Monday, 31 October 2011

MONTESSORI LAPS

Mul on tunne et Greta on nüüd lasteaiaga ära harjunud. Talle on seal algusest peale meeldinud, aga sinna minemine valmistas talle natuke raskusi. Igal lasteaia hommikul oli ta sellise näoga nagu läheks eksamile. Nädalakese aitas see, kui ma hommikuti temaga lasteaeda sisse läksin ja seal natuke olin ning siis lahkusin, aga varsti hakkas ta nõudma et ma kauemaks jääksin. Otsustasin oma tööalased kasvatusmeetodid käsile võtta ja halva harjumuse kiiremas korras ära lõpetada ning muuta see millegiks positiivseks. Ma teadsin et Gretal on üks nukk mida ta tahtis jõuludeks saada. Pakkusin talle sellise variandi, et kui ta hommikul ISE rühma läheb, siis peale lasteaeda sõidame kohe mänguasjade poodi ja ostame talle selle nuku. Gretal läks nägu kohe särama ja oli plaaniga nõus. Ma algul küll arvasin, et kindlasti järgmise päeva hommikuks on see võlu kadunud ja ta hakkab taas nõudma, et ma temaga kaasa läheksin, aga õnneks oli laps endiselt väga õhevil oma uue nuku saamise mõttest.
Kõik läkski plaanipäraselt ja hiljem läksime mänguasjade poodi. Järgmisel päeval lubasin talle veel ühe vidinat mis beebiga kaasa kuulus ja taas õnnestus hommikune lasteaeda jäämine ilma probleemiteta. Loomulikult ei olnud mul plaanis talle kolm korda nädalas midagi auhinnaks osta, vaid lihtsalt halb harjumus ühe korraga positiivselt muuta ning see meil ka õnnestus. Samas tõestas see mulle, et tal ei ole otseselt sinna jäämisega probleemi ja et ta saab sellega emotsionaalselt hakkama seega minu juuresoleks oleks pigem olnud piduriks kui gaasiks. Tänu sellele eksperimendile meil hommikuti enam eksamile ei minda, pigem on probleemiks ta sealt pealelõunat koju saada.
Tal on õnnestunud isegi endale üks sõbranna juba soetada. Juba peaaegu üsna lasteaias käimisest peale on ta rääkinud ühest 4 aastasest tüdrukust Libbiest ja eelmisel nädalal ütles kasvataja et nad on suurteks sõpradeks saanud ja mängivad tihti koos ning Libbie oli öelnud, et temal on kurb meel, et Greta peale lõunat koju läheb. No ma ei tea kuidas teiste emadega, aga mul on igatähes küll suur rõõm kuulda, et mu laps on võimeline sõpru looma, kuna see teeb ju elu palju rõõmsamaks ja värilisemaks.

Esimesed märgid Montessori õpetusest on ka juba ilmunud. Montessori üheks eesmärgiks on lasta lapsel oma valikud teha ja otsused langetada ning olla nii iseseisev kui võimalik. Täiskasvanute osa ei ole last pidevalt suunata ja taga kiirustada ning nende eest asju ära teha. Me valisimegi selle lasteaja just sel põhjusel kuna meie olime Gretat nendel eesmärkidel juba ise kodus kasvatanud ning soovisime talle keskkonda kus seda soositakse. Iseseisvuse üle ei saa me kurta. Praegusel hetkel on meil kodus nii iseseisev laps, et meil nagu ei jäägi palju muud teha kui imetleda....ning tihti ka hambaid kiristada.

Üks päev demostreeris Greta meile kuidas tema ise endale jope selga paneb. Ma proovisin sama meetodit talle õpetada kevadel, aga siis ei võtnud veel vedu. Küsisin Gretalt, et kuidas ta seda teha oskab mille peale Greta ütles, et temale oli üks tüdruk seda lasteaias õpetanud.
Mainin ära et selles filmis teeb ta seda juba kolmandat korda. Esimesel korral läks kapuuts ka kohe pähe, aga siis ei olnud mul kaamerat käepärast. Teisel korral oli küll kaamera, aga ma ei vajutanud nupule õigel ajal seega kolmandal korral õnnestus kõik kuigi Gretal võttis rohkem aega jope jälle õigesse asendisse põrandale saada.
No ja nüüd on see juba täiesti tavaline nähtus kui Greta oma jopet näiteks restorani põrandale laotab, vaatamata selelle et seal vaevalt ruumi on, ning inimesed peavad omi toole liigutama, et talle seda tegevust võimaldada (õnneks mitte nurinaga).

Kuigi enamuselt tuleb iseseisvad tegemised ikka kasuks, siis on ka kordi kui see mind hulluks ajad. Näiteks rääkisin üks päev telefoniga kui kuulsin poole kõrvaga et Greta veab tooli köögis ringi ja et külmutuskapi uks paugub. Mõtlesin et no las olla, et ega tal sealt midagi palju nagunii võtta ei ole. Järgmine asi mida ma 5 minuti pärast kuulen on see, et mingi vedelik voolab kõrgustest veranda põrandale. Läksin siis kiiruga vaatama ja nägin et Greta oli piima TALDRIKU peale kallanud ja kõndis sellega mööda verandat ringi, samal ajal piim taldrikult alla voolamas. Seda kuidas ta piima kapist kätte sai seda kujutasin ette, aga kust ta taldriku leidis seda ma ei tea (köögis ei olnud sellest mingit jälge, et keegi oleks külmkappi rüüstamas käinud - piim oli kapis omal kohal ja kork peal). No igal juhul oli vaatepilt üsna piimane, aga kuna mina ei saanud kõnet katkestad,a siis andsin talle teada, et ta peab nüüd selle oja ise ära kuivatama.
Kui ma mõne aja pärast piiluma läksin, siis avanes mulle selline vaatepilt.
Loik oli ära kuivatatud ja Greta oli endale põrandale laua katnud ning sõi lusikaga piima
Seekord läks õnneks aga teades Greta söögiisu siis külmutuskapile peab vist küll mingi alarmi külge monteerima et ta seda meile iseseisvalt tühjaks ei söö.

15 comments:

  1. Meil on yks selline p6rsas, kes elab kapis ja hakkab r0hkima kui kylmutuskapi uks avada.
    V6in selle teile yhes v6tta, sest mind ajab see hulluks ja pole kasutusel.

    ReplyDelete
  2. Ha ha kas see ongi mõeldud selleks et kedagi kapist eemale hoida?
    Ma kardan et kui see on mingi loomake siis see mitte ei hoia Gretat kapsit eemale vaid pigem kutsub teda ust tihedamini avama :) nii et suured tänud pakkumast aga ma arvan et parem on kui see põrsas ikka sinu koju jääb :)

    ReplyDelete
  3. Ohsaraks, kuidas jopet selga pannakse. ma siukest imemeetodit ei tunnegi. Algul ma ei saanud aru, et mis ta seal pörandal teeb...siuke tunne oli nagu valmistuks mingiks dzhuudovötteks :-) Aga no APLAUS!

    ReplyDelete
  4. Kas toesti? Ma ei tea mul on millegi parast tunne et paljudele lastele just nii opetataksegi jopesid selga panema aga ma nyyd hakkan kahtlema. Meie (need inimesed kellega ma tootasin) nii ainult opetasimegi kuna vaikestel lastel on alati raskusi kasi varrukatesse saada - esimene laheb lupsti sisse aga teist varrukat tavaliselt ei saada katte :)

    ReplyDelete
  5. Tõesti põnev jope selgapaneku viis. Ma pole ka kunagi näinud midagi sellist. Hetkel kõhklen, kas peaks enda omale ka nii selgeks õpetama... :-)

    ReplyDelete
  6. See jope selga panek on vist inglise teema. Meie oma pani ka niimoodi, kui väiksem oli.

    ReplyDelete
  7. Meie kandis pole nii jopet pandud:)

    ReplyDelete
  8. Selle r0hkiv p6rsas annab teada kui keegi teine ukse avab, nii et saad kohale tormata kui vaja. Yksikul inimesel toimiks vist nii, et see peaks meelde tuletama, et kui ta liiga palju s00b, siis muutub ise p6rsaks vms:)
    Kui ringi m6tled, siis tead et sellised asjad on olemas ja saad neid vajadusel otsida. P6him6tteliselt reageerib see p6rsas valgusele. Mul on ta garaazhis kasti sisse peidetud, sest nii kui valgust n2eb hakkab r0hkima.

    ReplyDelete
  9. Ma näen ka sellist jope selga panemise viisi esimest korda, väga kaval :)
    Ükskord oli üks saade kus koer armastas külmkapi kallal käia kui kedagi kodus polnud. Siis pandi ukse külge mingi alarm mis tegi jubedat häält :D

    ReplyDelete
  10. Ma olen sellist jope selgapanemist nainud aga Oskaril jai see trikk oppimata sest ta ei kainud montessoris :) Naitan seda videot Oliverile, akki on neile ka juba lasteaias seda meetodit opetatud.

    ReplyDelete
  11. Ma ei usu et see on mingi eriline Montessori meetod kuna seda kasutatakse laialdaselt ka teiste laste seas.

    Pigem pidasin silmas seda et kuna Montessori ryhmas on eri vanuses lapsed siis toimib see et vanemad aitavad ja opetavad vaiksemaid mis siis Greta puhul ilmneb jope selga paneku opetamises :)

    ReplyDelete
  12. Ma ikka ei saa ütlemata jätta et sul on nii ilus värviline kodu, mille ilusad vaibad, padjad, diivanikatted nii hubaseks teevad :)

    ReplyDelete
  13. Kersti, tänud komplimendi eest :)

    ReplyDelete
  14. ja nüüd teeb Emeline ka nagu Greta ning tundub, et see meetod levib siin väikeses Itaalia külas nagu kulutuli ;)

    ReplyDelete
  15. Sul tasub seda siis myyma hakata ;)

    ReplyDelete