Tuesday, 6 July 2010

PAAT

Kohe järgmisel päeval peale meie kohale jõudmist olime teel Viimsi kust ühest imelikust korteripoest Gretale turvaväravat laenutamas käisime. Möödaminnes peatusime restoran pubis Paat. Koht näeb väga ilus välja. Võrratu vaade nii merele kui ka kõrval olevale mini vabaõhu muuseumile. Tuul oli küll ääääääärmiselt kõva ja jahe aga õnneks olid pehmed tekid meid juba laua ääres ootamas.

Kuigi koht väärib enamuses plus punkte siis kahjuks sama ei saa öelda nende poolt pakutud söögi kvaliteedi kohta. Menüü oli üsna isuäratav aga tellitud toit oli kahjuks pettumus. Ma olen juba tänaseks sellega harjunud aga millegi pärast pannakse Eestis toitudele hirmus palju soola. Peaaegu igale asjale lisatakse ühel või teisel moel soola. Ja kui see ei ole sool siis on see mingi 'season all', isegi kartuleid keerutatakse selles segus. Minu poolt tellitud tuunikala oli juba eelnevalt soolastatud ja aedvilja ratatouille, mis nende jutu järgi tehtud vaid aedviljade omas mahlas, oli kohe kindlasti mingi soolaseguga üle kallatud. Me oleme harjunud et kui ikka öeldakse et tegu on VAID grillitud kalaga (lihaga jne) siis tähendab see ka seda et meile on jäetud valik kui palju ja kas üldse soovime me sinna lisada soola. Ka teised ei olnud oma söögiga väga rahul ühel või teisel põhjusel. Minule oli see järjekordselt hea õppetund ja meeldetuletus et eestis ei ole harjutud võtma teatud toidutalumattusi ja toiduallergiaid nii tõsiselt kui välismaal ja et ma pean tellides oma vajadusi rõhutama erilise täpsusega ja neid paar korda igaks juhuks üle kordama...ja et lihsalt salat või lihtsalt juurikad tähendab tegelikult et need on kindlasti ka millegagi ülekallatud.


Greta, kes eelmine päev oli pikale reisile ja kuumusele tublilt vastu pannud, käitus järgmisel päeval kui tuulispask. Mudkui keerutas ja nihverdas ja tahtis liikuda. Söömiseks üldse aega ei olnud ja kogu aeg pidin kas mina või Pete tal järgi jooksma. Siis ühel hetkel avaldas ta soovi mu venna sülle minna. Meie suureks üllatuseks ei võõrastanud Greta peaaegu üldse mu venda. Isegi vanaema, keda ta tegelikult on palju tihedamini oma esimese eluaasta jooksul näinud, sai natuke võõrastamise omanikuks aga Priiduga oli kohe sõber. Me veel igaks juhuks küsisime üle et kas ta on kindel et ta tahab onu Priidu sülle minna mille peale ta sügavalt pead noogutas. Ja imede ime, meie ringi hüplevast lapsest sai minutiga väääääga rahulik laps, peaaegu nii rahulik et oleks vaat et Priidu süles magama jäänud. Istus seal nagu nukuke.
Noh ja ega sellise asja üle ei ole ju midagi kurta, lihtsalt nimi tulevaste lastehoidjate nimekirja panna.


No comments:

Post a Comment