Wednesday, 12 October 2011

LONGLEAT -SAFARI

Kell 4 ootasime siis ilusti Safaribussi. Varsti sõitisgi ette ilus kahekordne zebra triipudega safaribuss ja inimesed ronisid sisse. Kui kõik olid oma istmekohad väljavalinud ja maha istunud hakkas bussijuht juhtnööre jagama. Meie jäime alumisele korrusele kuna õues oli ikka veel väga palav ja seega bussis eriti saunalik temperatuur. Kõikidele väikeste lastega vanematele anti kohe luba lapsed kuni aluspüksteni lahti riietuda ja paluti kõigil kohe teada anda kui kellegil peaks paha hakkama. Bussijuht luges ette terve rivi kuumarabandusega seotuid nähtusi ning vabandas et bussis ei ole jaheda tuule puhujat. Samuti palus ta inimestel oma kaamerad hoida bussi sees ja käsi mitte aknast välja pista, seda viimast eriti kiskjate teritooriumil.
Olnud kuulnud kõik need hoiatused ära vaatasime Petega üksteisele otsa ja soovisime head reisi. Tundus nagu läheme maailma lõpule vastu....NING kui bussijuht siis kuskil jutu sees veel mainis et sõit kestab 1 TUND JA 40 MINUTIT siis tahtsime sealt liikuvast bussist välja hüpata. Tagasiteed aga enam ei olnud.
No täitsa lõpp. Ma hakkasin loomulikult kohe ettekujutama kuidas mina saan see esimene olema kellel pilt eest ära jookseb ning seda kuidas kindlasti meie buss katki läheb ja lõvide küüsi langeb. Gretal tirisimegi kohe kleidi seljast ja jätsime ta aluspükste väele aga mul endal ei olnud midagi rohkemat ära võtta kui kaelakee, hea seegi vähemalt.
Pete kirus ja mina teda et ta siis ka ei uurinud mis Safari reisiga on tegu. Olla nii pikalt bussis kinni ja siis veel otsa sama pikk reis koju tundus täiesti piinana. Selle uhke Longleat majaga tuvumisest võisime vaid und näha kuna see pandi juba selleks ajaks kinni kui me oma, meie arvamist mööda, väikeselt loomaia tuurilt tagasi tulime.
Õnneks oli safarireisil ka üks 15 minutiline peatus, ja seda kohe üsna alguses, kus sai bussist välja tulla, kaelkirjakuid imetleda ning suveniiripoest suure kilekoti täis külma vett ja mahla kaasa osta. Kui aus olla siis need külmad joogid meid ehk päästsidgi. Kaelkirjakud olid loomulikult imetlust väärt. Minu ühed kõige suuremad lemmikud. 

Bussijuht oli õnneks väga humoorikas ja lahe sell seega sai palju naerda ja huvitavaid jutte loomadest kuulda. Samas aga kuna me ei ole otseselt loomade järgi hullud siis oli see meile piinaks seista nii pikalt iga looma-linnu piirkonna juures ja neid lõpmatult imetleda ja nende nimesi õppida. Muideks nimede juures oli see asi huvitav et igal aastal sündinud loomadele antakse sama algus tähega nimed. Näiteks selle aasta nimed algavad kõik P tähega (näide vaid kuna ma ei mäleta mis tähega tegelikult tegu oli). Sedasi on töötajatel kohe teada kui vana loomaga on tegu teades tema nime.
Ma kõikidest loomadest pilti ei teinud kuna bussiaknast oli seda raske teha ning mul oli nii palav et ma lihtsalt ei viitsinud. Kuna ahvid olid bussile väga lähedal siis nendest paar pilti ikka klõpsisin. Kui me ahvideni jõudsime siis ma olin tegelikult täitsa rahul et me selle bussisõidu ikka ettevõtsime kuna oma autoga me seda sõitu küll ei oleks tahtnud teha. Me oleme alati Petega naernud kui lollid võivad mõned inimesed olla kui oleme vaadanud telekast naljasaadet kus näidatakse kuidas loomad kuskil safaripargis inimeste autosi lõhuvad või nende autodesse sülitavad jne, ning oleme alati ütelnud et meil ei ole vähematki soovi ise kuskile sellisesse parki minna. Nüüd istusime siis bussis ja naersime kuidas need ahvid taaskord auto antenne ribadeks närisid.
Bussujuht rääkis et kojameeste ja vee välja pritsimis kohtade järgi on ahvid eriti hullud kuna aknaklaasi puhastusveel on alkohooli sees ja seda nad siis sealt kätte proovivadgi saada.


Ime kombel olid bussis olevad väikesed lapsed kõik väga vaiksed, arvatavasti kuumusest ometud, ja keegi ei protestinud ega tõstnud kisa. Korra keegi tegi kõva häält ja siis bussijuht ütles et kas lapsed teavad et kui nad korralikult käituvad siis sõidu lõpus ostavad vanemad neile jäätist. Tore lugu küll. Meil sellist plaani ei olnud ja peale selle olid kõik kohad juba nagu nii kinni kui me lõpuks autoparklasse jõudsime aga noh see trikk vist mõjus ja keegi ei teinud enam piiksugi. Gretal hakkas varsti igav kuna ega sealt bussist nii lihtne ei olnud neid loomi näha ja ega siis Greta igast linnust ja sokulisest ka huvitatud ei ole. Taas päästis meid IPhone kust Greta hoopis Peppa Pig multikaid vaatas ja oli väga rahul.
Tiigrite ja lõvide territooriumile sõites oli tunne nagu siseneksime me kuskile eriti salajasse ja sõjalisse teritooriumile. Mitmekordsed väravad ja kontrollid ja palju silte mis keelasid inimestel autodest välja tulema. Bussijuht rääkis kuidas kõikidele hoiatustele vaatamatta mõni eriti loll inimene ikka millegi ennekuulmatuga hakkama saab. Kord oli üks naine autost oma kaameraga välja tulnud ja hakanud lõvisid pildistama samal ajal avanud tagaukse oma väikesele poisile kes samuti autost välja tulema hakkas. Täpsustan siinjuures et  lõvid on teritooriumil lahtiselt ja kuigi nad on harjunud et neist autodega mööda sõidetakse siis kõigele mis on sellest tavalisest autosõidust kas või natukene erinev (näiteks aknast lehvitav käsi) reageerivad nad oma kiskjalise iseloomuga - tormavad kallale. Õnneks märkasid töötajad seda kohe ja sõitsid kiiresti Jeepiga nende juurde. Üks käskis röökides poisil kohe autosse minna ja uks kinni lüüa ning emal sama teha. Naine läks sellest nii närvi et hakkas sõimama et kuidas nad julgevad tema lapsele käsklusi jagada kui tema on lubanud tal puu alla pissile minna.... 

Õnneks meie bussile keegi kallale ei tulnud ja ellu jäid kõik reisijad. Bussis olid ka kaks vastsündinud last. Istusid ülemisel korrusel ja mõlemal oli teki sees karvane karu ka veel nii et ma tõesti ei tea mis nende vanemate arus oli et neid sinna bussi tirisid - seda enam et nii väikesed ei oska ju veel oma keha temperatuuri ise reguleerida. 
Meie sõitsime päeva viimase tuuriga. Ma ei oska isegi ettekujutada kui palav võis seal olla keskpäeval või siis suvel kuumalaine ajal.

Nüüd on meil vähemalt linnuke kirjas et oleme Safaris ära käinud. Uuesti ei ole soovi seda reisi ettevõtta ei Inglismaal ega ka kuskil päris Afrikas.




2 comments:

  1. Tahan juba selle auto ruttu ara osta - ei teadnudki et inglismaal safarile minna saab!

    ReplyDelete
  2. Me käsime Midlandsi safaris autoga ja seal oli väga lahe. Iga kell läheks uuesti.

    ReplyDelete