Tuesday, 2 February 2010

MA OLEN ARMUNUD...

...ja seda otseses mõttes ja kohe kasvõi mitu korda päevas. Viimasel ajal ei ole vist päevagi möödunud ilma et ma oleksin mõnesse raamatusse armunud olnud. Teina asi muidugi et kas ma saan või suudan oma armuobjektidega nii palju aega ja armastust jagada kui seda õigeks suhteks vajalik oleks aga võib olla sellest just ka see pidev kõrvuni armunud olek.

Kõik sai/saab alguse alati sellest et mulle lihtsalt meeletult meeldib käes hoida või katsuda tuliuut raamatut, selle siledaid ja trükivärskeid kaani ning tunda ninas värke paberi lõhna. ((Oma võlu on ka vanadel raamatutel aga nende puhul on tavaliselt tegemist rohkem sõbrasuhtega (samuti tähtis suhe iga inimese elus armusuhte kõrval)).

Nii ma siis olengi siin vaikselt kogunud endale neid armukesi mu voodi kõrval oleva kapi peale, teise tuppa, elutoa lauale, verandale ja, olgem ausad, isegi tualetti.
Õnneks või kahjuks ei ole need suhted väga pikad, välja arvatud kui tegemist on paksemat sorti armukesega, ja tihti langevad mu silmad rohkem kui ühele korraga olenevalt kus kohas ma parasjagu viibin.

Vanasti, siis kui ma veel ema ei olnud, meeldis mul raamatupoodides käia ja seal raamatuid sirvida ja sadu nimekirju teha mida järgnevaks osta. Nüüd sellist raamatupoes mõnulemis enam ei toimu ja seda kahel põhjusel: 1. Greta ei oska veel sellist paigalseismist hinnata, 2. Minu lemmik raamatupoodide võrk BORDERS läks bankrotti. Nüüdseks on saanud minu raamatupoeks internet. See pole küll pooltki nii rahuldav kui pärispood aga nimekirju saab ka niimoodi ekraani ees istudes teha.

Tegelikult kuigi ma olen suur raamatute fän ei torma ma esimest ettejuhtuvat raamatut ostma. Selle all mõtlen ma siis et kui ma raamatust ja selle autorist palju midagi ei tea siis niisama kinnisilmi ostan ma harva raamatuid (juhul kui ma just seda enne poes ei ole lehitsenud). Koju endale ostan ma uuest peast vaid südamele lähedasi raamatuid või siis erialaraamatuid. Häid juturaamatuid proovin ma osta kasutatult kas siis heategevuspoodidest (juhul kui kellegi halb maitse on minu hea maitse) või ebayst. Lihtsalt juturaamatuid laenutan raamatukogust ja kui midagi väga head jääb ette siis ostan sama raamatu ka oma raamaturiiulile.

Ühest asjast aga millest mul on eriti raske üle saada või mööda minna on on Eesti raamatud. Ma olen ju juba lapsest peale harjunud et pea iga nädal, kui mitte iga päev, sai koolist tulles kooli kõrval olevast väikesest raamatupoest läbi hüpatud ja endale mingi raamat 20 kopika eest soetatud...millised imelised ajad...

Kaks päeva tagasi avastastasin end Apollo ja Rahvaraamatu interneti lehtedelt raamatuid sobramas. Siiani on mul alati tunne olnud et Eesti interneti raamatupoodidest ei saa otse välismaa kaardiga osta ja seega olen püüdnud olla tagasihoidlik mitu raamatut ma ema käest tellin kuna tema ju ei taha mul lasta nende eest maksta. Nüüd aga tuleb välja et vähemalt Apollost saab täitsa vabalt ka otse Inglismaalt ja ka Inglismaale tellida. Ok, siia tellimise postikulud on pea ühe raamatu hinnaga aga ikkagi kui väga tahaks siis vähemalt on võimalus olemas. Seniks aga hakkan ema postkasti omi tellimusi potsatama. Saagu siis temast Eesti ja Inglismaa vaheline kuller, ja kui raamatu virnad väga suureks lähevad siis palun meie sõbral Jakaril need suure veoautoga siia toimetada.

Oeh, ma olen alati unistanud ühest toast oma kodus mida saaks kutsuda raamatukoguks. Praegu pean ma oma raamatuhullust juba sellepärast piirama kuna lihtsalt ei ole ruumi kõiki raamatuid kuhugi ära mahutada. Eriti nüüd kui Greta raamatud ka hakkavad peale kasvama. Ma nii loodan et ma suudan Gretale ka selle raamatu pisiku sisse süstida. Pete sellega hakkama ei saaks kuna Pete jaoks on raamatud õpikud ja seega ei ole tema lugeja vaid vahel õppija. Ülejäänud raamatuid ta kuulab aga minu jaoks ei ole see üldse sama kui raamatu käes hoidmine. Ära jääb ju see kaane katsumine ja lõhn, see suur armumine ja armastus.

Ja nii ma siis olengi hakanud Gretat oma pisikuga nakkama. Tundub et asi toimib kuna esimese armastusmärgid on end nii mõnegi raamatu näol tunda andnud.
Kui ma Greta 7 või 8 kuuselt esimest korda raamatukokku vedasin siis ise arvasin küll et ehk on natuke vara. Tuli välja aga et ei olnud midagi ja tänaseks on ta juba üllas raamatukogu kaardi omanik.

...Ning see lasteraamatute teema on ju jälle taaskord täiesti omaette teema ja armastus. Sinna raamatukogu või poe lasteosakonda võin ma samuti ennast täiesti kergelt unustada. Oi kui palju huvitavaid, naljakaid ja lõbusaid lugusid JA kui palju imeilusate piltidega raamatuid. Mu nägu ja keha kohe naeratavad kui ma seal istun sellise väikese tooli peal ja neid raamatuid lehitsen.
Raamatu armastus on kui võti teise maailma ja ma nii tahan et nii Greta kui ka kes tahes teine laps või täiskasvanu selle võtme oma elus leiaks ja seda teist maailma suudaks külastada.

Mina aga samas, tänu mu tütrele, saan nüüd ka lasteraamatute osakonda oma kallist raha jätta ja kodu veelgi rohkemate raamatuhunnikutega täita.

Lõpetuseks jagan ma siin teiega ühte väikest luuletust Henno Käo raamatust Hinge korter

Vanal ajal vanad asjad
olid kõik veel uued,
puruvanadelgi olid
seljas uued kuued.
Puruvanad endastmõista
siis veel purunoored,
viinamarjad olid hapud,
õunad alles toored.

PS. Tänud kõigile kes mulle siin blogis on häid raamatuid soovitanud. (Mõned veel lugemisel aga ehk varsti annan teile teada kuidas mulle meeldisid).

6 comments:

  1. minu mees on samasugune nagu sinul raamatute vallas. Lugemiseks on ainult midagi oppimiseks ja muud huvitavat saab kuulata, eriti tanapaeval interneti vahendusel ja downloadimisega.
    Muideks lasteraamatute maailm on vorratu. Minu tudruk on suur raamatukoi. Alustasin ka hasti varakult. Mina soovitan pisikestele Eric Carle raamatuid.

    ReplyDelete
  2. Heldekene, ma olen seoses raamatutega Sinuga sarnane :)! Bordersist on tõesti kahju, nüüd ostan Amazonist, kui midagi väga ihalen. Lastele olen väiksest peast raamatuid ostnud ja ette lugenud,aga tee mis tahad, kõige noorem naljalt raamatut kätte ei võta.

    ReplyDelete
  3. Pean piinlikkusega tunnistama et ei mäleta millal viimati raamatut lugesin. Koolialal lugesin küll palju. Lastele on jah vaja juba väikesest peale raamatu-harjumust. Laura oli meil selline kes isegi autoga 10-minuti tee kaugusele poodi minnes võttis lugemist kaasa. Nüüd jääb tal küll aega vaid kohustuslikuks lugemiseks. Praegu on see "Kevade". Raamatuid on meil küll palju, eriti lasteraamatuid. Enne jurude ei osta kui need kõik läbi loetud :)
    Tiit on meie peres küll kõige suurem lugeja. Eelistab Gerald Durelli raamatuid.

    ReplyDelete
  4. Mina valisin oma kooli/töö ju tänu raamatuhuvile :) Nyyd on lugemine jäänud kyll palju vähemaks. Rongiga tööle sõittes oligi eeliseks see, et oli 40 min yhes suunas aega lugeda, autoga see ei õnnestu.
    Praegu on pooleli soomekeelne raamat Laulvast Revolutsioonist... nostalgia :) "Marley and Me" jääb vist lõpuni lugemata, kuna vahepeal vaatasin selle sama filmi ära.

    ReplyDelete
  5. Ma olen alati suur lugeja olnud (ja unistanud ise raamatute kirjutamisest), vahepeal lugesin vahem aga nuud mil jalle paevas 2 tundi metroos istun ja depresiivset ajalehte METRO lugeda ei taha, loen jalle palju raamatuid. Time Traveller's Wife oli super aga filmiga rikuti see lugu ara, nii et kui filmi oled nainud siis on vist raamatukogemus ka rikutud :(

    James loeb praegu My Estoniat :) Mina loen Eat,Pray,Love.
    Oskar loeb Fantastic Mr.Foxi(Jamesi abiga) ja Lego kataloogi (ilma abita :).
    Oliver loeb Where is Spot'i.

    ReplyDelete
  6. Liina, see on uskukmatu et sa siin nüüd just täna kuulutad et raamatute kirjutamine on olnud su unistus. Ma nägin eile öösel unes et sa andsid mulle ühe omakirjutatud raamatu lugeda, ilusate illustratsioonidega ja puha. Ma olin sellest tõeliselt vaimustuses, jutt oli nii lahe. Tõin selle sulle tagasi ja ütlesin et kas sa oled mõelnud selle trükki andmisest. Sa algul vaid naeratasid ja ütlesid ei aga siis minut hiljem ütlesid OK!
    No nii ma siis nüüd jään seda ootama :)

    ReplyDelete