Saturday, 8 August 2009

EESTI KOKKUVÕTE

Ootame alati pikkisilmi Eestisse minemist, naudime seal olemist, ja alati läheb seal olev aeg linnulennul. Kuna seekord oli meiega ka Greta kaasas siis seekord märkasime paari suurt erinevust kahe maa vahel lapsevanemate silme läbi.

Esimest korda panime tähele kui lapse- ja ratastoolis liikuja vaenulik on Tallinn, ja arvatavasti ka ülejäänud Eesti. Me ei ole kunagi siin Inglismaal nii palju kordi käru tassinud treppidest ülesse ja alla kui selle 9 päeva jooksul Tallinnas. Kui aus olla siis ei ole me siin Greta käru kordagi veel tassinud. Isegi kaubamajas (see osa mis ühendab vana osa uuega) ei olnud ei lifti või mingit kallakut et vankriga saaks liikuda. Mingid sellised raudtee moodi rööpad olid küll trepi külge kinnitatud aga ega siis see suurus kõikidele kärudele sobi ja kui sobibgi siis tundus see mulle kuidagi ohtlik. Mul tassis Pete käru kui vaja aga nägime ka üht ema 3 lapsega kes kohe kuidagi seda kahekohalist käru sealt allt üllesse ei saanud...ja ega keegi otseselt aitama ka ei rutanud.
Samuti jäi silma ka see kui vaenulikud või ükskõiksed olid inimesed käruga liikuvate inimeste vastu. Mõnel korral vaat et astuvad kas otse kärusse või sellest üle, ette. Laulupeol oli asi eriti hull, kuna oli väga palju rahvast. Kohati oli tunne et sinuga taheti riidlema hakata et kuidas sa julged üldse käruga kodust välja tulla. Meil siin on ikka kärudega liiklejatel igal pool eesõigus. Ok, mõni üksik ehk julgeb õiendada või vihast pilku heita kui sa bussis või rongis oma käru ukse ette pargid aga üldiselt ollakse su vastu väga viisakad.

Kõige rohkem aga jäi silma kui vähe tänaval või poodides jne pöörati lastele lähelepanu. Mitte et me nüüd ootaks et kõik igal pool Gretat tuleks imetlema aga me oleme lihtsalt nii harjunud et kui me Gretaga väljas käime siis igakord vähemalt keegi tuleb juttu rääkima või lehvitab-naeratab talle. Olgu see siis kas keegi vanatädi või onu, või teine ema lapsega, või ülikooli eas nooruke, või ärimees. Eestis passiti sind tihti ja kuulati kõrvad kikkis mida sa rääkisid aga mitte keegi ei naeratanud, isegi mitte väikesed lapsed. Meie oma harjumusest ikka jagasime komplimente kui nägime mõnd Greta vanust kas liftis või poes. Eriti veel Pete. Meile naeratati siis vastu ja vastati kui küsisime midagi aga seda väga, väga tagasihoidlikul tasandil. See on jälle näide sellest kuidas kodueestlastel puudub selline 'small talk' oskus. Ainult ühes suveniiri poes vanalinnas tuli meiega üks vana mammi rääkima. Ma ei suutnud otsustada millist rahvariietes nukukest Gretale osta. Valisin ja valisin et milline on ilusam. Kui lõpuks oma ostu ära tegin siis tuli tädike ukse peale ja ütles meile et aga kõige ilusam nukuke on ju siin, ning tegi suure naeratuse Gretale.
Kui me Londonisse saabusime siis olime me vaevalt saanud lennukist välja astuda kui ukse peal oli üks lennujaama töömees-ehitaja kes kohe Gretale naeratas ja temaga 2 sõna juttu rääkis. Järgmised inimesed tulid meiega juttu rääkima kui me kotte ootasime...teadsime siis et olime tagasi Inglismaale jõudnud.

Veel jäi silma kui pahasti Tallinnas autosi pargitakse. Seda märkasime juba ka eelmistel kordadel seal olles. Vaatamata sellele et maha on joonistatud jooned kuhu parkida oskavad auto end kas nende joonte peale parkida või neist just nii palju natuke üle minna et teine auto enam kõrvale lahtrisse ära ei mahu. Mõne koha peale sai sellepärast nelja auto asemel vaid 2 parkida. Seda nii autoparklates, tänaval parkides aga ka lennujaamas. Vaadake ise jägmine kord kui pargite kui palju autosid on üle joone. Ma ei tea kuidas inimesed siis kõval olevast autost välja pääsevad - aurates vist. Kahjuks ei taibanud ma pilte teha et teile siia hea näide lisada.

Mul oli veel paar tähelepanekut aga olen need juba ära unustanud. Eks ma lisa siia kui hiljem meelde tuleb.

Positiivse koha pealt aga ei saa jätta mainimatta neid lõputuid jäätiselette. Isegi mina suutsin leida ühe jäätise margi mida ma süüa sain (Limpsi-või midagi sellist, mingi multika tegelane). Ega seal jäätise sees midagi muud ei olnud kui vesi, maitse- ja värvained aga vähemalt sain ma teistega jäätise elamust jagada. Aga muidu on see lausa uskumatu kui palju erinevaid jäätise sorte on Eestis saadaval.

Samuti leidsin ma palju ilusaid Eesti lasteriideid Gretale (ok paar Roosti firma oma ka). Mitte et tal riideid vähe oleks või et siin valikuga nappust oleks aga mulle nii meeldib et Gretal ka mõni MADE IN ESTONIA märgiga riietus ese ka on. Mu lemmik on üks triibuline mütsike mille ma talle kuskilt toidupoest leidsin.
Samuti tõin ma talle hunniku lasteraamatuid endaga kaasa. Osa ostsin aga osa andis lahkelt meile üks mu vana sõbranna (tervitused Kerstile) kelle lapsed olid neist juba välja kasvanud.
Mainin siin kohal et kui kellegil on vanu mudilaste raamatuid või kasutatud eesti keelseid DVDsi siis ostaksin neid teilt hea meelega, andge vaid teada kuhu nendele saab järgi tulla. Teletupsud sobiks praeguseks igati marjaks ära. Ma pean ju hoolitsema selle eest et Greta siin elades ikka küllaldaselt eesti keelt kuuleks ja näeks ja seda rääkima õpiks.

Samuti meeldib mulle meeletult eesti ajakirju lugeda. Vanasti ma ikka ostsin siin erinevaid ajakirju aga pika peale hakkasid need vaat et igal lehel olevad reklaamid ära tüütama ning ning lugeda nagu ei olnudgi midagi. Eesti ajakirjad aga loen otsast lõpuni läbi (isegi reklaami osad)...aga ajakirju saatma mulle pole vaja, tänan, selle eest hoolitseb õnneks mu ema.

8 comments:

  1. Muuga olen igati nous, aga see vankri tassimine on Londonis sama - meie liigume ju ainult rongide ja bussidega ja uheski meie poolt kasutatavas jaamas ei ole lifte voi liikuvaid treppe.

    ReplyDelete
  2. Seda naeratuse asja pani ka mu poiss Inglismaal t2hele, aga tal selle kohta oma arvamus:-)

    Ma pole siin veel palju vankriga ringi k2inud v2lja arvatud kohalik linnake. Kord varem lennujaamast rongiga tulles pidime ymber istuma ja suur oli mu yllatus kui pidi vankrit k6rgest trepist kandma, sest muid vahendeid polnud (Liinaga n6us). Ma ei kujuta ette kuidas ma sellega yksi hakkama saaksin. Inglise naised peavad ikka tugevad olema.

    ReplyDelete
  3. ja veel, meil on eesti keelseid DVD'sid. V6id tulla kyll, ostma v6i laenutama:-) Yksjagu asju ikka veel lahti pakkimata, nii et p2ris kyllakutseid veel laiali ei saada, aga v6ib hakata vast tasapisi planeerima.

    ReplyDelete
  4. OK, pean selle vankri asja vist siis poolenisti tagasi votma. Oleme arvatavasti auto soiduga ara hellitatud ja pole yhistranspordis palju ringi liikunud. Soidan/me autoga kaubandus keskusesse, poodi, lossidesse jne pargime lastega autodele moeldud parkimis platsile, karutame endid valja ja tegutseme...ei mingit kaenla all tassimist :-)
    Londonis vist jah asi raskem aga seal kaime meie ju ka vaid autoga. Samas aga on Inglismaal ikkagi palju rohkem liikumis voimalust ratastooliga inimestel...voi vahemalt see on nyyd noue iga uue ehituse juures.
    Katarina, DVDst oleme huvitatud kyll aga kiiret ei ole. Proovime praegu Gretat vagisi teleka eest eemale hoida. Pakkige ennast rahulikult lahti ja eks siis mingil ajal organiseerime midagi :-)

    ReplyDelete
  5. Mul on alles Mõmmi aabitsa videokassetid, väga head eelkooliealisele lapsele.

    ReplyDelete
  6. Tore, et raamatud kätte said. Meil riiulid küll raamatuid täis, aga pidin ikka tükk aega sorteerima et leida need mida sobiks ka edasi anda.
    Tiit aitas ühel emal lapsevankrit tassida Lauluväljaku kõrval olevast pikast trepist alla:). Ja bussis ka ikka aidatakse tõsta sisse-välja, kui ema on üksi. Nüüd meil uued bussid trollid, kus on madal pealeastumine ja need madalad bussid bussiplaanis eraldi märgitud et saad valida oma sõiduaega.

    ReplyDelete
  7. Kärudega liikumisvõimalused olid tõesti ullud juba viisteist aastat tagasi, praegu on küllap asi palju parem. Aga nõus sellega, et kui lähed käruga linna peale ja thad kuhugi sisse ka minna, siis on kahjuks vähe neid, kes sind aitavad. Ja muidugi saab kõnniteede olukorda hinnata ka alles siis, kui oled seal sõitnud käruga või ratastooliga. Aga see viimane on küll kindlasti paranenud. Kas Inglismaal niisama, tavalistel kõnniteedel on olukord parem? Mis majadesse puutub, siis uuemates peaks ikka olema mõeldud selle peale, et saaks sõita, mitte trepist minna, imelik et siis Viru keskuses oli selline puudujääk. Ma ise muidugi hoian ennast sealt eemale, käruga või ilma.
    Mina inimeste mittetähelepanemist muidugi puuduseks ei pea... aga samas ei ole põhjust ka põrnitseda. Ma olen muidugi introvert, kes ise ka eriti tähele ei pane midagi ega kedagi, aga üldiselt ei ole Eestis jätkuvalt kombeks võõraid lapsi kuidagi tähele panna. Ma isegi mõtlesin, et miks see nii on, jõudsin järeldusele, et taolise käitumise juured on vanades aegades, kus ei tohtinudki lasta kiita ei enda lapsi ega loomi laudas näiteks. See oli väga halb, kui naabrinaine tuli ja ütles, et küll sul on ilus tütar, võõrast rääkimata. Kuri silm või midagi. Nii et.

    ReplyDelete
  8. Pagulane-panen korvataha et sul need mommi aabitsa videod on. Ma pean asja natuke enne uurima mul ema vist ostis need dvd. Asi ju selles et video makki meil enam kasutuses ei ole (kuskil pooningul on) aga Pete isal vist voimalus videosi dvd peale panna.
    Luize- Inglismaal on tanavatel karuga liikuda vaga kerge (arvan ka et Londonis). Konniteedel on alati osa madalamaks tehtud et saad ilusti teed yletada ja inimesed on vaga vaga viisakad ja abivalmid. Vankriga liikujal on ikka eesoigus.
    Mis puutub ooraste laste tahelepanemisele siis voib olla on eestis tegu ka kadedusega. Eestlased on ju tegelikult ysna kadedad (yks tahab alati oma naabrist parem olla kas siis suurema auto, maja voi mis tahes asjaga). Ainult kui tegemist on midagi rahvuslikuga siis on koik kui vennad korvuti :-) , mis on muidugi vaga ilus. Voib olla selleparast ka ei hakkata midagi ilusat voorale niisama ytlema vaid pigem passitakse...ja loomulikult ka see et inimesed ei harrasta small talk-i :-)

    ReplyDelete