Wednesday, 16 March 2011

ÖÖ KUNINGAKOJAS

Need kes meid tunnevad teavad et me oleme täielikud losside, mõisate, kindluste, ja mis tahes varemete fännid. Kui see kuidagi oleks võimalik, siis mu suureks sooviks oleks näha kuidas elu nendes meie poolt külastatud lossides või mõisates tegelikult oli. Ma tahaks seista seal kuskil ja seda elu oma silmaga pealt vaadata ja võib-olla ka natuke sellest ise osa võtta. Mu teiseks unistuseks on aga olnud soov kuskil sihukeses lossis, mõisas, kindluses töötada (saades võimaluse minna ruumidesse kuhu tavalisi külastajaid ei lasta) või veelgi parem seal ööbida. Selle ööbimise asjus olen ma natuke tagasihoidlikumaks muutunud, kuna ma ei tea kas ma oleksin ikka nii julge, et magada kuskil massiivselt suures majas kus kindlasti keegi esiisades kummitamas käib. Samuti on mul olnud juba pikemat aega foobia 'four poster bed' vastu (kahjuks ma ei tea mis see eesti keeles oleks, aga see on selline voodi kus on nagu katus peal - selline Henry VIII ajast).


Reede õhtul oli mul imekombel paar vaba minutit ajakirja JUNIOR (posh aga mitte just eriti huvitav lastevanemate ajakiri) lugeda enne kui Greta magama pidi minema. Seal köitis mu tähelepanu ühe vägeva lossi pilt. Kuna tavaliselt on selles ajakirjas kõik puhkuse ja reisu soovitused ääretult kallid, siis ma lihtsalt huvi pärast lugesin, et mis kohaga on tegemist. Tuli välja, et see vägev loss on hoopis hotell, mis asub meist vaid 2 tunni kaugusel. Mõtlesin et nalja pärast võib ju vaadata nende veebilehelt, et mitu miljonit sul peab olema, et seal ööbida ja teate ma ei suutnud omi silmi uskuda. Kuna oli reede, siis panin otsingusse laupäevase öö ja hinnaks tuli VAID 130 ja seda siis hotelli ühes kõige kõrgemaklassilises toas koos hommiku JA ÕHTUSÖÖGIGA! 
Andsin sellest leiust ruttu Petele teada, kes ütles kohe et LÄHME. Ta on meil eriti spontaalne ja valmis kasvõi viimasel minutil kuhu iganes minema (nii kaua kui on nädalalõpp).
Mõeldud tehtud ja oligi hotellituba järgmiseks päevaks broneeritud. Pete veel imestunult küsis, et kas sa ikka märkasid, et tegu on toaga kus on four poster bed mille peale vastasin, et loomulikult kuna ma ju ise valisin just selle toa....tundub et olen oma foobiast lahti saanud.
...ja nii me siis leidsimegi ennast järgmisel hommikul teel lossi poole. Nagu me tuttavad selle peale ütlesid, et õige kah, kuna Rüütlid ju kuuluvadki lossi. 
HOIATAN ETTE ET SEE POSTITUS TULEB VÄGA PIKK JA PILTE PALJU, NII ET NEED KES EI OLE HUVITATUD VANADEST MAJADEST JA ARHIDEKTUURIST JNE, SIIS PAREM ÄRGE ÜLDSE ALUSTAGEGI LUGEMISEGA.
Pakkida midagi palju ei olnud. Gretale voodi kaasa, laps autosse ja teele. Gretaga on väga kerge reisida, kuna talle hirmsasti meeldib igale poole minna ja uutes kohtades ei ole tal vähematki kohanemisraskust. Päike paistis ja meie elevil ning rõõmsad. Olles sõitnud mootoriteel juba pea tunni käis äkki kõva laks ja auto esiklaasi ilmus, just minu näo juures, selline mõra. Ma ei tea millest auto aknad on tehtud, aga jumal tänatud et see kivi sealt läbi ei tulnu,d kuna muidu oleks see küll mind ära tapnud. Kuna meil ALATI juhtub midagi kui me kuskile läheme, siis mõtlesin, et nüüd vähemalt on see juhtumine juhtunud ja võime rahus oma nädalalõppu nautida. Kuna kell oli kodust lahkudes juba 12, siis tänu sellele magas Greta esimese tunni sõidust maha ja teise tunni istus niisama unisena autotoolis ja mängis.
Poole tee peal tuli meile vastu terve hunnik tanke vedavaid autosi. Ma igaks juhuks uurisin, et kas Pete hommikul uudiseid juhtus kuulama, et võib olla kuskil toimub midagi millest meil õrna aimugi ei ole.
Varsti keerasimegi mootoriteelt ära ja saime ümbruskonda nautima hakata. See on nii huvitav kuidas siin mõned väikesed külad on nii jubedad ja mõned ahhetavalt ilusad. Tavaliselt on juba teada, et kui sa kuskil sellises ahhetavas külas oled, et siis kuskil seal läheduses on kas üks mõis või loss või linnuse varemed. Ma nüüd ei julge öelda et 100% eranditult, aga vähemalt nii palju kui meie tähele oleme pannud.


Üheks selliseks natuke ahhetavaks linnakeseks on Wotton Under Edge. See asus üsna meie sihtkoha lähedal ja kuna me nagu nii ei saanud oma tuba lossis enne 4 kätte, siis otsustasime selles linnakeses väikese jalutuskäigu teha. Tegu on iidse linnakesega mis alates 13 sajandist spetsialiseerus suuremalt osalt riide (kanga jne) tegemisele. Linn ise asub üsna lähedal Bristol-ile, Gloucester-ile ja Bath-ile. Ma ei saanudgi aru kas ta on osa Cotswold või asub selle lähedal ja ma ei saa seda praegu Pete käest täpsustada.
Igal juhul jäi linnake mulle silma huvitavate väikeste poodide poolest. Alles koju tulles oli mul võimalus lähemalt linna ajalugu uurida ja tuli välja et enamus nendest väikestest poodidest ja kohvikutest kuulub peredele (Family run). Paljudesse poodidesse aga sisse me ei pääsenud, kuna loomulikult ei olnud mu abikaasa võimeline midagi tegema enne kui ta kuskilt midagi süüa ja juua saab. Seega kõndisime vaid edasi, et leida sobivat söögikohta.


Selle maja, Tolsey House, kinkis Warwick-u krahvinna Anna 1595 aastal linna vaestele. Praegu on maja kaetud 18 sajandi tellise fassadiga kuigi selle all on peidus 16 sajandi ehitis. Kuigi maja kingiti linna vaestele vanadele inimestele, siis üsna pea hakati seda kasutama hoopis kohtumajana. Maja kaunistab Kuningnna juubeli kell mida uuendati 1683 aastal. Praegu kuulub see kell küll linnale, aga maja ise on erastatud.






Sobivat kohvikut ei pidanud kaua otsima. Sel ajal kui Pete menüüd luges...

...luges Greta üle laual olevad suhkrupakid...


...ning siis riiulil olevad teekannud.
Kohvik oli seest väga armas kuid kahjuks täitus see ootamatult inimestega ja mul läks pildistamisega raskeks. Söök oli hea ja odav, aga kahjuks ei taibanud me mainida, et ärge minu baked potatoe-le ise võid lisage, kuna tavaliselt seda ei tehta, ning mulle toodud kartul oli võiga kaunistatud (mida ma siis süüa ei saanud).
Mulle jäi silma ühe antiikpoe ees ilus helekollane riiulike, mis hiljem osutus käepesu kaussi hoidvaks kapiks. Mis mind selle poe juures muigama pani oli see, et IGA jumala asja peal oli sildike hinnaga mis algas sõnadega ARMAS VANA...













Sellel pildil on Pete ja Greta vaestemaja sisehoovis. See väike majade kompleks ehitati 1638 aastal, et anda eluaset 6 vaesele mehele ja 6 vaesele naisele. Vaestemaja sisehoovis oli armas väike 17 sajandi kirik. Kahjuks me sinna sisse ei saanud, aga hoov ise nägi küll väga huvitav välja. Tänapäeval on kõik hooned seal kasutusel, kuigi mitte enam vaestemajana. Külastajatel on antud luba hoovi külastada, aga palutud seda teha vaikselt kuna tegemist ikkagi inimeste elamiskohaga. Ma arvan et 17 sajandil ei näinud see koht nii armas ja puhas välja, vaid pigem ehk oli haisev ja must, aga võib olla ma eksin. Vat see oleks just üks sellistest kohtadest kuhu ma tahaks korraks ajas tagasi minna ja näha kuidas seal elati.

















Väljastpoolt nägi vaestemaja välja selline






Linnakese lähedal oli ka üks mõisahoone mis kahjuks sel päeval kinni oli. Mõisasse me sisse ei saanud, aga selle eest saime me korraga näha terve hunniku loomi ja linde, nagu oleks tegu Disney filmiga 'Lumivalgeke'. Üle tee jooksid jänesed ja oravad läbisegi faasanitega. Kõrval põldudel olid lambad ja lehmad. Pea kohal tiirlesid linnud. Selline imelik põld jäi meile ka ette. Aru ma ei saanud mis keppe seal kasvatati või mis põlluga tegu.



Väike jalutuskäik tehtud alustasime sõitu hotelli poole. Värsti oligi tee ääres viit mis viis meid Tortworth Four Pillar Hotel-i. Me olime üsna elevil. Seda pooleldi sellepärast, et ootasime lossis ööbimist, aga pooleldi ka sellepärast, et kuna lossi veebilehelt ei olnud võimalik näha korralikult tubade pilte, siis kartsime natuke et võib olla ei olegi koht see mida me hinges ootasime.
Lossi väravateni jõudes aga ei olnud meil enam sooja ega külma milline me tuba välja saab nägema, kuna loss ise nägi juba nii võimas välja, et meile sellest kogemusest juba täitsa aitas.








Hotelli sisenedes ei pidanud me pettuma
Pealaud asus suures saalis mille võimas trepp viis mitu korrust kõrgemale. Seinad olid kaetud suurte maalidega ja kogu õhkkond oli kuninglik. Loss mis loss. Kahjuks ei olnud mul minu portree objektiiviga võimalik seda ilu ühe võtte peale saada seega siit vaid jupiti.












Meie veelgi suuremaks üllatuseks tuli välja, et meie tuba on üks vaid kahest pruutpaari toast terves lossis ja et see asub pea täiesti eraldi olevas väikeses tornikeses. All mapi peal asub ta just sõna Courtyard ees ja on pildil ainukene ümmargune ehitis.
Väljast nägi ta välja selline. Alumine akendeta korrus (vaid avarii väljapää su uksega) oli meie nii nimetatud esik ja selle peal asus vannituba. Ülesse korrusele sai mööda treppi mis viis otse meie magamistuppa (nii alumine kui ülemine osa sellest ehitisest kuulus vaid meile).
Tuba ise nägi välja enam vähem selline (jälle oma objektiiviga oli võimatu kogu tuba ühele pildile saada)






Tuba oli ümmargune ning 4 ühesuguse aknaga ümber ringi.











Isa ja tütar chillimas
(või siis õigemini Rüütel ja rüütlitütar)



Kuna hotellis oli ka spa koos basseiniga, siis plaan oli kindlasti ujuma minna. Millegipärast oli mul päeval kogu aeg selline tunne et Greta on natuke kuum. Ma igaks juhuks ostsin poest talle rohu kaasa kartes et võib olla tõuseb tall öösel palavik. Tegelikult tal juba oligi kõrge palavik, aga nagu ma siin juba mitmeid, mitmeid kordi olen maininud, siis meie lapsega on seda nii raske märgata, kuna ta ei vingu või nurise vaatamatta sellele, et endal on juba üle 39 palavikku.


Noh kui ma siiamaani veel hoidsin lootust et ehk saame ujuma minna, siis kui ta ennast väsinuna lõpuks trepile puhkama toetas, siis sain aru et kõik ei ole temaga ikka korras ja andsin talle esimese toosi rohtu sisse.
Mis meile hotelli juures veel meeldis oli see, et kuigi oli tegemist suure hotelliga, siis ei olnud seda eriti tunda et majas palju inimesi oleks. Hotelli töötajaskond oli väga hästi koolitatud, olid väga abivalmid ning tähelepanelikud, kuid samas mitte pealetükkivad. Tihti juhtus et kui koritoris mõni hotellipoiss oli just einet kellegi tuppa teenedamas või muidu liikumas, siis peatus ta automaatselt meid nähes, naeratas tagasihoidlikult ja astus kõrvale kus ta alla vaadates seisma jäi. Ok, ma tean et see on standard ja olen kogenud seda ka teistes kallites hotellides, aga kuna tegemist oli ikkagi lossi (või mõisa või krahvkonnaga või mis iganes see ka eesti keeles ei oleks), siis meenutas see mulle pigem vana aega kus teenijaskond pidi majarahva ees nägemattu olema ja ainult siis rääkima kui mõisa valitseja neid kõnetas. Üks juhtkonna töötaja pakkus meist pilti tegema, mille üle mul on hea meel kuna muidu on jälle siin üks tähtis postitus aga mind ei kuskil näha, kuigi me  ise pildil just kõige esinduslikumad ei ole.
Olles tutvunud meie toaga ja hotelliga endaga hakkasime uurima kus meile süüa pakutakse. Hotellis oli kaks restorani ja meie toit juba hinna sees. Kõigepealt käisime vaatamas ja (minu) menüüd arutamas Orangery Restoranis. Restorani hoone on ehitatud 1899 aastal ja mis algselt oli kasvuhoone eksootilistele taimedele.








Kuigi restoran nägi väga ilus välja, siis kahjuks oli menüü liiga kõrgeklassiline ja see oleks osutunud liiga keeruliseks sealt mulle midagi sobivat leida. Restorani kokk ütles küll et kindlasti saan ma seal sööduks, aga kui aus olla siis minu jaoks olid enamus toite nii erilised et ei tekitanud isu. Peale selle oleks see peaagu võimatu olnud Gretale sealt midagi söödavat leida.


Õhtust ja hommikust sõime seega Morenton's restoranis ja me ei kahetse oma valikut. See restoran oli järjekordne koht kus me suud ei olnud vaid ainult sellepärast lahti et toitu suhu panna, vaid ka sellepärast et restoran asus enneolematult ilusates ja huvitavates ruumides. Tavaliselt ajaloolisi kohti külastades on sellised ruumid köiega eristatud et inimesed mööblile liiga lähedale ei läheks, siin aga olime täielik osa sellest.
Kamin nägi välja selline
Enamus seinu olid kaetud kõrgete raamaturiiulitega kus raamatud olid kõik originaalsed ja mitte raamatu pildid joonitstatud papile.






Söökide valik oli suur ja kokk märkis menüüs ära mis toidud mulle sobiksid. Kui kelner meie tellimust võtma tuli, siis hüüatas ta järsku: 'Oi ma tean teid, me kohtusime täna juba korra.' Me vaatasime naisele segase näoga otsa ja olime kindlad et just tema on see kes mõistuse on kaotanud. Siis aga kui ta lisas et me oleme need kes tema farmipoodi lehma kuju imetlema tulime siis teadsime kohe kellega tegemist oli.
Greta palju ei söönud, aga natuke leiba ja kartulit näksis ning siis kui meie aeg sööma oli hakata siis vaatas Pete I-phonest Peppa Pig multikaid.
 
Kõhud mõnusalt täis läksime magama. Noh minul magamisest küll suurt midgi välja ei tulnud, kuna valvasin terve öö et Greta palavik liiga kõrgeks ei läheks ja arvutasin millal jälle rohtu peaks andma. Nagu näha oli sellest ikka veel vähe et kivi autoaknale mõra tegi, ikka pidi midagi korralikku juhtuma.
Kuigi hommikul oli laps jälle tagasi terve tervise juures ja jooksis toas ringi nagu omas kodus otsustasime siiski et sõidame kohe koju tagasi. Meil oli küll plaan Blenheim Palace külastada, mis asus selles kandis, aga kuna seal olid piletid hirmus kallid (20 naela inimese pealt) siis mulle oleks nagu nii meeldinud sinna rohkem minna kui loodus juba rohelisem, et lossiaiast täielikku naudingut saada. Greta ühepäevane palavik meie reisi ära igal juhul ei rikkunud, kuigi jah ujuma me ei pääsenud millest tal endal just eriti kahju oli.
Enne äraminekut tegime veel paar pilti õues.
Muideks enamus majast põles pea täielikult maha 1991 aastal ja alles pärast selle renoveerimist avati seal hotell.









Mul õnnestus veel ühe pildi peale jääda tõestuseks et ma ikka päriselt ka selles hotellis olin.


Me lubasime endile et TINGIMATTA läheme sinna hotelli tagasi lähitulevikus, seda enam et meil jäi seal ujumatta ja et nüüd me teame täpselt millist tuba broneerida ja milline hotell välja näeb . Meie arvates oli £130 sellise koha eest kahele küll uskumatul odav hind, seda enam et hinna sees oli 3 käiguline õhtusöök ja hommikusöök kahele (hommikusöök ise oli juba £12 ringis inimesele). Me soovitame seda hotelli soojalt kõigile kuigi me teame et ühe inimese elamus ei pruugi teistele sama elamust pakkuda.

6 comments:

  1. WOW - WOW - WOW. Kòigepealt mainin àra, et ka mina olen losside, vanade hoonete ja varemete fànn! Neis kohe òhkub midagi, mis paneb mind unistama ja hàsti tundma. Sangaste lossis tòòtasin ma kolm aastat ning tunnen seal pea igat nurgatagust (vàlja arvatud labùrint keldrit) ning mitmeid ja mitmeid òid veetsin seal tàiesti ùksinda (ning idee poolest vòisin òòbida ùkskòik, millises toas, eks - aga ma olin "oma" toas) seltsiks iseenesest kriiksuvad puitpòrandad ja mòni tagasihoidlik hiir. vàljas kòndides oli mul pea alati projekte tàis, et mida selle kòrvalhoonega teha ja mida tollega....


    Okei, aitab Sangastest. Ma nùùd ùtlen kohe, et ma ei jòudnud su postitust làbigi lugeda, kui olin mòtteis juba koti pakkinud, mehe ja lapse kaenlasse visand ning lennujaama poole teele sòitma hakanud. No lihtsalt nii vòrratu! Juba see vàikelinn, kus te peatusite, on see pòhjus, miks sinna minna! No on lihtsalt ilus!!! Ja ega's siis see hotell-lossgi koledam pole eks! Mulle pildid meeldisid ning mul oli kohe mitu-mitu lemmikut. (kuidas teil rohi seal NII roheline ikka on??? :D )
    Kòigepealt meeldis mulle see siniste taladega klaas- koridor seal hotellis - ma vist oleks sinnasamma pikali heitnud! :D
    Siis meeldisid mulle kòik fotod rùùtlist ja tema preilist seal voodis - see valgus ja seljataga olev kardin tegi pildi nii omapàraselt ilusaks!!
    Ja siis meeldis mulle kohe vàga see Greta kurva nàoga-suurte silmadega ùmmarguse ukselingi pilt - niiiii hea!
    Ja see pilt sinust, kus sa uitad lossi ees/taga on ka hea - mulle meeldivad sellise feeling-uga pildid! :)

    Ja 130£ selle eest maksta on nagu naljategemine!
    Loodan, et Greta tunneb end juba paremini!

    ReplyDelete
  2. Tead sa vist ei oska ette kujutadagi kui palju siin maal on selliseid ime, ime ilusaid väikeseid linnakesi ja külakesi...lossidele ja mõisatele lisaks. Sa lihtsalt vaatad suvalist maja sellises külas ja kohe tahad kõike sellest majast teada saada ja sinna sisse piiluda.
    Me tegelikult eelistame väiksemaid losse ja mõisaid ning mitte neid kõige suuremaid ja uhkemaid kuna nendes uhkemates on kõik nii steriilseks tehtud et nendest ei saa eriti seda 'päris' tunnet kätte.

    Uskumatu et sulle see sinise taaladega koridor just meeldis kuna mul on tunne et see on üks modernsemaid ehitisi kogu lossi juures samas aga saan aru kuna ega siis paljaste piltidega ei ole võimalik edasi anda seda õhkkonda mis seal oli.

    Gretal on nüüd lõpuks ka nohu ja köha õnneks tulnud kuna ma juba hakkasingi mõtlema et mis imelikud üle nädalased palaviku päevad tal siin toimuvad. Arvatavasti on tegu ühe külalisega kes siin olles oli tõbine ja kuna ta on koolilaps siis kindlasti tõi endaga koolilapse pisikuid kaasa millega me muidu kokku ei puutuks. Noh aga nagu ma ütlesin ta ei ole pikka aega haige olnud nii et ta lasga tugevndab oma organismi.

    ReplyDelete
  3. Tublid reisumehed/naised olete:)

    See uksenuppudega pilt Gretast on super, tegelikult polegi s6na millega seda emotsiooni v2ljendada.

    ReplyDelete
  4. Lugesin ka lõpuni ja vaatasin hoolega kõik pildid üle. Väga vahva.

    ReplyDelete
  5. Hohohooooo, no see oli töepoolest üks ilmatuma pikk postitus ;-)
    Aga aitähh piltide eest!
    Oleks justkui ise natuke reisimas käinud

    ReplyDelete
  6. See nelja postiga voodi võiks eesti keeles olla vist baldahhiiniga voodi. Aga ma ei ole päris kindel ka.

    ReplyDelete