Tuesday, 17 March 2009

SÜNNILUGU

Ma võin öelda, et kergemat lapseoote aega kui mul oli ei oleks ma osanud lootagi. Vist vaid nädal päris alguses oli mul süda natuke paha ja ma ei kannatanud mingeid lõhnu ning toit tundus täiesti ilma maitseta. Peale seda ei olnud südamepahasusest mitte haisugi. Samuti ei olnud mul kõrvetisi ega ka paistes jalgu, seljavalu või meeletuid käike öösiti WC. Hormoonid olid ka kõik paremal tasandil kui kunagi varem ja äkilisi emotsioonilaineid või tujutsemist mul ette ei tulnud – Petel vedas. Kriidi või mulla järgi isusi ei tekkinud.
Kuna mu kõht oli pea 7 kuuni peaaegu et nähtamatu ning püsis üsna väiksena ka kuni lõpupäevini, siis tihti unustasin et olen üldse lapseootel...nii kaua kui kogematta siis kas tooli või seina vastu kõhukesega riivasin ja endale märku andsin, et ei ole ma midagi enam nii peenike, et igast praost läbi saan pugeda.

Ainuke 'vigastus' mida ma valuliselt läbi elasin oli see sinikas mis noor ämmaemand mulle verd võttes jättis (kirjutasin sellest eraldi ettekandena mõni kuu tagasi).

30 NÄDALAT ja 37 NÄDALAT JA 3 PÄEVA








Siit siis ka lühidalt Greta siia ilma tulekust.
Täpselt nädal enne tähtaega, õhtul kell 5, tulid veed ära. Kuna mingeid valusi ei olnud, siis ei olnud kiiret haiglasse minemisega. Pete jõudis koju kella 6 ajal ja haiglas olime 6.15 ringis. Selle aja peale olid juba väikesed valud nii 15 min vahedega. Haiglas pidime natuke ootama kuniks nad meile vaba toa leidsid ja siis ootasime uuesti kuni kella 8.15 kui mind kontrollima hakati. Mingit kiiret ei olnud ja kõik olid väga lahked ja sõbralikud me vastu. Olime kindlad et nad saadavad mind tagasi koju, aga kui tuli välja et Greta oli kakanud, siis jätsid nad meid haiglasse kohe sisse. Selle aja peale olin ma juba 3 cm avanenud ja valud ehk nii 5 min vahega. Meile anti teda, et nii umbes 4 tunni pärast kontrollivad nad mind uuesti ja siis peaksin ma olema 5 cm avatud. Küsiti ka, et kas ma tahan juba valuvaigistit saada (epidural). Nimelt oli see juba eelnevalt kokkulepitud et see saab olema minu valuvaigisti. Arvasin et suudan ikka veel ilma olla, aga nii umbes 15 min pärast läksid valud kõvemaks ja peaaegu ilma vahedeta, nii et andsin käsud valuvaigistite andmisega alustada. Nii umbes 20 min pärast olin kui taevas – ei mingit õudsat valu, vaid tunne et midagi oli toimumas. Varsti hakkasin tundma et midagi surub kõvasti taguotsa peale ja teadsin et see on üks tunnus et beebi liigub allapoole. Ämmaemand kuulis mis ma ütlesin, aga kuna ma ei olnud ju veel oma avanemistega nii kaugel, siis ei võtnud ta seda eriti tõsiselt.

Meile oli öeldud, et valuvaigistit antakse juurde iga tunni tagant, aga mul hakkasid valud uuesti tundma andma juba enne seda. Ämmaemand oli jälle natuke segaduses, aga varsti antsid nad mulle väikese top up–i. Siis oligi juba need 4 tundi möödas ja aeg kontrollida kui palju ma avanenud olen. Aeg läks seal nii ruttu, et mulle tundus et vaid tund oli mööda läinud.

Ämmaemanda suureks üllatuseks ei olnud ma mitte 5 cm avatud, nagu oodatud, VAID VALMIS SÜNNITAMA. Ta ütles et esmasünnitaja kohta on see küll lausa ime, et nii ruttu asjad kulgevad. Näis et Gretal oli nii suur tahtmine oma ema ja isaga kiiresti kohtuda.

Egas midagi, ämmaemand ütles et las ma sätin asjad korda ja kirjutan oma märkmed ära ja siis hakkame punnitama. Punnitamine kestis nii umbes tunni ja 20 min mis mulle jälle väid ehk 30 min tundus. Imelik oli seal punnitada kui õiget valu ei olnud ja üldse sellist tunnet ei olnud nagu sünnitamine käsil. Teisest toast aga oli kuulda kuidas naine karjus HELP ME ja oigas pidevalt. Mul oli juba Greta kõhul piima joomas, kui naabrinaine ikka veel karjus ja tegi seda ka veel siis, kui meie juba sünnitustoast ära läksime. Tundsin talle mõttes kaasa ega uskunud oma õnne kui kergelt mul see sünnitus läks. Ma ei pidanud isegi mingit haigla kitlit kandma, sünnitasin riietega (pluusiga) millega haiglasse läksin.

Pärast mõningast rebestust ja väikest lõikust hakati mind kokku õmblema samal ajal kui Gretat mõõdeti ja kaaluti ning Pete teda riietas. Kuna Greta kakas lootevette, siis pidime me 24 tunniks haiglasse valve alla jääma. See oli ainuke aeg mis väsitas. Kuna ta sündis kell 2.35 hommikul, siis 24 tundi venis kaheks ööks ja kui me siis lootsime et pääseme koju reede hommikul kella 9 või hiljemalt 12 ajaks osutus see hoopis õhtul kella 6ks. Lastearst kes meid pidi kontrollima ja siis koju laskma pidi enne haiglas haigete lastega tegelema ja seega jõudis meieni alles nii hilja õhtul....oh me olime juba hulluks minemas seal lamamas ja kella igat liigutust jälgimas. Haiglas ei oleks muidu midagi häda olnud olla, aga ma ei saanud seal üldse magada ja toas oli hirmusi palav. Öösel, kui Pete seal ei olnud, tahtis Greta vaid mu tissi osas istuda ja talle ei meeldinud üldse tema enda haiglavoodis lamada. Ma pidin isegi ämmaemanda ühel korral kutsuma, et ma saaksin peldikusse minna, kuna ma ei tahtnud Gretat üksi voodisse karjuma jätta.

Haiglast meid muidu minema ei aetud, pigem pakuti isegi, et kui ma tahan ja tunnen et ei ole veel küllalt enesekindel et väikesega koju minna, siis võin veelgi kauemaks jääda. Loomulikult ei suutnud ma ära oodata millal sealt ära pääsen ja keeldusin viisakalt.

Üldkokkuvõttes olid kõik arstid ja ämmaemandad ja kogu haiglasüsteem top tasemel.
Minu puhul oli tegemist ka natuke eri juhusega, kuna nagu te juba teate, siis jäin ma peale vaksiinide saamist nii umbes pooleteist aasta tagasi väga haigeks ja seega pean ma nüüd nii teatud toiduga kui ka liigse füüsilise koormusega väga ettevaatlik olem,a et mitte uuesti haigeks jääda. Seega olin ma eri spetsialistide silma all tihedamin, kui tavaliselt oleksin olnud. Tegelikult ei olnud mul häda midagi ja kõik oli palju paremas korras, kui paljudel teistel normaalsetel sünnitajatel. Mul pruukis vaid mainida et taguotsa lihas on natuke valus, kui juba andsidki mulle aja füsioteraapiasse. Pakkusid terapisti et ma saaksin sünnitusest nendega rääkida ja kohtasime ka spetsialisti, kes epiduralist meile täpsemalt rääkis. Kuna ma ei tahtnud mingil juhul et sünnitus mu tervise jälle halvemaks teeb, siis oli arstide plaan ja soovitus, et minu valuvaigistiks saab olema epidural ja võin seda saada siis kui ise soovin. Mitu tundi või päeva ei oleks nad mul lasknud nagunii piinelda, kuna see oleks füüsiliselt mulle väga koormav olnud ja oleks võinud mu tervisele kahjulikuks osutuda.

Noh aga õnneks läks kõik veel paremini kui oleks osanud loota ja saan kogu sündmusele positiivselt tagasi vaadata. Kui aus olla, siis ei olnudgi mul mingit otsest hirmu sünnitamise eest – ainuke asi mida ma ei tahtnud (või millepärast mures olin) oli uuesti haigeks jääda peale rasket sünnitust.

LÕPP HEA, KÕIK HEA
...kuigi see ju alles tegelikult algus...

1 comment:

  1. Väga ilus lugu. Mind ainult üllatas see et pressisid üle tunni, aga äkki see on epiduraaliga nii. Mina pressisin 2 x, ühega sündis pea ja teisega kere ludinal järgi:)

    ReplyDelete