Thursday, 31 March 2011

WESTERHAM-I VALLUTAMAS

Kuna mul on ema praegu külas siis me proovime teda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse viia sellele lisaks et ta meil siin kodus on täiskohaga lapsehoidja hetkel. Valida kuhu minna oli üsna raske kuna me oleme juba käinud pea kõikides meile enam vähem lähedastes kohtades aga siiski õnnestus meil leida 16 sajandi Quebec House, mis oli keneral James Wolfe lapsepõlvekodu, ilusas väikeses külas Westerham-is. Ok, te nüüd kindlasti küsite et kes see James Wolfe on kuna pole sellisest mehest kunagi midagi kuulnud. Vot James Wolfe oli see mees kes 1759 aastal võitis osa Kanadast (Quebec) Briti valdusse. Ta ise sai lahingus 3 kohast haavata ja suri kuid enne kui hinge heitis õnnestus tal siiski teada saada et oli lahingu võitnud ja sai rahus siit ilmast lahkuda. See siis selline lühike tutvustus. 




Kuna õige hooaeg ei ole veel täielikult alanud siis unustasime me enne väljasõitu kontrollida mis kell maja külastajatele avatakse ning kohale jõudes tervitas meid selline plakat. Õnneks siiski pidime ootama vaid tunni maja avamiseni mis oli just paras aeg külakeses ringi jalutamiseks, kohvi joomiseks ja lillede nuusutamiseks.
Me oleme Westerham-is korduvalt käinud kuna see on väga armas väike küla ning meile üsna lähedal. Samuti asub seal  Sir Winston Churchill-i kodu Chartwell mida me oleme juba nii emaga kui ka emata varemgi külastanud.


Kõike siinolevaid pilte saab suuremal kujul vaadata kui neile klikata ja siis lahti tulnud pildile veelkord peale klikata (see õpetus siis neile inimestele kes arvutiga väga sõbrad ei ole :)





Väike shoppamine kuulub alati asja juurde mis on eriti mugav kui meil kotikandja omast käest võtta.
Ja ega kividest ei saa ka mööda minna ilma et paar peotäit tasku ei pandaks.
Tagasi majahoovile jõudes pidime veel paar minutit ootama enne kui meid majja sisse lasti. Selle aja jooksul õnnestus piletimüüja mammil meile pea pool oma eluloost ära rääkida kuigi ma oleks eelistanud et ta meile hoopis seda James Wolfe oleks lähemalt tutvustanud.





Ma igaks juhuks küsisin majja astudes et kas majas pilte tohib teha, kuna ma mingit silte ei näinud mis seda keelanud oleks, olles kindel et mulle viisakalt ei öeldakse. Minu suureks üllatuseks aga lubati mul lahkelt oma kaamerat kasutada mainides vaid et majas on kaks maali mille autoriõigust neil ei ole ja seega on nende pildistamine keelatud (ruumis olevad valvuri tädid pidid mind selle eest hoiatama). 
Mulle sellised väikesed majad (võrreldes suuremate mõisatega) hirmsasti meeldivad kuna mulle alati meeldib neis ringi jalutades fantaseerida et kuidas me seda maja kujundaks kui see meie oma oleks ja kes millises toas elaks jne. Mida väiksem ja hubasem maja (ok see siin mainitud väike on siis ikkagi vähemalt 3 korda suurem kui meie praegune maja) seda kiiremini fantaasia lendab. Teised külastajad saavad tihti  minu ja Pete vahelises vestluse kuulda selliseid lõike kus me arutame kuidas me oma söögitoa lauda kuhugi proovime sobitada või kas me sohvad sobiksid kuhugi tuppa ning mis värvi peaks kardinad olema...
Selles majas elades oleks meil selline tagaaed olnud.
...mängime aga usinalt iganädalast Loteriid edasi eks ole...
Ma olen endale lubanud et iga kord kui me nüüd kuskil käime  siis ma tulen kaamera tagant korraks ära et ka ennast pildile saada. Muidu juhtub nii et üks päev kui Greta vaenem on siis ta küsib neid postitusi siin vaadates et miks emme kuskil kaasas ei käinud.
Ja kuna meil sel korral oli ema kaasas siis õnnestus meil kolmel isegi koos pildile saada.




Koju tagasi sõites jäime äkki liiklusummikusse kinni. Nagu nende ummikutega siin on siis ei või kunagi teada kui kaua seal istuda saab ja sel korral oli tegemist siis sõna otseses mõttes istumisega. Arvasime et tegemist oli mingi õnnetusega kuna kõik 4 rida mõlemal pool mootoriteed olid suletud. Kartsime kõige hullemat kuna tundus et õnnetus oli mitte väga kaugel meist juhtunud ja seega võis selle likviteerimisega väga pikka aega minna. Ma juba vaikselt hakkasin mõtlema kuidas ma varsti püksi hakkan pissima ja näljast nõrken aga jumal tänatud hakkasid järsku autod jälle liikuma ja ma võisin rahulikult sisse ja välja hingama hakata.

Õnnetuskohale lähemale jõudes tuli välja et tegu ei olnudgi õnnetuse kui sellisega vaid hoopis oli üks hobuseid vedav auto kuidagi ühe hobuse 'ära kaotada' suutnud ja liiklus pandi kiiresti kinni et hobune auto all joostes surma ei saaks.


15 minutiline liiklusseisaks tekitas vastasuunavööndis sellise pika järjekorra. Ma ei teagi kui kaua me edasi sõitsime enne kui selle ummiku lõppu nägime aga igal juhul oli see hirmus, hirmus pikk. Aga lõpp hea kõik hea ning keegi surma ka ei saanud.

3 comments:

  1. Mulle meeldib ka väikseid ajaloolisi inglise linnakesi külastada, eriti tahaks üles leida mõne sellise, kus majad meekarva ja "common green" tiigiga keskel- nagu Miss Marple'i sarjades :)

    Muide, kas Costa flat white'i oled proovinud? See mu lemmikohv seal.

    ReplyDelete
  2. Nii tore, kui emmed külas käivad, onju?! Meil oli ka eelmine nädal selline mönusalt eestilik ja vanaemmega koos. aga nüüd on emska lännu ja mäemammal körvad tiba lonti vajunud...aga küll ma jutile saan.
    teile aga hääd koosolemist!!!

    ReplyDelete
  3. Meiegi ei saa ùhestki kohast, kus kasvòi ùksainus kivi on, lihtsalt mòòda kòndida :D Tundub vòimatu!

    ReplyDelete