Wednesday, 9 November 2011

VIIMANE PÕMM

Selle eelmise postituse jätkuks võin öelda et sel aastal oli Firework Night üks vägevamaid. Ma ei tea kuidas küll inimestel raskel ajal on raha niiiii palju rakette endale osta aga ma ei kurda sest tõesti oli ilus vaatepilt. Ma arvan et meil oli õues selline õhkkond nagu ehk Eestis vanaaasta õhtul kuskil eeslinnakeses kus palju eramajasid kõrvuti. Meil olid mõlemad naabrid oma sõpradega õues grillitamas ja üksteise võidu rakette laskmas, meie vaatasime kogu melu aknast (ka Greta keda raketid äkki enam üldse kurvaks ei teinud).
Noh aga nagu ma ka eelmises postituses mainisin sellest ebaõnnest ja katsumustest millega me sel aastal üle oleme kallatud siis loomulikult ei pääsenud me ühest peaaegu et väga tõsise tagajärjega lõppeda võinud sündmusest. 
Nimelt olime ka meie ostnud kaks pakki rakette kuna meil oli plaan neid pühapäeval külalistega koos paugutama hakata. Kuna aga pidu jäi ära siis otsustas Pete neid niisama aias ära paugutada. Ma tõesti imestasin et Greta seda kõike nautis kuna kui sa neid ikka oma aias paugutad siis need on kõrvulukustavad paugud mis iga lendumineva värvipalliga kaasnevad.
Otsustasin et lähen ja teen ruttu üleval korrusel olevast magamistoa aknast paar raketi pilti ka et Greta saaks hiljem neid arvutist nautida. Akna ees seistes mõtlesin et kumma akna ma avan et selgemad pildid tuleks. Valisin vasaku ja hakkasin klõpsima.....KUNI äkki lükkas üks lendu minev rakett raketti kasti külili ja üks rakettidest lendas otse magamistoa akna vastu, põrkas sealt veranda katusele ja siis veel kord aknani. Kõik see juhtus nii ruttu et ainuke asi mida mina nägin olid värvilised pallikesed ja seda kuidas järgnevad raketid paukkudes vastu meie aeda põrkasid.
Mu süda vist jättis paar lööki vahele ja käed värisesid veel tund aega hiljem. Ime et ma kaamerat aknast välja ei pillanud. Mu pea oli mingit liivapuru täis ja toas olev aknalaud samuti. Kui ma pärast aknaraami pealt vaatasin et kuhu see rakett siis õieti vasta läks avastasin et kui ma oleksin pildistamiseks valinud parema poolse akna siis oleksin, kui mitte oma elust, siis oma näost kohe kindlasti ilma jäänud.


Peaks vist ütlema et mul väga vedas ja olin õnnega koos et midagi tõsist ei juhtunud (isegi püksi ei pissinud suurest ehmatusest) aga no oli seda siis üldse vaja. Selline tunne on et kogu aeg 'keegi' püüab hoiatada või ähvardada millegi eest...
Ma arvan et see jääb viimaseks korraks kui meie ise rakette kodus laseme. Kord mitme aasta eest kui me seda tegime oli ka mingi probleem seega kuigi Pete on ex tuletõrjuja ja oskaks tulekahju korral õigesti toimida siis rakettide spetsialist ta küll ei ole ja parem siis juba neist ka eemal seista. Milleks oma või teiste eluga mängida.

3 comments:

  1. Kuule, ärge neid rakette töepoolest ise enam pömmitage!
    Aga...ohhhhh...hea, et nii läks.

    ReplyDelete
  2. Iswer..täitsa õudne ju!!!
    Vedas sul ikka täiega.
    Mina kardan rakette kui tuld ja pole elu sees ühtegi ostnud. Pealegi on see mu meelest mõtetu rahakulutamine. Las teised lasevad, imetlen nende omi.

    ReplyDelete
  3. Appikene :| Mina ka kardan rakette ja ise neid ei "tulistaks"... Meil naabrid tegid ja panid mingi ajutise katuse hoovi pusti, et sealt alt turvaliselt neid vaadata. Aga kui rakett segast paneb ja mitte ules ei lenda vaid horisontaalselt!?!

    ReplyDelete