Friday, 2 October 2009

WESTERN-SUPER-MARE

Jätk meie nädalalõpule Somerset-is. Laupäeval olime Bath-is, pühapäeval sõitsime läbi linnast nimega Wester-Super-Mare. Kui Pete oli väike poiss siis käis ta oma perega kord selles mereäärses linnakeses puhkamas. Arvata võib et linn selle paarikümne aastaga on muutunud kuigi ega Pete palju midagi ei mäletanud. Üks mini golfi koht oli aga ikka veel samas kohas ja seda ta mäletas hästi.












Selliseid koeravankreid oli selles linnas üsna palju, midagi mida me enne näinud ei olnud.








Gretale meeldis meretuul ja päike hästi. Kõige rohkem aga meeldis talle oma käpad kõigi söödava järgi sirutada.
...eriti siis kui ma juhtusin korraks mujale vaatama


Katsuda talle andsin aga maitsta mitte. On teine juba suur tüdruk küll AGA siiski peab veel vaid beebimenüü peal olema.



...ja nii ta siis sõigi oma beebi spinati-õuna-kaalika möksi ja nägi välja nagu Hitler.

ja väike Poirot...ja lõpuks suutis seda ilu ka minuga jagada ja lennutas ühe lusikatäie rohelist möksi mu valge pluusi kaelusesse... millega ma siis uhkelt ülejäänud päeva linnas ringi käisin.



Linnake ise oli aga paksult vanainimesi ja muidu imelike inimesi täis. Me olime kui turistid teiselt planeedilt. Piltide pealt on seda tunnet raske saada kuna selle tunde andsid just inimesed keda ma nii otseselt pildistada ei julgenud, samuti paljud tänavad ja poed mida vaid sellistes ajast mahajäänud mereäärsetes linnades võib leida. Järgmise postituse teen seal olevatest auhinnalistest WCdest mis ehk annab parema ülevaate.
Pete ütles et tal on tunne et kogu linn on hullumaja inimesi täis. Mulle aga meenutas see koht midagi muud, midagi mu lapsepõlvest. Alles paar päeva hiljem taipasin et see linn meenutas mulle mõnda Venemaa linnakest. Kõik need inimesed seal olid riides nagu vanasti Eestis või Venemaal elavad venelased. Seda nii vanainimesed kui ka need üksikud noored paarid kes meile vastu juhtusid tulema. Isegi lapsed ja nende vankrid. Bugaboodest (lastekäru), mida Londoni lähistel kohtab iga sammu peal, ei olnud seal haisugi ja nii mõnigi vaatas meie oma kui 'lendavat taldrikut'.
Päev oli järjekordselt suvine ja meil tuju hea. Õnnestus isegi leida üks normaalne koht söömiseks nii et pääsesime Fish and chips-idest. Gretale tahtsin ma osta sealsetest rannapoodidest väikest kastekannu ja Tea set-i aga millegipärst neid seal ei müüdud. Sellest hoolimatta sai ta endale ühe vägeva ja odava mänguasja millest kirjutan hiljem.

7 comments:

  1. Oh, kuidas mind hakkasid need imelikud inimesed huvitama. Mulle kohutavalt meeldib ajast maha jäänud kohtades imelikke inimesi vaadelda - muidugi mitte päevast päeva, siis ma oleks ilmselt teise eriala valinud :P
    Panen selle paiga endale kindlasti reisiplaanidesse.

    ReplyDelete
  2. Mulle ka Bath-i postitus meeldis ning kuna meil on seal üks tuttav tahaksime seda linna ka külastada.
    Aga see on küll üks huvitav linnake! Ma ootan kohe väga seda WC postitust :) Ja väike Greta näeb nii vahva välja oma vuntsidega :D :D

    ReplyDelete
  3. Paljud Inglismaa mereäärsed linnakesed ongi sellised, väga naljakalt kirjutab neist Paul Theroux. Kummaline, et Sa varem ühtegi ei ole sattunud. Theroux'd aga soovitan lugeda!

    ReplyDelete
  4. Lagrits - neid selliseid aegunud kohti on siin Inglismaal üsna palju, millegi pärast enamus just mereäärsed linnakesed (vähemalt kus mina olen olnud). Samas aga on siin ka väga kõrgetasemelisi mereäärseid linnakesi, näiteks Cornwall-is.
    Nii et Pagulane ma olen nendesse linnakestesse enne ka sattunud lihtsalt siis ma ei ole bloginud ja seega ei ole ma neid siin varem esile toonud. Paul Theroux, olen kuulnud, on jah hea reisikirjanik aga ma ei ole yhtegi ta raamatut lugenud (ta poja, Louis therouxi saadete fännid aga oleme küll). Võib olla oskaksid mulle mõnda soovitada?
    Raine, Bath on jah võrratu linn ja kindlasti tasub külastada kui võimalik (ainult soovitan seda mitte talve kuudel teha kuna siis on seal väga niiske ja masendav).

    ReplyDelete
  5. The Kingdom by the Sea on Theroux raamat Inglismaast. Ei mäleta enam,millist tema ränduriraamatut esimesena lugesin, aga mulle meeldib ta kangesti, nii et kõik Theroux raamatud erinevatest maadest lugesin lõpuks läbi.
    B.Bryson kirjutab ka temale iseloomuliku huumoriga Inglismaast: Notes from a Small Island. Taas väga mõnus lugemine!

    ReplyDelete
  6. Tahaks ka neid imelikke inimesi näha. Elasin kolm aastat mere ääres ja mulle ei tundunud inimesed imelikud. A vbl olin ise sama imelik, et aru ei saanud.

    Kaubandus kyll jah.. aga mõni seal isegi ostis...

    ReplyDelete
  7. Pagulane, tanud raamatu soovituste eest. Lähen neid kohe raamatukogust otsima.
    Mermaid, minu teada sa ei elanud Western-Super-Mare-s!
    Kui sa mu teksti ja nii minu kui ka teiste kommentaare loed siis on ju selgesti mainitud et mitte KÕIK mereäärsed linnad ei ole kui sajanditagused (selles linnas käis see jutt just inimeste kohta kes nägid enamuselt oma välimuse ja käitumise poolest välja kui kommunismi-aegsed inimesed)...ning kui juba ka kuulsad reisikirjanikud on sellest raamatuid kirjutanud siis ei ole see vaid minu tähelepanek.
    Sa võib olla ei oska seda märgata kuna sa ei ole veel piisavalt kaua Inglismaal elanud...ning oled vähe siin ringi reisinud?!

    ReplyDelete