Tuesday, 22 February 2011

REISU LÕPP

Greta sai endale Hollandist kaasa kingituse mis talle anti kui ta rongile läks. Ta tegelikult juhtus seda kingitust juba pakitul kujul Karini kodus nägema nii et ta oskas seda juba natuke oodata. Kui ta rongis pakki avama hakkas ütles Pete talle et rebi aga rebi paberit ise, ega sa ju mingi beebi ei ole millest Gretale jäi vist kõrvu ainult sõna beebi ja siis ta nagu juba teadis et pakis on beebi.
Kui pakist tuligi üks samasugune beebi välja kellega ta Karini juures oli mänginud siis oli ta loomulikult väga rahul.

See on üks ütlematta kallis beebi. Me ei ole talle kunagi nii kallist nukku ise ostnudgi nii et suured tänud Karinile selle vanilla järgi lõhnava beebi eest. 


Tagasi sõidust vaid nii palju et Greta magas pea kogu lennu maha. Siin rongis olles on juba näha kuidas ta silmad hakkavad vaikselt väiksemaks minema. Pidime jälle nii Hollandi kui ka Londoni poole peal metsikutest pikkadest koridoridest läbi kõndima enne kui sihtkohta jõudsime aga õnneks vähemalt et turvakontrollis ei kästud magavat last kärust välja võtta ja käru kokku panna. Huvitav oleks teada mida Greta sellisest reisimisest aru saab? Ma arvan et tema küll veel pihta ei saa et me liigume ühelt maalt teise. Pigem ehk mõtleb et me lihtsalt läheme ühest kohast teise nagu iga päev Inglismaalgi. Ning huvitav et kui ta kogu lennu oleks maha maganud kas ta siis oleks aru saanud et tal jäi lennukis olemine vahele ja et kuidas ta siis nüüd äkki jälle tagasi kodus on?



Kokkuvõttes oli meile väga vaheldusrikas nädalalõpp. Pete küll oleks tahtnud veel üheks päevaks jääda kuna tema ei tundnud et sai küllaldaselt lõõgastuda. Teine asi mille pärast Petel alati väga kurb meel on et tema ei saa pere poisiga rääkida. Keeled on ju erinevad aga tema oleks tahnud rohkem Nandoga tegeleda ja temaga juttu ajada. Tegelikult tunnen mina täpselt sama tunnet tüdrukutega kuna kaua sa ikka kätega seletad ja tite nalju teed kui tegelikult tahaks hoopis palju rohkemat öelda.
See probleem on ehk mõne aja pärast lahenemas kui lapsed vanemad ja juba rohkem inglise keelt oskavad aga samas on nad siis juba ka ise ju pea täiskasvanud ja jutud ei oleks siis enam samad.
Sellistes situatsioonides saan ma aru kui tähtis on et ma suudaksin Greta eesti keelt elus hoida et temaga sellist asja ei juhtuks et järsku ei saa enam vanaisa või vanaema või teised sugulased, tuttavad temaga korralikult suhelda. 
Seda teha ei ole kerge aga ma loodan et siiski võimalik.

3 comments:

  1. Ma ei mõista neid vanemaid, kes lastele emakeelt edasi ei anna. Ise ei kujutaks ette oma lapsega võõras keeles purssimist, keele mitmed nüansid on ikka kõige selgemad emakeeles. Pealegi on mitme keelega lapsed andekamad ja jõuavad koolis paremini edasi.

    ReplyDelete
  2. Kas see perekond on äkki 100% hollandlased? Vöi on keegi vanematest eestlane?
    Aga Gretal hoia ikka körv ja meel eesti lainel ka ;-)
    Kuigi ega mina mingi suur öpetaja ole. Neid rumalaid ämbreid on ette tulnud kohe hulgim. Nüüd olen keele koha pealt ikka järjepidavam, aga igatsorti aegu on olnud.

    ReplyDelete
  3. Muideks ma ei pidanudgi silmas kedagi maha teha selleparst et nad ei ole oma lastega eesti keelt raakinud yhel voi teisel pohjusel vaid pigem seda et nii kahju on et me ei saa nende lastega suhelda. Pete ju nagu nii ei raagiks eesti keelt nii et laste eesti keele oskus ei aitakski teda.
    Ma ise lihtsalt hirmuga motlen et ma pean ikka kovasti pingutama et seda ei juhtuks et yks paev Greta ei saa enam vanaema voi vanaisaga (ja teiste eesti sugulastega) eesti keeles suhelda.
    Kerge see olema ei saa nii et eks me 10 aasta parast vaatame kui tubli ma olen olnud :)

    ReplyDelete