Wednesday, 19 January 2011

WASH, WASH, WATER, VESI

Paar nädalat enne jõule ostsime Ikeast sellise tabureti-tooli. Arvasime et seda kasutades on köögis Greta käsi kergem pesta ilma et teda peaks iga kord kraani ääre peale istuma panema ja siis imelikus asendis ta käsi pesema ning samas proovima jälgida et ta salamisi omi jalgu vee alla ei pistaks.

Tuli välja et nagu nende asjadega ikka siis kui ühte pidi on asjal hea lahendus ja teeb elu kergemaks siis teist pidi jälle toob nii palju lisa tööd juurde. Nii ka selle toolikesega. Jube hea on sellega ta käsi pesta ja samas saan ma nüüd õhtuti rahus süüa teha ilma et näljane laps jalgade küljes kinni ripuks ja vinguks. Lahendus mis sugune. Panen kraanikausi vett täis ja mõned nõud sisse ja lasen lapsel seal mulistada.
Laps rahul ja ise rahul ning töölt tulnud näljane mees ka rahul.

AGA loomulikult ei saa ilma korraliku agata. Nimelt Gretale meeldib nüüd see tegevus nii palju et kui ma kas või korraks oma sammud köögi poole sean siis keksib laps suurest rõõmust ja hüüab WASH, WASH arvates et nõusid saab pesta hommikust õhtuni. Kui vastuseks tuleb et mitte praegu siis ei ole mul vist vaja siin kirjeldama hakata seda pettumus protesti. Kui alguses paar päeva õnnestus meil seda tooli nähtavas kohas hoida siis varsti pidime ta kappi ära peitma. Seda mõnu ka ei kestnud kaua kuna üks päev kööki minnes avastasin ma Greta kraanikausi ees tooli peal seismas. Ta paganama väike suli oli selle raske tooli ise kapist välja tirinud ja mööda kööki kraanikausini tassinud.

Tänaseks on see tool üldse peidus ja tuleb välja ainult siis kui ma toidu tegemisega tõeliselt hädas olen. Kui enne veel Greta proovis tooli välja võluda sõnadega WASH, WASH, WATER, VESI siis nüüdseks on ta selle tooli olemasolu peaaegu et unustanud....nii kauaks kui see aga uuesti välja ilmub.
Nendel erilistel kordadel kiidan ma nii seda tooli kui ka ennast sellise hea idee eest. Faktile et varsti peame me vist hakkama tänu sellele ideele nii köögi põrandaplaate kui ka kranikaussi übritsevaid kappe vahetama pigistan ma silmad kinni. Nii kaua kui laps rahul ja minul käed vabad nii kaua kallaku seda vett pottidega mööda kappe ja põrandaid nii palju kui süda lustib. 

No tegelikult kui aus olla siis iga kord kui ma näen järjekordset veelaviini mööda kapiust alla voolamas siis mu süda jätab lööke vahele küll. 

Siin olevad pildid on jõuluaegsed. Praeguseks olen nii palju targem et vooderdan kapiuksed käteratikutega ja lapsele panen vakstust põlle ette.

2 comments:

  1. Emeline on meil ka ju hull pesija. Eestis olles ta unustas ära, alguses ikka käis "appi, appi" (ta tahtis aidata) aga hiljem mängis onudega teises toas.

    Eks nüüd tuleb teda uuesti argipäeva rutiini saada ehk nõusid tuleb ju ka vahest pesta. Tavaliselt ta aitab mind sel ajal, kui minagi pesen - tema peseb oma tasse ning mina ülejäänud. Ta juba teab, et varrukad käivad üles ning hüüab kõva häälega "appi, appi" kui tal on vaja köögi tooli liigutamist kraanikausi juurde. (meil on vaip maas).

    Aga eks meilgi seda vett niriseb siit-sealt maha ja minu peale aga siiani midagi väga hullu pole juhtunud. Las sulistab! :) Äkki varsti hakkab üksinda pesema, samal ajal, kui sina netis oled :D

    ReplyDelete
  2. See oleks ju vaga tore aga meil on noudepesumasin nii et kraanikausis suurt midagi ei pesta (vahel harva potte voi panne mida on kohe vaja).
    Ning see ise varrukate yles rullimine kaib meil ka. Mind ajab iga kord naerma et kui tahtmine siis opitakse koik ruttu ara ja tehakse ilma palumatta.

    ReplyDelete