Saturday, 12 November 2011

WE LOVE IT, WE LOVE IT, WE LOVE IT SO MUCH

Inglismaal on üks kaubamajavõrgustik nimega John Lewis. Esimene John Lewise kaubamaja avati Londonis, Oxford Street-il 1864 aastal. Tänaseks on John Lewis-e kaubamaju üle Inglismaal, Sotimaa ja Wales-i 36 (võrreldes teiste poodidega on see number väga väike). John Lewis-e alla kuulub ka üks siine tuntud toidupood nimega Waitrose. Waitrose poode on Kuningriigis võrreldes John Lewisega tunduvalt rohkem, nii umbes 240 ringis ja Waitrose on kuues suurim toidupoodide võrk Inglismaal.
Waitrose on veel ka selline pood millel on Kuninglik karantii varustada Kuningannat toiduainete, veini ning alkohooliga. Alates 1 Jan 2011 on poel ka Kuninglik karantii varustada Prints Charles-i toidulauda. Kuninglikku karantiid (ma arvan et seda tõlgitakse nii eesti keelde)- Royal Warrant- on antud välja poodidele ja äridele kes kuningakoda oma teenuste või toodanguga varustavad juba sajandeid. Royal Warrant tähendab seda et pood võib ennast reklaamida et nemad varustavad Kuningannat ja Printsi andes poele sedasi prestiizi. See aga ei tähenda et kuningakoda kaupa tasuta saaks. Tihti ongi näha toodetel Kuninglikku vappi ja selle all olevat teksti 'By Appointment to her Majesty Queen Elizabeth II...
(Killuke kui sa juhtud seda teksti siin lugema siis sinu teejutu postitustes olevatel piltidel on see tekst nähtaval, eriti viimasel fotol.)


John Lewise ja Waitrose poodidega on veel ka see asi et kõik inimesed kes nendes poodides (firmas) töötavad on samas ka firma omanikud. See annab neile palju eeliseid ja soodustusi millest üks märkimisväärsem on see et iga firma töötaja saab kord aastas ühe suure väljamaksena firma kogu kasumist 10-20% endale. Ei ole siis ime et nendes poodides on teenindus tipp tasemel. Töölised naeratavad alati ja on äärmiselt lahked ja abivalmid, tunnevad oma kauppa ja tihti pakuvad abi enne kui jõuad seda küsida. Keegi töötajatest ei ole loid või ükskõikne või selline kes kui midagi küsida vastab lihtsalt et ei ole või ei tea et küsijast lahti saada.

Meie oleme suured John Lewis ja Waitrose fännid, mõlemad poed on meil kodu lähedal. Me tihti läheme lihtsalt vaatama John Lewise kaubamajja kuna seal on kõik nii puhas ja ilus ja rõõmus (ja tihti ka kallis) et alati kui sealt lahkume kas ostuga või mitte on meil naeratus suul ja hea tunne südames. Ma ei oskagi seda tunnet täpselt kirjeldada, see on lihtsalt selline happy feeling ja natuke muinasjutuline.
Sama kehtib ka toidupoe kohta. Ma vihkan iga nädalaseid toiduostmisi aga Waitrose lähen alati hea meelega. Kas või käin sealt lihtsalt läbi ja vaatan riiulitel olevaid ilusaid karbikesi ja naeratavaid inimesi ja elu on jälle ilus.
Waitrose on tuntud ka kui 'rikaste' või siis 'posh' inimeste poena kuna seal on hinnad kõrgemad kui teistes toidupoodides. Ma ei tea, me käime mitmes toidupoes ja rikkad me just ei ole aga kuigi jah Waitrose-ist lahkudes on kassakviitung suuremate numbritega siis oleneb see ka palju sellest mida sa ostad. Seda on suurelt reklaamitud et Waitrose-is on vähemalt 1000 toodet sama hinnaga kui näiteks Tescos samas jälle on näiteks paljude asjade kvaliteet palju parem Waitroses kui Tescos ja seega hind sellest sõltuvalt kallim.
Pood lubab et nende kaup tuleb usaldatavatest allikatest, näiteks liha farmidest kus loomi ei piinata ja farmidest kus tööliste vastu ollakse õiglased ('Fairtraid') rohkem kui üksgi teises supermarket siin.
Teades seda oleme meie nõus alati maksma rohkem, näiteks liha eest, kuna see on parema ja tervislikuma kvaliteediga ja et farmer kes looma on üles kasvatanud saab selle eest ka vastava tasu. (Näiteks Tesco maksab nende kanade pealt mida nad 2 naelaga poes müüvad farmerile vaid 3 penni kana pealt. Kujutate ette 3 PENNI TERVE KANA PEALT!). Ma olen tänulik et meil on see võimalus sellist valikut teha.

Samuti oleme me nõus maksma natuke rohkem hea teeninduse ja meeldiva atmosfääri eest. Seda enam et selle raha eest premeeritakse igat töötajat hea teenindamise eest, mitte aga et firmajuht kogu kasumi vaid oma taskusse paneb ja samas oma töötajaid ahistab.

Samas aga on mul hea meel et siin maal on olemas valik supermarketeid kust väiksema või ilma sissetulekuta inimesed endale süüa jaksavad osta. Ilus ju oleks et kõik firmad omi töötajaid õiglaslikult kohtleksid ja suudaksid võimaldada kõrgklassi teenindust oma klientidele aga seda vaevalt kunagi juhtuma saab.

Põhjus miks ma seda juttu siin kirjutama hakkasin on ühes reklaamiklipis mis meil praegu telekas jookseb.
Kui me seda esimest korda Petega nägime oli meil mõlemal pisarake silmanurgas. Meie arvates on see reklaam nii ilus ja liigutav...ja kodune ja soe... just sellise nagu see kaubamajagi.
Ma arvan et nendele inimestele kes siin ei ela see ehk sellist elamust ei paku kuna Inglismaale omased detailid jäävad teile kättesaamatuks aga ma arvan et 'story' ise on siiski liigutav ka teile.
Vaadake ise

4 comments:

  1. Niiiiiii ilus, Kerli. No näed sa siis, tiris pisara välja jah. No töepoolest, ilus!

    ReplyDelete
  2. Väga ilus reklaam tõepoolest.

    ReplyDelete
  3. Mul oli lemmikpood, aga see pandi kinni- Borders. Waterstones ajab asja ära, aga neil pole peaaegu kunagi raamatuid, mida otsin. Lõpuks ostan ikka Amazonist, odavam ka.
    Toidupoed tekitavad minus pigem stressi ja masendust, kui kalliks kõik on läinud. Hinnad tõusevad lausa nädalaga.

    ReplyDelete
  4. Oo, Bordes oli ka minu lemmik. Ma ei tea mis see oli aga kuidagi olid Bordersis raamatud riiulitele pandud nii et need lausa kutsusid sind neid katsuma ja kogu ohkkond oli hubane. Waterstones-is ei ole ma vist aastaid kainud- no lihtalt ei kutsu sinna ja nagu sa ytled Amazone/st saab koik poole hinnaga katte.

    ReplyDelete