Friday, 30 September 2011

LOETUD RAAMATUD LONDONIST

Minult on tihti küsitud et kas ma olen lugenud ja mida ma arvan Minu London raamatust. Ma ei ole osanud sellele küsimusele otse vastata aga ma arvan et mu vastus oleks et jäin rahule. Ma ei saa öelda et see raamat oleks mulle väga meeldinud kuna tegu oli peamiselt moeteemalise raamatuga millega mul palju mingit suhet ei ole (rohkemat kui et kannan riideid). Samas kuna raamatus kirjeldatud sündmused toimuvad Inglismaal siis mingi suhe raamatu endaga oli juba enne lugemist KUID kuna ma ise Londoni sees ei ela ( vaid äärelinnas) siis selle võrra jääb suhe jälle väiksemaks.

Kui ma kuulsin et Minu Londoni raamat on trükki tulemas oli mul palju eelarvamusi ja kahtlusi. Nimelt kuna Inglismaa on nii mitmepalgeline siis ma arvan et on üsna raske seda vaid ühe inimese vaatenurgast teistele edasi anda kuna oleneb ju täitsa mis mätta otsas see inimene istub. Kuigi ma ise olen teadlik et MINU sarja raamatud ei olegi mõeldud kui maad tutvustavad raamatud VAID pigem ikka ühe inimese eluloo kirjeldused elatud ajast maailma erinevates maades SIIS raamatute kommentaare lugedes tuleb ikka välja see, et paljud inimesed võtavad seda kui juhist või maad tutvustavat sarja. Ma ei oskagi otseselt öelda mida ma kartsin, et see raamat oma kaante vahel peidab. Kuna ma ise elan siin siis ei tahtnud ma mingil juhul, et raamat jätaks lugejatele liiga kõrge või liiga madala mulje ning just sellepärast, et siis paljud lugejad võtavad seda kui kullana ning järeldavad et asjad just nii siin riigis ongi.
Aga on nagu on, mina väga naudin selle sarja raamatute lugemist ja nii oli ka Minu Londoniga.

Ma arvan et Epp tegi hea otsuse valides Anu Samarüütel-Long nende paljude eestlaste seast kes siin elavad ja kellel kõigil kindlasti oleks oma lugu olnud rääkida. Raamat oli huvitav ja põnev lugeda ka nendele kes otseselt moekoolist kui sellisest huvitatud ei ole just tänu sellisele omapärasele kujule nagu seda oli Louise. Raamatus käidi ka Londonist väljas Cornwall-is mille kohta anti väga hea lühildane ülevaade. Hea ja tabav oli ka lk 101 olev nimekiri toiduainetest mida tasuks Inglismaalt kodustele maitsmiseks tuua.
Ma küll enam ei mäleta täpselt raamatu sisu kuna lugesin seda vist aasta tagasi AGA mällu on jäänud vaid üks häiriv seik. Nimelt see kus Anu imestab miks inimesed Inglismaal elades tassivad endaga igasugu Eesti toitu kaasa (ka hapukoort). Temale meeldib et ühel maal saab ühe maa toitu ja teisel teise maa toitu. Ma täitsa nõustun sellega AINULT, et ma arvan, et Anu reisib Inglismaa ja Eesti vahet palju tihedamini kui paljud need eestlased kes ehk aastas korra Eestimaale saavad ja seega igatsus kodumaise toidu järele on palju suurem kui Anul.


Võrdluseks Minu Londoni raamatule lõpetasin just Aime Hansen-i raamatu 'Eestlasena Londonis: Kübar Jalas Saabas Peas'. See raamat annab minu arvates Londoni elu kohta väga head ja mahukamat informatsiooni kui ehk seda tegi Minu London. Kirjutatud mahlakas ja soravas keeles. Seal raamatus on küll juttu eestlasest Londonis AGA autori enda elu jääb rohkem tagaplaanile ja esil seisab London ise (Ok kuigi jah autori enda elu on ju ka tema armastus luule ja kirjanduse alal mida raamatus tihedalt kajastatakse).
Ma ei tea kuidas oleks seda raamatud lugeda nendel inimestel kes ise Londonis ei ela või ei ole siin käinud kuna. Võib-olla neile tunduks see informatsiooni tulv natuke liiga mahukana? Mina isiklikult sain teada mitu uut asja millest ma siiamaani ei olnud teadlik ning kuna kohad ja sündmused olid mulle tuttavad siis mul oli lihtne seda lisa informatsiooni sisse võtta ja sellest naudingut tunda.

Kohati ehk tundus mulle autorit ennast puudutavate asjade ja elu kirjeldamine natuke lapsikuna (näiteks tema vestlus oma kübaraga või tema Madonna hullus) aga samas võib olla ilma selleta oleks raamat 'kuivaks' jäänud.
Veel meeldis mulle see et üsna mitmel korral kui tema ülevaadet ja hinnangut mingi asja kohta lugedes ise mõtlesin et oot oot ei ole see asi vaid nii SIIS kohe järgnevaks loetud lausega kattis ta ära selle minu arvates poolikuks jäänud arvamuse...jäin iga kord väga rahule :)
Ainult ühel korral ei jäänud ma tema arvamusega sama meelt ja oleksin tahtnud omapoolset arvamust kõva häälega avaldada.
Nimelt kirjutab ta:
'Kui vaatan ilusaid läikivaid postkaarde Londoni sümbolitega-punased kahekordsed bussid, Londoni Silm, kuninglikud kaardiväelased, kaarikust viipav kuninganna-, siis mõtlen tahtmatult, et üks postkaard on puudu: pilt aknaorvas magavast kodutust, ajalehed tekiks ja padjaks.'
See lause tõi mulle tahtmatult silme ette pildi postkaardide vitriinist Tallinna vanalinnas ja nendest kodututest kes Baltijaama ja Tornide väljaku pargi juures ringi liiguvad (nii nagu kindlasti ka mõnel pool mujal Tallinnas). Minu teada puudub ka Tallinna postkaardide kolleksioonist selline kodutute postkaard. Teiste maade kohta mul täpsem info nii kodutute kui nendega postkaardide kohta kahjuks puudub aga olen kindel et minu blogi rahvusvaheline lugejaskond mind siin välja aitab :)

PS Kirjutasin selle jutu siin päeval kiiruga kokku ja praegu ei ole enam aega üle kontrollida ja omi mõtteid edasi arendada aga loodan et saate minu poolsest ülevaatest aru. Täpsemat sisukirjeldust ma tahtlikult ei teinud kuna kes lugeda tahab see lugegu ja avastagu ise.

5 comments:

  1. Mulle meeldis A. Hanseni London rohkem, vist ladusa ja humoorika stiili pärast ja Samarüütli London oli ainult läbi roosade prillide nähtud. A. Hanseni puhul arvasin esilagu, et tegemist nii 20-aastase plikaga, aga üllatus oli suur, kui avastasin oma eksimuse.

    ReplyDelete
  2. Ahjaa, SF-s on palju kodutuid, aga postkaartidele ei ole nad sattunud.

    ReplyDelete
  3. Mina nautisin Anu Londoni raamatut täiega. Tema stiil, kohad, mida ta kirjeldas, kogu öhustik, mida edasi andis, see sobis mulle tol lugemishetkel imehästi. Ja, mis peamine, nii kui Anu raamatu löpetasin, tahtsin KOHE sinnapoole teele asuda ;-)
    Toda teist raamatut polegi lugenud, aga nüüd tundub, et pean miskitpidi kätte saama.
    Mis nendesse piltpostkaartidesse ja siis linnaelu varjukülgedesse puutub, siis on see ju ABSOLUUTSELT igal maal nii. Ses möttes, et mingit erilist petupoliitikat siin ju pole. Igal asjal oma roll. Sotsiaalametil oma ja postkaardil oma ;-)

    ReplyDelete
  4. Aga kui sa võrdled Aino Kallase raamatuga "Kiirtepild"?

    ReplyDelete
  5. Tere Oudekki :)
    Pole sellisest raamatust enne kuulnud aga uurin, hangin, loen ja siis annan teada :)

    ReplyDelete