Sunday, 26 July 2009

PÄEV 2 - LAUPÄEV

Teise päeva plaan oli hommikul pikalt magada. Pikalt siis Eesti kella järgi. Kuna meie kell nagu nii 2 tundi taga pool oli siis magasimegi kõik ilusti vähemalt 10ni. Greta ärkas vahepeal korraks ülesse, nagu alati, ja jäi peale väikest jutuajamist uuesti magama. Mingeid muid plaane meil päevaks ei olnud kui et kella 5 paikku Laulupeole minna.
Sel ajal kui meie hommikusööki sõime kiusas Greta kassi.
Kas sikutada teda natuke või mitteOK, võib olla natukeneAh, kui juba sikutada siis ikka korralikultPS Tegu ei ole päris kassiga
Pärast käisid Greta ja issi õues vanaema roose imetlemas ja päris kassile tere ütlemas.


Gretale sai tehtud väikene vann ja siis seadsimegi sammud jälle linna poole, täpsemalt lauluväljakule. Vaatamatta suurele rahvamassile õnnestus meil auto ilusti Lasnamäe nõlvale parkida.


Kohe väravas tervitasid meid müügiletid mille juurest Pete pidi mind vägisi ära tirima kuigi ise oli see mees kes kohe gaseeritut vett tahtis saada. Paar sammu mäest alla ja juba ostsimegi talle kebabi ja pannkoogid toormoosiga, mida ta siis teistega jagas. Kõht täis, tuju hea võisime edasi sammuda. Kuna kontserdi alguseni oli veel aega siis oli meil hea võimalus kõikide nende huvitavate väikeste müügiputkadega tutvuda. Samas saime ka osa natuke rongkäigust sest viimased koorid olid Lauluväljakule saabumas. Mul oli pärast täitsa kahju et me linna rongkäiku eraldi vaatama ei läinud, kuna see oleks kindlasti tore elamus olnud. Ma ei teagi miks me seda ei teinud. Vist kartsime et nagu nii saab raskusi olema Lauluväljakule autoga lähedale saada, hakka siis veel ka linnas aega raiskama. Õnneks sain ma üsna suure elamuse sellest siiski ka telekast vaadatuna, kuna rahvas hakkas marssima juba kella 2 ajal siis olime me veel sel ajal kodus.

Rahvast oli küll väga palju, aga siiski õnnestus meil üles leida meie sugulased, kes peoväljakul oma firma linaseid riideid müüsid. Nende telgi kõrval aga oli telk kus müüdi neid palju lärmi tekitanud rahvuslikke papusid. Olin neid näinud ja neist lugenud enne internetist ja kuigi see idee ja need ketsid mulle väga meeldisid siis ei olnud mul otseselt plaanis neid osta... AGA kui ma nägin kuidas nad seal läksid kui 'soe leib' siis ei saanud ka mina olla ilma neid katsumatta...JA kui kord juba katsutud siis...ära ma nendega ka sealt tulin.Mul võttis natuke aega kuna ma ei suutnud valida Muhu (kollased) ja Pärnu (punased) papude vahel, aga lõpuks võitis Muhu. Hargla omad olid ka ilusad ja oleksid eriti hästi teksadega sobinud, aga kuna mul juba seda tüüpi ALL STARid olid olemas siis jätsin need mängust välja.Olen neid papukesi nüüd juba paar nädalat kandnud ja võin oleda et need on VÄGA MUGAVAD. Palju mugavamad kui mu originaalsed Converse-d. Alles hiljuti lugesin Postimehest artiklit, kus inimesed kurtsid et papud olid peale nädalast kandmist ära lagunenud, aga minul küll ei ole midagi halba nende kohta öelda. Palju lärmi on ka sellest olnud et nad on Hiinas valmistatud, aga MIS SIIS! Ikkagi Eesti teemalised ja Eesti meelsed. Ma olen juba nii palju komplimente nende kohta saanud ja inimesed on küsinud et kus ma nad ostsin. Mul on siis nii hea meel olnud neile seletada papukeste sünniloost.
Tegelikult ma alguses arvasin, et siin Inglismaal võivad need papud ehk tänavapildis välja näha kui mingid võldsid Conversed, sõnaga MUHU tagaküljel. Pärnu omad oleks siis ehk huvitavam olnud, tänu Ä tähele, kuna sellist tähte ju inglaste tähestikus ei eksisteeri. Noh, eks saa näha võib olla soetan endale ka need Pärnu omad üks päev!Kahju et nad neid beebidele ei tee, ma oleksin heameelega paari ka Gretale valmis ostnud selleks ajaks kui ta käima hakkaks.
Vahepeal õnnestus meil Priit ja Anna paar korda ära kaotada ja jälle ülesse leida ja Liinaga lugematuid kordi telefoni teel ühendust võtta ja see kaotada. Kuna rahvast oli nii palju siis arvatavasti mõjutas see ka mobiilide levi.Järjekordselt Liina numbrit valimas

Lõpuks kui oli aeg istuma minna, et kontserdi algust nautida, olid loomulikult kõik kohad juba ära okupeeritud. Kontserti algus lükkus vähemalt tunni võrra edasi kuna rongkäik võttis oodatust rohkem aega ja kuidas sa ikka saad alustada kui pooled koorid alles marssimas Laululava poole. Ime kombel õnnestus meil leida (end sokutada) inimeste vahele pingi peale ja meie jaoks võis pidu alata. Taevas olid tumedad pilved mis meid vihmaga ähvardasid ja ega kaua ei läinudgi kui esimesed piisad langema hakkasid. Meil olid küll mõned vihmavarjud ja kilekad kaasas, kahjuks siiski mitte kõigi jaoks, aga õnneks päris märjaks ei saanud meist keegi. Greta pidas sellele väntsutamisele üllatavalt hästi vastu. Kontserdi alguse ajaks jäi ta magama, kuidas ta seda sellise kõva muusika saatel suutis teha ma ei tea. Kuulasime paar laulu ära ja kui sadu järgi jäi hakkasime tagasai koju minema.


Pete suutis enne veel endale soetada hapukapsast vorstiga. Kui me kella vaatasime oli see meie üllatuseks juba veerand 11 - need Eestimaa suvised valged ööd on ikka imelised küll. Hilisele ajale vaatamata õnnestus mul Gretale ta Esimese Laulupeo nuku mälestuseks osta.
Teine päev Eestis oli sellega lõppenud.

1 comment:

  1. Ja need ketsid on ùlisheffid! Mul ema tòi tantsupeolt meile niipalju nànni kaasa, aga ketse mitte! Igavesti vahvad!

    ReplyDelete