Tuesday, 27 July 2010

112

112 oli number mille ma täna hommikul telefonis valisin et meile kiirabi kutsuda. Mul oli plaan Greta täna hommikul nagu nii arstile viia kuna mul ikka veel tegi muret et ta natuke viril on vahest ja et tal aegajalt väike palavik on juba pikemat aega olnud. Hambad hammasteks aga vaevalt nüüd üks väikene hammas nii pikalt süüdlane saab olla.
Täna öösel aga tõusis Gretal kõrge palavik ja hommikul ärkas näost kahvatu ja öökides. Algul helistasime kohalikule arstile aga tema soovitas kohe lastehaiglasse sõita. Greta aga nägi nii tuuseldatud välja ja keeldus üksinda autotooli rihmade vahel istuma et ma otsustasin hoopis kiirabi kutsuda. Ma ei teadnud ju mis tal viga on ja millegi pärast ma alati esimese asjana kardan pimesoolt või midagi muud hullu.
Kiirabi tuli üsna ruttu kohale, selleks ajaks oli Greta juba inimese nägu ja kraadides vaid 37,2 palavikku. Minu imestuseks ei eksisteeri siin maal, nagu näha, selliseid kraadiklaase millega saab paari sekundi jooksul lapse kõrvast temperatuuri mõõta. Vähemalt haigla inimesed ei olnud sellisest riistapuust midagi kuulnud.
Haiglasse sõitsime ikkagi kiirabiga kus Greta sai mu süles istudes olla. Temale kui välismaalasele (kuigi tal on nüüd ju Eesti pass) ei oleksgi keegi kuskil mujal rohte välja kirjutada saanud kui ainult Lastehaigla.
Haigla ise nägi väga puhas ja tühi välja. Peale meid hakkas tasapisi ikka järjekord ka ilmuma aga meie ees oli õnneks vaid üks laps. Imelik oli see et seal Lastehaiglas ei olnud peale paari karvase looma ja paari raamitud väikese pildi seinal midagi lapselikku. Ei mingeid suuri seinamaalingid ega isegi mitte mängunurka ootesaalis (koridoris). Nagu ei oleksgi tegemist olnud Lastehaiglaga. Kõik arstid olid ka enamuselt täiesti tuimade nägudega ja ilma naeratusteta. Nii et kui me seal oma vereproovi tulemust ootasime siis ei jäänudgi muud üle kui lihtsalt Gretat ühest koridori otsast teise tassida ja seda paari kättesaamatut karvast elukat imetleda. Need lapsed järjekorras, kellel tegelikult ei paistnudgi väliselt midagi viga olevat, jooksid niisama koridoris ringi ja kukkusid üksteise võidu vaheldumisi ümber.
Kuigi mulle oli kõige tähtsam ikka see et Greta õiget abi saab siis siiski igatsesin meie Inglismaa värvikat lastedraamapunki ja selle naeratavid ja julgustavaid arstitädisi taga.
Greta pidas kõikidele vantsutustele ja piinamistele vapralt vastu. Vereproov näitas et põletiku nagu otseselt ei oleks ning arst kirjutas igaksjuhuks välja antibiootikumi. Gretal oli kurk natuke punane. Käskis oodata päeva, kaks et näha kas saame ilma hakkama ja kui ei siis alustada kuuriga.
See kõik toimus eile.
Täna on Greta ikka veel endaga väga läbi. Hommikul huv ipärast kraadisin ja näitas 39,7. Öösel oli ta aga palju kuumem nii et olen kindel et üle 40. Olen andnud Nurofeni iga 6 tunni tagant kuna ilma selleta ei saa hakkama. Palavik tõuseb kohe ruttu ja kõrgele. Hirmuga mõtlen et mul vaid veel kaks annust alles ja seda rohtu siit ei saa.
Alustasin ka antibiootikumiga kuna ma ei suutnud tal enam piinelda lasta. Saab nähakasaitab. Praeguseks on saanud 2 korda ja hommikul 3.30 saab kolmanda.
Vaikselt palun jumalat et see palavik lõppeks kuna mul endal on ka juba võhm väljas ja käelihased lapse kandmisest ja kussutamisest kanged. Peale selle ei ole just väga meeldiv olla kodust kaugel, ilma Peteta ja näha oma last korduvalt nii kõrge palavikuga nii pikalt võitlemas. Kui ikka paha olla siis peale ema ei kõlba keegi. Vanaemaga on nõus mängima kui palavikku parasjagu ei ole.
Oeh, oleks vaid homne päev parem.

1 comment:

  1. Hoian pöidlad pihus ning kalli ja pai teile!

    ReplyDelete