Thursday, 26 January 2012

EELMINE NÄDAL

Eelmisel nädalal oli meil mu väga hea sõbranna Itaaliast külas. Tutvusin temaga umbes 8 aastat tagasi läbi töö ja juba esimesest päevast peale oleme olnud lahutamatud. Ok, see lahutamatu olemine tähendab siiski seda et kuigi vahemaa meie vahel on suur siis sellele vaatamata oleme nagu seotud mingi nabanööriga mis meid koos hoiab ja meid toidab, seda ka siis kui suhtlemine piirdub mõnikord vaid paari telefonikõne ja paari emailiga aastas. Tema ongi see tegelane kes minu ellu Paul Auster-i ja nii mõnegi teise huvitava kirjaniku toonud on. Asi ei ole piirdudnud vaid kirjanikega kuna tänu temale armusin ma ka Londonis igal aastal toimuvasse rahvusvahelisse Mime Festival-i. Nimelt toimub Londonis igal aastal Jaanuari kuus Mime Festival. Olen juba mitmel aastal sellest festivalist osavõtnud ja mulle väga meeldib. Show-ed on erinevad, mõni täielik jama, mõni nii super et sööbib aastaiks mällu. Mu sõbranna on igal aastal hirmsasti tahtnud Mime Festivalile tulla aga kuna lapsed on liiga väikesed olnud siis on see vaid unistuseks jäänud...kuni siis selle aastani. 
Oeh, ma ei mäletagi enam millal ma viimati 3 õhtut järjest teatris käisin, seda veel Londonis, ning ühe terve päeva täielikult shoppingu nime all veetsin. 
Väga mõnus olin KUIGI Londonis käimine on NIIIII väsitav ja ka kallist. Ma ei ole nii ammu rongiga või metrooga Londonis sõitnud et pileti hinda nähes hakkasin nagu tõeline vanainimene targutama et vat kuus aastat tagasi oli hind veel selline. Aga tõesti viimati kui mina travelcard-i Londoni ostsin maksis see kas £4 või £5 ja nüüd pea £9. (Lodonis oleme iga aasta käinud küll aga seda autoga). No see selleks, mõnus oli ikkagi ja kuigi ma ei kujutaks ette iga päev tööle ja töölt koju rahvast täis metrooga sõita siis see paar õhtut nautisin seda täiega. Paar pilti tegin oma vana, tavalise, kaameraga aga kuna ma ei ole nii pikka aega sellega pildistanud siis ma ei tea kus mu mälukaardi lugeja on ja seega ma ei saa pilte arvutisse - aga ega seal midagi erilist nagu nii olegi seega pole hullu.

Mu sõbrants on ikka korralik itaalane kellel on alati aega ja kes kunagi kuhugi ei kiirusta. Kui kellake teatris kuulutab et on viimane aeg saali minna siis tema suures rahus joob veel oma teed ning hakkab aeglaselt oma riideid ja kotte kokku korjama ning aeglaselt saali poole jalutama, vaatamata sellele et saal teises maja osas asub :). No täiesti teine maailm nende jaoks kes on igapäevevase kiirustamisega harjunud. Mul võttis ikka paar päeva harjumist. Samas ma pean tunnistama et ma hakkasin seda 'aeglust' täielikult nautima kuigi mul on tunne et vaid itaallastel tuleb see hästi välja kuna kui mina asju rahuga võtan siis mina jään alati igale poole vähemalt 30 minutit hiljaks. 
Aeglus aegluseks aga mu sõbrannal on ka komme omi asju selle suure 'rahu pilve peal' ringi liikudes igale poole unustada või kaotada. Sel korral õnnestus tal oma rahakott koos raha ja ID kaardiga poe riietusruumi jätta. Seda muidugi märkas ta mitu, mitu tundi hiljem, kui olime juba teatris ja etendus kohe algamas. Õnneks, kuna tegu oli kallimat sorti poega, oli lootust et inimesed ehk ei jookse leitud kotiga ära ja et saame selle ilusti kätte. Peale paariminutilist paanikat, piletikassa onu interneti kasutamist ja telefoni kõne poodi õnnestus meil teada saada et rahakott on leitud ja seifi pandud ning et saame selle järgmisel päeval ilusti kätte. Lõpp hea, kõik hea. Isegi etendusega ei alustatud enne kui me tagasi saali tulime, me ise olime kindlad et peame nüüd showed ukse taga olevast telekaekraanilt vaatama (showed olid  nii umbes tunnised ja ilma vaheajata).

Teine suur sündmus mu sõbrannale peale Mime Festivali oli heategevuspoodides käimine. Nimelt jutu järgi Itaalias selliseid poode samal kujul ei eksisteeri ja tal on nende järgi tõeline puudus. Alustasime ühest kus on vaid mänguasjad ja lasteriided. Me olime seal vist küll mingi tund aega. Sõbrants oli täielikus kaifis. Virn puzzlesi ja mänge mida ta soovis osta aina kasvas ja kasvas. Mina vaid seisin seal ja laiutasin käsi ning imestasin et kuidas ta kogu selle kupatuse Itaaliasse saab. No teda selline PISIasi üldse ei huvitanud. Kuna tegu ju ikkagi itaalasega kes ennast väikeste muredega ei vaeva ja kui ei saa siis kuidagi ikka saab ja milleks sellepärast närve kulutada. Kui me ei oleks pidanud Gretale lasteaeda järgi minema siis ta vist oleksgi sinna poodi jäänud ja kogu poe tühjaks ostnud. Lisan siia seletuseks et kuna tema on nagu minagi terapist kes väikeste lastega töötab siis on meie töö juures vajalik seda tüüpi materjal millega lapsi testida, neid õpetada ja mida kasutada kui reinforcement (ma ei oska seda sõna tõlkida). Kõik mängud ja mänguasjad ei sobi seega otsime alati sobivaid kust saame ja võimalikult odava hinnaga. Mainin ka ära et tegu ei ole mingi ime poega kuna seal on ka palju jubedaid asju. See sõltub mis kaup parasjagu väljas on ja mida otsid.
Lahkusimegi poest 2 SUUUUUUURE (no sellise Ikea sinise koti suuruse) kotiga mis olid täis raamatuid ja mänguasju. Kokku läks see tal maksma £19 mis on piinlikult väike summa võttes arvesse et nii mõnigi raamat ja mäng oli tuli-uus ja oleks Itaalias ainuüksi juba 30 eurot maksnud. Ok, sellele lisaks pidi ta £11 maksma easyjetile, et oma käsipagasile lisaks ka check in kott lisada aga siiski täielik võit.

Mängudele lisaks ostis ta siit kaasa ka hunniku raamatuid ja DVDsi (neid siis ka heategevuspoest). Ma tema mänguasjade ja raamatute hunnikutest pilti ei teinud aga minu saak on siin (tema nii palju raamatuid ei ostnud kuna kotis ei olnud enam ruumi aga vähemalt 6 DVD küll)
Mõned raamatud siin on küll sellised 'lihtsad' raamatud, mis oma sisult ei ole suurt asja rohkem kui kerge meelelahutus (näiteks Lesley Pearse omad) mille eest £6.99 ma ei maksaks küll aga £1, mõned aga väga hinnatud. £14 naela eest sain 14 raamatut, raamatupoest ostes oleks vaid 2 saanud.
Nii et tulge aga meile Inglismaale heategevuspoodi raamatuid ostma :)
Lisan jälle et kuigi meil Inglismaal on neid heategevuspoode pea igal pool ja kasvõi ühel peatänaval 5 või 6 tükki siis nende sisu oleneb ka palju sellest kus linnas nad asuvad. Mõned on täis vaid tõelist rämpsu (sõna otseses mõttes) samas mõnest leiab alati midagi huvitavat. Oleneb muidugi mida keegi otsib.



6 comments:

  1. see jutt ajab lihtsalt kadedaks, igas mõttes! Aga penniseid raamatuid ostame meiegi amazonist :) pluss veel siis saatmiskulud...

    ReplyDelete
  2. Ohoo, Bill Bryson on ka hunniku keskele end pressinud. Meie oleme mäepapaga suured Brysoni fännid ja hetkel loeme mölemad Brysonit. Mäepapa loeb "A short History of Nearly Everything" ja minul on käsil "Made in America"...lisaks on meil kodus terve riiul temale pühendatud ;-)

    ReplyDelete
  3. appi.
    pärast seda, kui ma rõõmustasin viimasena ostetud murakami hinna üle. et alla 10 €.
    lisage siia veel see lõputu lumi ja kohe on selge, et ma peaks tegelikult vist kolima.
    kui ma välja mõtlen, kuhu.

    :)

    ReplyDelete
  4. Tere Suslik,
    Eestis on tõesti raamatud hirmus kallid. Paperpack raamatud pea kaks korda kallimad kui meie raamatupoes. Seal tõesti raatsib osta vaid neid raamatuid mida kindlalt tead et tahad lugeda ja oma raamaturiiulile panna ja ülejäänud laenutad raamatukogust.
    Ma teglikult olen ka tihe raamatukogu külastaja, praegugi üks laenutatud raamat pooleli. Heategevuspoest on aga hea osta raamatuid millest enne pole palju midagi kuulnud ja kui see ei meeldi ning oma riiulile kohta ei leia siis viin tagasi kus ostsin. Paarist naelast ei ole mul kahju eriti veel kui see läheb tagasi heategevuspoodi kus keegi selle uuesti ostab.

    ReplyDelete
  5. Väga stiilne ja elegantne naine, nagu vist enamik itaallannasid.

    ReplyDelete
  6. Mulle meeldib heategevuspoodide juures just see, et tulu läheb heategevuseks. Pole kahju sinna raha jätta.

    Aga muidu meeldib mulle boot saledel rohkem kolada.. nänni palju ja odavam ka.

    ReplyDelete