Saturday, 21 May 2011

LASTEKASVATUSEST EHK KUIDAS VÕIDELDA 2 AASTASE KOLLIGA

Paar nädalalt enne Greta kaheseks saamist hakkasid meil kodus pihta jonnihood ja tantrumid ja mis iganes. Paar päeva pidasin vastu siis hakkas üle viskama. Ma lihtsalt ei suuda vingumist kannatada, eriti veel kui ise väsinud oled. Hakkasime siis Petega mõtlema mida teha et efektiivselt probleemi lahendada. 
Ma olen üle poole oma elust lastega töötanud ja aastate jooksul on praktikat kogunenud küllaga. Tooge mulle laps kes ei oska rääkida või lugeda või kirjutada või kes peksab pead vastu seina või sööb ainult teatud värvi kausist või hammustab teisi või ei oska mängida või mida iganes ja mul on kohe taskust võtta mitu eri lahendust. Ma olen oma alal jõudnud sellisesse faasi kus probleemi kuuldes ei mõtle ma enam koos lapsevanematega et oi kuidas me suudan seda probleemi küll lahendada vaid pigem hõõrun kannatamatusest käsi kokku ja ei jõua ära oodata et probleemi lahendama hakata. 

Ja nüüd äkki siis avastan ma oma üllatuseks, et pagan, mul on siin kodus 2 aastane ja mul ei ole õrna aimugi mida tema 2 aastase käitumisega peale hakata. Tegu ei ole ju probleemi kui sellisega vaid pigem lapse normaalse ealise arenguga. Polnud tahtmist otseselt lapse peal katsetama ka hakata et õiget lahendust leida kuna parem ikka kui kohe saaks probleem naelutatud ja mitte seda sorkimisega veelgi hullemaks ajada.
Egas midagi, seadsin siis sammud raamatupoodi et leida mingit kirjandust mis mulle (meile) häid ideid annaks. Sukeldusin raamaturiiulite vahele ja sinna ma end ka paarikümneks minutiks unustasin. Kord kui sul on nii palju raamatuid ümberringi siis vähemalt minul on küll raske end nendest eemale tõmmata. Hakkad ühte raamatut sirvima ja siis näed teist huvitavat ning siis juba kolmandat. Vahepeal oled üldse kogematta end näoga seljataga oleva riiuli poole pööranud kus üks huvitava pealkirjaga raamat mu silmi köidab ning nii ei olegi ime kui lastekasvatus lahtrist alustades end lõpuks hoopis kokandus alaste raamatute seast leiad. Mul õnnestus kahe raamatuga isegi kassani jõuda kuid kahe aastase lapse käitumisega ei olnud nendel raamatutel vähematki pistmist....

Sinna see kasvatamine seekord siis jäigi. Hiljem tuli välja et Greta hoopis võitles mingi viiruse vastu ja mitte ei elanud üle kaheaastase kriise. Me oleme tänaseks juba harjunud sellega et kui ta virilamaks muutub siis tavaliselt ta organism võitleb millegagi ja vahel ilmud selle tõestuseks ka ühe päevanepalavik. Õnneks on ta suutnud siiamaani nendest viirustest kergelt pääseda ja pole haigeks jäänud küll aga sööb selline võitlemine meie närve ning kes teab võib olla üks päev lööb ka temal see kahe aastaseks olemine korralikult välja ja siis ma pean taas sammud raamatupoodi seadma....

1 comment:

  1. Meil hakkas see kòik pihta novembris, kui Emeline òppis àra sòna "no" ning natukene aega hiljem saabus ka "è mio" (minu oma!). No ja neid kahte kasutab ta valjuhààlselt just siis, kui on paha tuju. Ning paha tuju tekitab tùhi kòht, vàsimus vòi haigus.

    Muidu ta selline jonnija pole, eks, aga kui ta on haige (nagu hetkel) tahaks ma peaga vastu seina joosta! Aga eks peab lapsest ka aru saama - ta tunneb ka end halvasti ning selletòttu virisebki...

    Oeh.

    ReplyDelete