii palju ja olen väsinud et ei suuda sügavamalt teemast mõelda veel vähem sellest kirjutada)



 Kui me muuseumi tiiruga olime lõpetanud oli Greta nii väsinud et jäi autos Peppa pig ajakirja lugedes kohe norinal magama.
 Et lõbusamal lainel lõpetada siis kevadlaadast veel niipalju et igale külastajale anti laadale sisenedes kott pihku. Igas kotis oli lisaks reklaamilehtedele üks raamat. Kuna meie oli kaks piletit siis saime kaks kotti ning kuna Greta ka oma käe välja sirutas siis pisteti tallegi kott käevangu. Seega kokku kolm raamatut.
Kui me aga laadalt lahkusime siis enne väljumist võis igaüks veel nii mitu kotti endaga kaasa võtta kui ise soovis. Seda siis eelkõige sellepärast et kuna täna oli laada viimane päev siis tuli välja et kotte koos raamatutega oli nii palju järgi jäänud et neid jagati lahkujate vahel välja. Õigemini siis võeti raamatud kotist eelnevalt välja ja me siis saime valida neid raamatuid mida meil veel ei olnud. No nagu te näha võite ma ei olnud tagasihoidlik ja tulin koju suure hunnikuga. Ma küll ei tea kui headeks need raamatud osutuvad aga ehk tasuta lugemist siiski väärt. Võtsin paar tükki ka topelt mõeldes sellele et ehk mõni sõbrants on huvitatud :) Kui on jamad siis viin lihtsalt heategevuspoodi uutele lugejatele.
 Lahkudes olin endaga väga rahul et suutsin end ilusti tagasi hoida ja mitte palju raha raisata. Küll aga ostsin paar asja. 
Sall  £8
 Ühel letil jäi mulle silma selline käevõru. Ei midagi erilist aga kuna maksis vaid 10 naela siis minu arust seda igati väärt ja mulle meeldis. Tuli välja et müüjal enamus asju allahinnatud kuna tahtis lihtsalt kaubast lahti saada (tegelikult ostis selle mulle Pete, tal olid süümekad et ta unustas mulle meie kohtumis aastapäevaks kaardi kinkida :)
 Samalt müüjalt ostsin ka sellise kaelakee
 Ja hiljem leidsin ühe teise müüja käest sellise käevõru mis kaelakeega hästi kokku sobib. (Hind £5)
 Pete sai endale koka käärid millega on hea vorstikesi ahjus ringi keerata või röstileiba rösterist välja võtta.(£3)
 Minu kõige kallimaks väljaminekuks oli see kutsuga kruus. Kohe kui ma seda kruusiriiulil nägin armusin sellesse. Ei teagi miks, koerte järgi hull ma ju ei ole. Maksis teine £14 mis ühe väikese kruusi kohta üsna kallis aga vot mul ei olnud üldse kahju seda raha selle tegija kätte jätta. Oli teine veel nii tore mees et rääkis meiega pea 15 minutit juttu. Pärast kodus vaatasin nende veebilehte ja tuli välja et kui ma internetist oleks tahnud seda kruusi tellida oleks see maksnud £17 pluss siis veel £7.50 postitasud. £25 naela eest ma ei oleks selle tassi poole mitte vaadanudgi nii et nüüd tundus et sain lausa odavalt. Täpsustan, kruus on minu ja mitte Greta oma :)
 Selle kotitäie ECOVER-i tooteid saime vaid £5 eest. Kuna me kasutame selle firma tooteis kodus siis teadsin et see on väga hea hind kolme pudeli ja pesulapi eest. Need väikesed punase korgiga nõudepesuvahendi pudelid anti igale möödaminejale tasuta kaasa. Kuna Pete sealt mitu korda juhtus mööda käima siis pisteti Gretale iga kord pudel pihku ja kui siis päeva lõpus kotti ostma läksime pandi paar tükki veel kotti. Meil hea neid reisudele kaasa võtta. Ongi alati probleem olnud et peab suure pudeli nõudepesuvahendit ostma nii lühikeseks ajaks kui tahad kuskil renditud majas või siis kui me Tenerifel olime nõusid pesta.
Selline oli siis meie pühapäev. Laupäev oli samuti tegemist täis aga sellest juba hiljem.

2 comments:

  1. Oi ma oleksin hulluks läinud seal laadal. Olen täiesti haige igasuguste sisustusvidinate (lillepotid, karbid, korvid) peale. Kuna meil on veel remont tegemata siis katsun ennast neist väga kaugel hoida :)

    ReplyDelete
  2. Appi kui ilusad asjad seal laadal. Ja kui ilusad laste riided. Nii kift üritus!

    ReplyDelete