Sunday, 14 March 2010

AGA MEIL OLI SELLINE EMADEPÄEV TÄNA

Täna oli Inglismaal emadepäev. Greta kinkis mulle kaardi ja ilusa käevõru. Plaanis oli kohe hommikul minna meie lähedal, Epsomis, asuvasse laste farmi. Üle ootuste õnnestus meil isegi enne 10 toast välja saada ja minut enne farmi avamist kohal olla. Meie kohta on see küll rekord kuna tavaliselt läheb meil vähemalt pooldeist tundi enne kui keegi isegi midagi liigutama hakkab.

Nii vara farmis kohal olla tähendas ka seda et olime esimesed mänguväljakul ja loomade juures. Greta sai rahus iga liumäe pealt alla lasta ja traktorite, autodega sõita. Tegelikult ma tean et talle oleks veel rohkem meeldinud kui seal teisi lapsi ka oleks olnud aga siis oleks suurem osa ajast tal läinud nende passimisele ja vaevalt et ta siis oleks saanud nii mitu korda liugu lasta.





Greta lemmik auto. Sellega meeldib tal mängugrupis ka ringi kihutada.

Issi pidi loomulikult kõik võimalikud traktorid ära proovima
Peaaegu et jättis kahe silma vahele selle väikese traktori mis tegelikult just Greta vanustele mõeldud oli.


Loomadest meeldisid talle eriti laamad. Eriti siis kui need ta kätt lakkusid.
Algul oli issiga ettevaatlik...või siis õigemini issi oli ettevaatlik.



Naerma ajasid ka põrsad aga mul on tunne et sellele aitas kaasa fakt et põrssa puuris olid ka pallid. Greta nimelt on meil palli hull. Kui siis põrsas jalakestega palli veeretas oli Gretal lõbu palju.





Lambaid jälgis ta pingsa ilmega, ei naernud ega ka nutnud kui nad kõva ja jämeda häälega määgisid.

Jänkud meeldisid ka aga nendega puuri minna ja neid silitada julges vaid korra.





Mulle see väikene farm meeldib kuna seal on just piisavalt loomi ja hästi palju erinevat tüüpi mänguväljakuid. Siin üks liivane

Sellele lisaks on majas sees veel HIRMUS suur pehmemängu kompleks kus vanemad lapsed saavad turnida. Kui ma seal kunagi oma tööga seoses mõne lapsega käisin siis ma olin alati hädas kuna sinna suurde ruumi oli nii kerge omi lapsi ära kaotada. Nad turnivad seal ühest seinast teise ja ülevalt alla ja läbi tunneli ja palimeres ja samal ajal on seal veel vähemalt 30 last nii et tihti pidin ma ise ka sinna sisse minema et oma lastelt kratist kinni saada. Õnneks Greta sinna veel nii pea üksi ei pääse aga järgmine aasta võivad nad sinna koos issiga minna kui tahavad.
Greta selle eest oli beebi pallimeres mille üle ta loomulikult oli üli õnnelik. Tegemist ju ikka jälle pallidega.



Taga taustal on näha osa sellest suurest turnimis kompleksist.

Tulime sealt nii umbes tunni pooleteise pärast ära kuna teadsime et Greta on üli väsinud kuigi tema oleks sinna veel hea meelega edasi jäänud. Järgnev plaan oli peale farmi restorani lõunat sööma minna aga kui me restorani juurest mööda sõitsime ja seal olevat järjekorda nägime siis jäi see plaan ära.
Me ei tea kuidas see juhtus aga mingi aja pärast leidsime me endid IKEA restoranis emadepäeva lõunat söömas. Olime selle muutusega väga rahul. Esiteks leian mina alati midagi söödavat sealt ja sealsed kokad on väga lahked ja näitavad mulle oma raamatutest kus toidus mida sees on. Näiteks nende päeva spetsaal orgaaniline supp oligi puhtalt lihtsalt juurviljadest tehtud ja väga hea maitsega. Tanu sellele sai Greta ka endal kõhu ilusti korralikku sööki täis ja ei pidanud vaid leivapuru sööma (tema meil ju purgis olevaid beebitoite ei tunnista).

Peale sööki läksime niisama lastekaupade osakonDA ringi kolama et Greta saaks seal olevate mänguasjadega mängida.
Greta IKEA koera kallistamas ise pidevalt auh auh auh ütlemas



IKEAst lahkudes oli tuju endiselt pidulik kuigi rahakott oli 86 naela võrra kergem. Me ei saa lihtsalt aru kuidas see on võimalik. Me ei läinud sinna ju mitte midagi ostma kui välja jätta vannitoa matt. Seda ka vaid selle pärast et meil ei ole mitte kuskilt mujalt õnnestunud leida alt kummida valget vannitoa matti. Peale selle on meil IKEAst juba niigi kõrini ja oleme endile lubanu et enam me sealt endale koju midagi ei osta ja nüüd siis juhtus sedasi...

Pakkisime oma asjad autosse ja hakkasime hea tujuliselt kodu poole sõitma. Mida hing veel oskab ihata kui et taevas sillerdas päike ja kell oli alle 3 ning pool päeva alles ees ning siis käis äkki üks SUUR PÕMM!!! MEILE SÕIDETI TAGANT SISSE.

Õnneks et see oli väike auto ja õnneks ei sõitnud ta kiiresti aga siiski. Mina tundsin seda sissesõitu küll kogu oma kehaga ja miskit moodi õnnestus mul saada kriimustus käele. Greta ei teinud suurt teist nägu ja hakkas alles siis nutma kui me ise autost välja tormasime et tema juurde joosta. Noor tütarlaps kes meile tagant sissesõitis oli suures pabinas ja ei jõudnud ära vabandada. Õnneks et tegu oli normaalsete inimestega muidu me oleksime väga vihased olnud. Õnneks ka et meie auto suurt viga ei saanud võrreldes nende autoga ja peamine muidugi et Greta oli OK, või vähemalt nii meile paistis.



Otsustasime et ei hakka kiirabi kutsuma kuna tundus et oleme kõik ilma vigastusteta. Mina aga tundsin küll et minu hästi paikka klõpsutatud selg on paigalt nihkunud ja tundsin ebamugavust nii kaelas, seljas, vasakus jalas kui ka käes. Lõpuks otsustasime siiski lähedal olevast haiglast läbi hüpata ja lasta nii mind kui Gretat ära kontrollida. Me kartsime et kui mina end 'kriimustatult' tunnen siis kes teab mida see põmm Gretale võis teha. Me küll ei tahnud tegelikult haiglasse minna kuna seal läheb alati mitu tundi enne kui keegi sind ülevaatab aga samas me jälle ei tahtnud hakata riskima ja pärast kahetsema.
Õnneks läks meil haiglas nii umbes pool tundi. Gretal ei pidavat midagi viga olema ja minule diagnoositi põrutus. Käskisid valuvaigistit võtta ja hoiatasid et homseks läheb hullemaks. Kui kahe päeva pärast paremaks ei lähe siis pean tagasi arsti juurde minema. Tegelikult oleks mul vaja hoopis mu ostiopaati juurde minna kes mu selgroo jälle õigesse paikka ragistaks... tore oleks kui autokindlustus ka selle kinni maksaks.

Nii et selline huvitav emadepäev oli meil.
Õhtuks olime kõik natuke peast põrunud sõna otseses mõttes.

1 comment:

  1. Oi-oi, hea et kõik siiski õnnelikult lõppes. Olen 2 autoavariid üle elanud, ükskord sõideti tagant sisse nii suure hooga et minu auto läks mahakandmisele ja teine kord sõitsime põdrale otsa. Ise me keegi küll kannatada ei saanud. Nii et tean mis tunne on kui tagant sisse sõidetakse.
    Aga head emadepäeva ka!

    ReplyDelete