Friday, 22 July 2011

EELMISE NÄDALALVAHETUSE JÄTK

Pühapäeval lahkudes hotellist hakkasime sõitma Knightshayes Court poole. Ilm oli tujukas, Greta veelgi tujukam. Tal käisid need hood vaheldumisi. Vahepeal oli täitsa normaalne, siis aga muutusid jalad vedrudeks ja laps ei tahtnud ei ühele ega teisele poole liikuda. Autosõidu ajal jäi ta kohe magama ja meie Petega hõõrusime käsi, et nüüd vähemalt on lootust et ärgates on ta taas normaalne, aga ütleme nii et see oli vaid selline tore lootus... Õues oli külm, kohe nii külm, et Gretal oli müts peas, mul ka ning samuti Petel.
Mulle meeldis see mõis kohe väga, väga palju. Kui ma tavaliselt leian, et kõik seda tüüpi mõisad on seest enam vähem sarnased ja vaid interjoor ning ümbritsev loodus on see mis ühe mõia teisest ilusamaks või hubasemaks teeb, siis see mõis oli seest kohe väga teistsugune. Arhitektiks  oli William Burges, kes asjatundjate hulgas üsna kuulus on. Raske on kirjeldama hakata kuidas mõis seest välja nägi aga natuke oli seal Sveitsi hõngu ja natuke lapsemeelseid motiive. Maja kuulus ühele lapsetule paarile ja kui 70ndatel aastatel majaperemees ära suri andis perenaine maja National Trusti valdusse. Peale mehe surma ja maja üle andmist elas naine ise veel sama maja läänepoolses osas järgmised 20 aastat ning elas üle 90 aastaseks. Tänaseks oli ta loomulikult surnud, aga siis kui ta veel elus oli, siis jalutas ta tihti maja peal ringi ja tuli külastajatega rääkima. Ma ise oleks ka hea meelega tahtnud teda kohata ja talt küsida elu kohta sellises suures majas...tegelikult oleks ma tahtnud lunida talt välja luba seal majas ringi jalutada kui see teistele külastajatele kinni oleks olnud, et saada kas või paar tundi tunnetada seda tunnet mis oleks omada sellist suurt, võimast ja ajalugu täis maja.
Maja see oli pildi tegemine rangelt keelatud tänu autoriõigustele ja mõisa poes ei olnud ühtegi ilusat postkaardi mis oleks maja sisu erilisust hästi esile toonud, seega ei ole mul teiele siia ühtegi pilti lisada.



Nii et mõis oli väga ilus, AGA veelgi ilusam oli mõisa aed. Isegi Pete ohhetas ja ahhetas ja tema on ju mees (Ok, pooled ohhetused ja ahhetused olid tingitud ka Greta hullust käitumisest).



















Isegi lillepeenarde ümber olid väikesed hekid kasvatatud.





Mööda hekki jooksvad loomad
Järgmise peatuse tegime Barrington Court  -s. Tegelikult oli kell juba 4-ja ringis ja meil oli ees veel 2 tundi koju sõitmist  aga kuna see koht jäi sõidu peal ette siis otsustasime läbi hüpata.
Greta ostsime ära riisileivaga ja Pete kandis teda kukil et vältida vedru jalgu ja vingumist.














See suur ehitis oli tegelikult seest tühi nii et vaatamist kui sellist palju ei olnud... küll aga palju ruumi ringi jooksmiseks ja tantsimiseks. Greta tuju tasapisi isegi paranes ja kui lahkusime oli teine täitsa inimese moodi jälle.


Me tavaliselt ei keskendu palju mis kohtadega on tegemist või kes seal täpselt elanud on kui mõisaid külastame juhul kui me just ei ole seal varem käinud või kui me ei ole eelnevalt nende kohta midagi lugenud. Kuna selliseid mõisaid, losse, kindlusi jne on Inglismaal nii palju siis me lihtsalt ei suuda seda teha. Enamus kohtades pakutakse küll soovi korral kaasa (siis mõisa või maja või lossi külastamise ajaks) tasuta telefoni tüüpi vidina mille abil on võimalik kuulata mis, kes, kus millal, vajutades vastavatele nuppudele. Vanasti kui meil Gretat veel polnud siis me neid ka kasutasime ja tihti olid need lindistused väga huvitavad ja inforikkad aga väikese lapse kõrvalt ei ole meil selleks lihtsalt aega ja tahtmist. Meie meetod info saamiseks on küsida küsimusi valvuri tädikestelt ja onukestelt keda on võimalik igast toast leida ja kes siis SUURIMA rõõmuga meile lahkelt kõiksugu huvitavaid asju räägivad. Sel korral aga kuna maja oli mööblist tühi ei olnud eraldi ruumides ka valvureid (kuna valvata ju otseselt midagi ei olnud) ja seega lugesin koha kohta alles kodus olles paar rida.
Ega ma palju midagi tarka teada ei saanudgi kui vaid seda et raske oli uskuda et kui National Trust selle maja enda valdusse sai 1907 aastal, siis kui see organisatsioon oli vaid 12 aastat tegutsenud ja oli alles 'beebi kingades', oli maja täiesti lagunenud seisus. Enamus siseseinu oli puudu ning enamuses originaalsetest põrandatest, seinapaneelidest ja teistest dekoratiivsetest detailidest kõik kadunud. 
Selliseid ajaloolisi objekte korda teha ja korras hoida maksab suurel hulgal raha ja tihti antaksegi ehitised omanikke poolt National Trusti ja teiste samalaadsete organisatsioonide kätte kuna omanikkele käib nende korrashoid üle jõu. Jumal tänatud et sellised organisatsioonid on olemas et neid maju päästa kuna ilma nendeta oleks nad kas juba maalt täitsa haihtunud või siis varemetes.







Lisan siia veel väikese täpsustuse et kuna meie oleme National Trust-i liikmed siis makstes aastast liikmemaksu on meil sissepääs nende poolt omavatesse ehitistesse või parkidesse tasuta. Kuna meie sõidame nii palju autoga ringi ja külastame erinevaid Inglismaa nurgakesi siis meile tasub liikmeks olemine mitmekordselt ära. Nii minu kui Pete aastamaks kokku on 60 naela ringis. Arvestades et keskmine pileti hind on kuskil 8 naela ringis (hinnad kõiguvad vastavalt objekti suurusele. Mõned kohad on tasuta kui näiteks tegu vaid varemete või jäänustega ning mõned suuremad paleed ja lossid maksavad 12 naela ringis inimese peale). Seega kui me liikmed ei oleks siis juba ainult 3 erineva koha eest maksaksime liikemaksu aastaraha piletite peale aga meie ju külastama vähemalt kümneid ja kümneid kohti aasta jooksul. Seega ehk see ka seletab miks me võime endale lubada mõnesse kohta vaid korraks sissehüppamist ilma et me sügavalt keskenduksime selle koha ajaloolisse tagapõhja.

1 comment: