Saturday, 6 August 2011

MINU, MINU, MINU

Tegelikult oli see postitus mõeldud Raine blogipostituse kommentaariks aga kuna see venis nii pikale siis ma panen selle hoopis siia enda blogisse. Raine postituse linki ma ei lisa kuna ta blogi on kinnine aga paljud tema lugejad loevad ka minu blogi nii et saavad siit komentaari kätte.

Oi, ma olen nii pikalt seda minu sarja teemat oma blogis vältinud. Ühalt sellepärast et Epp saab imekombel kõikidele Minu raamatutele vastavad blogipostitused kätte ja paneb need siis facebooki. Mul ei ole selle vastu midagi kuna neid on väga huvitav lugeda aga ma ei tahaks et terve 'ilm' minu arvamust loeks - see tähendab siis seda et ka selle vastu ei oleks mul midagi aga mul lihtsalt ei ole aega et nendest raamatutest sisukat ja kirjanduslikku kokkuvõtet teha kuna Greta kõrvalt jäävad sõnad alati auklikuks ja õhtul kui laps magab olen ma juba nii väsinud et jutt tuleb jälle poolik ja konarlik. Nii et hea et sa teema siin ülesse võtsid ja andsid mulle võimaluse oma arvamust lisada.

Mul on kodus terve riiul Minu sarja raamatuid täis. Ema iga kord toob kui külla tuleb ning mul oleks varsti eraldi raamaturiiulit nende jaoks vaja.
Kõige pealt ütlen selle ära et mis mind kõige rohkem imestama paneb nende raamatute juures on see kui palju erinevaid arvamuse inimestel nende kohta on. Ok, see on ju tegelikult täiesti loogiline kuna iga inimene on inimene omaette aga tavaliselt ei tule see raamatu arvustustes nii selgelt esile. Ma enam otseselt ei võrdlegi Minu sarja raamatuid vaid lihtsalt loen kui lugusi. Ma ei otsi mingit täpset maa kirjeldust ja ajaloolist tausta jne kuna selle tarvis on juba vastavad raamatud olemas või siis Google search. Küll aga häirib mind mõne raamatu juures kirjutaja 'hääletoon' või siis pealiskaudsed üldistused, eriti siis kui ma olen ise kokkupuutunud vastupidisega. Minu meelest on see olnud ikka super idee Eppul selline sari luua nii et suured tänud talle.

Mul on sarjast paar viimast raamatut puudu, Inglismaal ootab 3 lugemist ja siit ostan kaasa need viimati ilmunud. 
Annan siit siis minu poolse väikese feedback-i sinu poolt arvustatud raamatutele.
Mulle on peaaegu kõik raamatud loetavad olnud (vaatamatta kas nad mulle just väga meeldivad või ei) AGA Minu Tai oli ainus mida ma lihtsalt ei suunud lugeda. Ma tõesti püüdsin, nagu sinagi, põhimõtte pärast juba seda lõpuni lugeda aga no lihtsalt ei õnnestunud. Mul on sellest väga kahju et Tai kui maa läks selle raamatu peale raisku.

 Minu Pariis jättis mind ka külmaks. Arvatavasti sellepärast et ma ei ole Pariisi järel üldse hull. Olen käinud olen näinud ja uuesti otseselt ei kutsu. Igale poole mujale Prantsusmaale aga olen valmism minema IGA KELL. Ma jumaldan Prantsuse loodust ja väikseid külakesi ja inimesi jne nii et minu arvates on see õigesti tehtud et Minu Pariis on ikka Minu Pariis ja mitte Minu Prantsusmaa kuna suurte pealinnade elu on ju tavaliselt ikka erinev ülejäämud maast. Muideks see rongipiletite komposteerimise asi jäi mulle ka kohe silma kuna ma olen neid ise mitmel korral nii Itaalias kui Hollandis komposteerinud.

Minu Moldovat lugesin üsna alguses ja ma eelarvamus oli et see saab jama olevat AGA praegu võin öelda et see raamat üllatas mind vist kõige rohkem kõikide seni loetud Minu sarja raamatute seas. See ei ole mu lemmik raamat aga see oli huvitav.

Minu Taani oli mulle natuke vastukarva kuna mulle ei meeldinud kuidas autor nende vanainimeste üle naeris kelle kodusi ta koristas. Ok, ta võib olla ei naernud otseselt aga mulle jäi küll selline mulje. Ma tean et kui ma alguses välismaale kolisin ja lisaraha koristustöödega teenisin siis ma ka imestasin et miks inimesed või pered ise ei võiks enda kodusid koristada või miks peaks täiesti tolmuvabas kodus jälle olematut tolmu pühkima jne aga kuna inimesed olid nii toredad ja mulle maksti selle eest head raha siis mind see küsimus palju ei huvitanud. See autor nagu natuke mõnitas neid vanakesi kes ta vastu seal nii head ja külalislahked olid ning kes teda tegelikult orjatööd tegema ei pannud nii et mulle jättis see natuke üleoleva mulje. Ma vabandan kui autor seda nii ise ei mõelnud või näinud aga mulle lugedes ja olnud ise kunagi olnud samas positsioonis tundus see küll nii.

Minu Itaalia mulle meeldis kuna ma leidsin sealt raamatust palju tuttavat. Saan täitsa aru et teiste Itaalias elavate eestlaste kogemus võib olla teine aga minule oli seal raamatus palju äratundmis rõõmu. Eriti see mis puudutas söömist. Kuna ma lugesin seda raamatut nii pikka aega tagasi siis ma enam täpselt ei mäleta selle sisu küll aga mäletan seda kuidas ma istusin oma Itaaliast sõbranna emakodus ja olin osana nende toiduvalmistamisel ja suurel söömingul ning jutte mida mu sõbranna mulle on rääkinud või mida ma olen läbi tema kogenud.

Minu Argentiina oli minu jaoks vaga viletsasti kirjutatud ja mingit erilist muljet ei avaldanud. Palju oli tekstide kordumist ja üldse kuidagi tühjavõitu.

Minu Kanada mulle meeldis kuigi ma leidsin et teemad valgusid erinevate peatükkide vahel laiali aga kuna ma ise mingi kirjanik ei ole ja oskan ühes lauses mitu viga teha siis pole mul siin midagi palju kobiseda :)

Minu Ungari oli minu jaoks natuke igav kuigi Ungari kui maa tundub oma looduse poolest väga kutsuv ja heameelega reisiksin sinna kui vaid võimalus oleks.

Minu Alaska oli väga huvitav raamat seda enam et olin just enne selle lugemist lugenud kellegi teise negatiivset arvustust Manni armusuhte kohta vanema mehega. Mind ei häirinud küll selle loo juures midagi. Ma ei ole mingi koera või looma inimene aga minu meelest oskas Mann kirjutada nii hästi koertest et lugedes teksti kuulsin ma neid koeri rääkimas nagu mingid multika tegelased.

Minu Ibizat alustasin samuti eelarvamustega aga raamat tegelikult väga meeldis.

No nii nüüd on Greta jälle mul kaelas rippumas ja pean lõpetama.
Raine sa peaksid Minu Nepaali lugema. See on minu kõige lemmikum ja mul on tunne et sulle ka meeldiks. Sellest saaks hea filmi. 

Ah jah, 'Roheliseks kasvamine' on jah üks ütlematta hea raamat. Palju uut minu jaoks ma sealt ei leidnud aga siiski oli väga huvitav lugeda kuna raamat oli kirjutatud ladusalt ja illusteeritud näidetega päris elust, nii et tegu ei ole mingi teadusliku raamatuga mis keerulisi uurimistöö tulemusi ja fakte täis. Ma arvan samuti et seda raamatut peaksid kõik lugema. Koolis võiks see lausa kohustuslik kirjandus olema.
Väga huvitav raamat on ka 'Mina Olen Ookean'. See ehk on natuke keerulisema tekstiga (mul mingit lugemis ja arusaamis raskust ei olnud) aga väga huvitavaid fakte täis. Eriti hea lugemine kellegile kes just lapseootel (aga võib olla ka mitte olenevalt kui palju keegi midagi teada tahab saada).

4 comments:

  1. Aga sul on siis veel läbiloetud Minusid? Kirjutad siia postistusse edasi?

    ReplyDelete
  2. Kas Sa "Minu Londonit" lugenud pole veel?

    ReplyDelete
  3. Olen lugenud veel Minu Eestid, minu Ameerikad, minu Hispaania, Kolumbia, Maroko, London, Mongoolia, Nepaal, Soome, Austraalia, Island ning Gruusia. Inglismaal on ootamas lugemist Brüssel, Amsterdam, Haiti ja Guatemaala.
    Raine lisan arvustuse loetust kui olen tagasi kodu.

    ReplyDelete
  4. Aga mida sa Minu Londonist arvad, kui küsida tohib?

    ReplyDelete