WESTERHAM-I VALLUTAMAS

Kuna mul on ema praegu külas siis me proovime teda uutesse ja huvitavatesse kohtadesse viia sellele lisaks et ta meil siin kodus on täiskohaga lapsehoidja hetkel. Valida kuhu minna oli üsna raske kuna me oleme juba käinud pea kõikides meile enam vähem lähedastes kohtades aga siiski õnnestus meil leida 16 sajandi Quebec House, mis oli keneral James Wolfe lapsepõlvekodu, ilusas väikeses külas Westerham-is. Ok, te nüüd kindlasti küsite et kes see James Wolfe on kuna pole sellisest mehest kunagi midagi kuulnud. Vot James Wolfe oli see mees kes 1759 aastal võitis osa Kanadast (Quebec) Briti valdusse. Ta ise sai lahingus 3 kohast haavata ja suri kuid enne kui hinge heitis õnnestus tal siiski teada saada et oli lahingu võitnud ja sai rahus siit ilmast lahkuda. See siis selline lühike tutvustus. 

Kuna õige hooaeg ei ole veel täielikult alanud siis unustasime me enne väljasõitu kontrollida mis kell maja külastajatele avatakse ning kohale jõudes tervitas meid selline plakat. Õnneks siiski pidime ootama vaid tunni maja avamiseni mis oli just paras aeg külakeses ringi jalutamiseks, kohvi joomiseks ja lillede nuusutamiseks.

Me oleme Westerham-is korduvalt käinud kuna see on väga armas väike küla ning meile üsna lähedal. Samuti asub seal  Sir Winston Churchill-i kodu Chartwell mida me oleme juba nii emaga kui ka emata varemgi külastanud.

Kõike siinolevaid pilte saab suuremal kujul vaadata kui neile klikata ja siis lahti tulnud pildile veelkord peale klikata (see õpetus siis neile inimestele kes arvutiga väga sõbrad ei ole :)

Väike shoppamine kuulub alati asja juurde mis on eriti mugav kui meil kotikandja omast käest võtta.

Ja ega kividest ei saa ka mööda minna ilma et paar peotäit tasku ei pandaks.

Tagasi majahoovile jõudes pidime veel paar minutit ootama enne kui meid majja sisse lasti. Selle aja jooksul õnnestus piletimüüja mammil meile pea pool oma eluloost ära rääkida kuigi ma oleks eelistanud et ta meile hoopis seda James Wolfe oleks lähemalt tutvustanud.

Ma igaks juhuks küsisin majja astudes et kas majas pilte tohib teha, kuna ma mingit silte ei näinud mis seda keelanud oleks, olles kindel et mulle viisakalt ei öeldakse. Minu suureks üllatuseks aga lubati mul lahkelt oma kaamerat kasutada mainides vaid et majas on kaks maali mille autoriõigust neil ei ole ja seega on nende pildistamine keelatud (ruumis olevad valvuri tädid pidid mind selle eest hoiatama). 

Mulle sellised väikesed majad (võrreldes suuremate mõisatega) hirmsasti meeldivad kuna mulle alati meeldib neis ringi jalutades fantaseerida et kuidas me seda maja kujundaks kui see meie oma oleks ja kes millises toas elaks jne. Mida väiksem ja hubasem maja (ok see siin mainitud väike on siis ikkagi vähemalt 3 korda suurem kui meie praegune maja) seda kiiremini fantaasia lendab. Teised külastajad saavad tihti  minu ja Pete vahelises vestluse kuulda selliseid lõike kus me arutame kuidas me oma söögitoa lauda kuhugi proovime sobitada või kas me sohvad sobiksid kuhugi tuppa ning mis värvi peaks kardinad olema...

Selles majas elades oleks meil selline tagaaed olnud.

...mängime aga usinalt iganädalast Loteriid edasi eks ole...

Ma olen endale lubanud et iga kord kui me nüüd kuskil käime  siis ma tulen kaamera tagant korraks ära et ka ennast pildile saada. Muidu juhtub nii et üks päev kui Greta vaenem on siis ta küsib neid postitusi siin vaadates et miks emme kuskil kaasas ei käinud.

Ja kuna meil sel korral oli ema kaasas siis õnnestus meil kolmel isegi koos pildile saada.

Koju tagasi sõites jäime äkki liiklusummikusse kinni. Nagu nende ummikutega siin on siis ei või kunagi teada kui kaua seal istuda saab ja sel korral oli tegemist siis sõna otseses mõttes istumisega. Arvasime et tegemist oli mingi õnnetusega kuna kõik 4 rida mõlemal pool mootoriteed olid suletud. Kartsime kõige hullemat kuna tundus et õnnetus oli mitte väga kaugel meist juhtunud ja seega võis selle likviteerimisega väga pikka aega minna. Ma juba vaikselt hakkasin mõtlema kuidas ma varsti püksi hakkan pissima ja näljast nõrken aga jumal tänatud hakkasid järsku autod jälle liikuma ja ma võisin rahulikult sisse ja välja hingama hakata.

Õnnetuskohale lähemale jõudes tuli välja et tegu ei olnudgi õnnetuse kui sellisega vaid hoopis oli üks hobuseid vedav auto kuidagi ühe hobuse 'ära kaotada' suutnud ja liiklus pandi kiiresti kinni et hobune auto all joostes surma ei saaks.

15 minutiline liiklusseisaks tekitas vastasuunavööndis sellise pika järjekorra. Ma ei teagi kui kaua me edasi sõitsime enne kui selle ummiku lõppu nägime aga igal juhul oli see hirmus, hirmus pikk. Aga lõpp hea kõik hea ning keegi surma ka ei saanud.

KILLUKE EESTIT

...on meie aias õitsema läinud 

Kaks aastat tagasi tõin endaga Eestist kaasa ja nagu näha tunneb Sinilill end Inglismaa mullas väga hästi :)

LUBADUS TEILE KÕIGILE

GRETA TÄNANE SAAVUTUS

Greta küsis täna oma esimese (teise) WH-question ehk siis küsis 'WHAT'S THIS?' ja näitas kohvimasina peale. Paar päeva tagasi vaatas ta ühte ajakirja kus oli pruutpaari pilt, näitas näpuga naise peale ja küsis 'What's tädi name?'. Seda viimast ma nagu eriti arvesse ei võtnud kuna kõik nagu nii küsivad ta käest et mis ta nimi on ja seega ma arvan et see on automaatselt talle meelde jäänud (kuigi jah tädi lisas ta lausesse ise).
Vist on algamas see MIS, MIS, MIS periood.

TÄNASE PÄEVA SUUR SAAVUTUS

See saavutus ei paku küll mingit pinget nendele kes fotograafiaga ei tegele või nendele kes sellega professionaalsel tasemel juba tegelevad AGA ma kuidagi kogematta avastasin viimase 20 min jooksul kuidas fotodel silmi särama saada ja üldse fotosid teravamaks teha.
Et siis sellisest pildist.....

...saab selline

 ....Oeh ühtepidi suurepärane avastust, teistpidi aga läheb nüüd veelgi rohkem aega vaja et seda kasutama saaks regulaarselt hakata. 
See fotograafiaga tegelimine on üks hull haigus küll!!

SUVI OLI KÜLAS

Eile oli meil veel selline ilm et paksema jope ja õhukese mütsiga oli õues hea olla. Leidsime aiast selle aasta esimese lepatriinu keda Greta igati proovis kallistada...seda küll tulutult.

Täna aga, hip hip hooray, oli meil külas suvi. MÕÕÕNUS

Greta veetis aega oma väikese sõbrannaga pargis. 

Alustasime küll õhukese jakiga aga seda mitte kauaks

Hommikupoolik möödus päiksepaiste paitust saades...

Ülejäänud pildid on siin

Tahaksin tegelikult siia blogisse muud juttu ka kirjutada kui pidevalt tite pilte postitada aga selleks ajaks kui ma saan rahus maha istuda on kell juba nii palju et mul ei ole loovateks sõnadeks enam jaksu ning silmad rullivad tagurpidi peas. Lohutan ennast sellega et ehk muutub blogi sisu mingil määral kui Greta lasteaeda saab sokutatud sügisel...juhul kui ta ise sinna enne ei põgene. 

OUT FOR A WALK WITH GRAN AND GRANDAD...

... plus Pete õe lastega. Käisime veebruari lõpus Painshill Park-is. Pete vanematele oli see tavaline päev Pete õelaste järgi vaadata (nagu nad 2 päeva nädalas teevad) ja kuna oli koolivaheaeg siis otsustasid nad parki jalutama minna ja meid ka kaasa kutsuda. Kolme lapsega terve päev kodus oleks üsna raske olla...vähemalt mulle küll...ja neile ka.

Meil oli tore päev. Greta sai pea pool päeva õues olla ja seda toredam et koos Granny ja Grandad-iga ning Pete õelastega (häbi tunnistada aga ma olen ära unustanud kuidas eesti keeles neid lapsi Gretaga seotult kutsuda).

Tegelikult on mul üsna kade meel et Greta ei saa Pete vanematega nii tihti ja toredasti aega veeta kui seda saavad Pete õelapsed. Mulle väga meeldiks kui nad iga kahe nädala tagant või kas või kord kuus tuleksid meie juurde ja oleksid Gretaga koos nii et mina saaks kuskile minna ja Greta nendega harjuks koos olema. Me küll näeme neid üsna tihedalt aga tavaliselt läheme me nende juurde ja sel juhul on Pete ema alati lõunat valmistamas ja ringi jooksmas või siis on ka Pete õde seal oma perega nii et ikkagi ei saa Greta sellist üks ühele tähelepanu. Me teame et meil pruugib vaid seda mokaotsas mainida ja nad tuleksid ja teeksid mida me sooviksime aga kuna nad on ju ikkagi juba vanemas eas inimesed siis meil ei ole südant et neid isegi juba väsitava iganädalase lapsehoidmise lisaks meie lapsega väsitama hakata. 
Aga võib olla ei peagi Gretal olema just selline suhe nendega kui teistel lastelastel!? Loodetavasti siiski jätkub Pete vanematel pikka iga et Greta oleks küllalt vana et neid hiljem elus mäletada just selliste fantastiliste inimestena nagu nad on.
Ülejäänud pilte saab näha siit või klikates blogi paremal olevale Family UK lingile.