Wednesday, 31 December 2008

JA ONGI KOHE UUS AASTA 2009

Kümme aastat on ikka imekiirelt mööda läinud. Mäletan et alles see oli kui oli suur Milleeniumi tähistamine ja nüüd juba vaata et 10 aastat sellest möödas.

Meie soovime kõigile oma lugejatele

HEAD VANA AASTA LÕPPU JA HEAD UUT AASTA 2009

Sugulastele, sõpradele ja tuttavatele head tervist ja palju positiivsust majanduskriisisesse õhkonda rohkem värvilisi kui must valgeid sündmusi uueks aastaks.


PS. Meie midagi erilist vana aasta õhtul siin Inglismaal ei tee. Tavaliselt need on siin üsna sündmuse vaesed ja igavad. Telekast on vaid kordus programmid jõulunädalastest saadetest ja muidu ka jamad saated ning raketid on vähemalt meie ümbruses väga magedad võrreldes Eesti vana aasta õhtuga. Noorena ehk pidutsesime sõpradega aga tänaseks on enamustel oma pered ja selline nooruslik pidu pidamine ja alkohooli tarbimine on tahaplaanile jäänud ja enamus meist eelistab kodus olemist pere keskel – ja seda meie ka.

Eriti veel kui arvesse võtta et uus aasta saab meile olema täis suuri muutusi ja väga sündmusrohke siis tundub ainult õige ja sobilik vana aasta ära saata rahulikult.

ILM

Kui jõulude ajal oli meil paar päeva õues isegi +15 sooja siis nüüd paar viimast päeva on olnud kraadiklaas miinustes – ning seda isegi eile keset päeva mis on siinsetes oludes Londoni külje all üsna haruldus. Kasutasin seda juhust ja tirisin eile õue tuulduma kõik meie tekid ja padjad ja matratsi katted lootes et külm temperatuur tapaks silmaga nähtamatud voodi elukad. Isegi kella 2 ajal päeval oli veel mu auto akenad jääs kuigi selleks ajaks ei olnud rohkem kui –1 kraadi ehk. Loomulikult ei olnud mul vastavat vahendit millega aknaid puhtaks kraapida kuna mis mõtet on sellist instrumenti endale muretseda kui ehk kord 2 aasta jooksul seda kasutada saad.

Panin autole mootori sisse ja puhurid viimase peale ning alustasin akende kraapimist mingi plastmass vidinaga. Kui ma aga natukese aja pärast tahtsin auto ust lahi teha siis minu suureks üllatuseks see mul ei õnnestunud. Proovisin siis tagumist ust ja see oli sama moodi kinni 'kleepunud'. Autos olid loomulikult mu kott, telefon ja kodu võtmed ...ning auto mootor käimas. Asi tundus üsna koomilisena ja ma juba kujutasin ette kuidas ma seal lihtsalt seisan ja ootan kuni bensiini paak vaikselt tühjaks jookseb ja mina ehk siis saan kohalikku raamatukokku sooja minna. Imelik ju ka autot üksinda tänavale käima jätta ja ise ära minna. Kui mul vähemalt oleks mu rahakott taskus olnud oleksin naabrite juurest endale AA kohale kutsuda (firma kellega meil on kindlustus ja kes iga autoga seotud häda korral kohe kohale tuleks ja aitaks) aga kuna mu nende liikmekaart oli rahakotis ja ilma selle spetsiaalse numbrita ei saa midagi siis ei olnud mul lootust et ka nemad mind päästma tuleksid. Pete liikmekaart on alati temaga kaasas ja oleksin ka tema kaudu abi saanud AGA nagu meil juba on selline mobiil telefonide ajastu siis ainuke number mida ma peast tean on meie kodu number ja minu enda mobiili oma ning Pete numbrit ma peast ei tea....pean selle nüüs kohe kindlasti ära õppima.

Tegelikult kestis see arutelu mu peas vaid ehk minuti kuna kui ma auto neljanda ukse kallale läksin avanes see ilma probleemidetta ja ma olin päästetud.

Tegelikult mulle selline külm ilm väga meeldib vahelduseks ja loodan et seda natuke kauemaks kestab. Lumi oleks muidugi veel kõige toredam aga noh seda vaevalt. Muidu on kogu aeg samasugune ilm ja ei saa arugi kas on sügis, talv või kevad ja selline samasus on üsna väsitav ja jama.

Monday, 29 December 2008

JÕULU NÄDAL




Jõulud möödusid lausa lennates. Reedel saabus ema ja juba laupäeval läksime Londoni muusikali vaatama ('Sound of Music' Helisev Muusika).

Pühapäeval käisime oma kohalikus väikeses kirikus küünlavalgel jõululaule laulmas ja tüüpilist inglise jõulukoogikesi ning hõõgveini söömas/joomas.



Esmaspäeva veetsime emaga pea terve päeva Kingstonis shoppamas.Oli ju vaja veel viimased ostud teha pankrotti läinud Woolworths poes kus kogu kaup oli kõvasti alla hinnatud. Isegi poe riiuleid ja kassamasinad läksid müügiks kuigi neid meil vaja ei olnud ja seega jätsime ostmata:-). Mul on üsna kahju et see pood igalt poolt tänaseks kadunud on kuna sealt poes oli alati suur valik mänguasju hea hinnaga ja muud nipet näpet.Ema proovis kõvasti meie majandust natuke turgutada oma ostmistega. Meil oleks temasuguseid turiste siia rohkem vaja :-)
Kingstonis ei olnudgi nii hull kuna inimesi oli väga vähe arvestades sellega et oli paar päeva enne jõule. Teisipäeval käisime ka jälle poodides sel ajal kui Pete tööl oli ja õhtul läksime korraks IKEAsse. Nimelt oli meil sealt vaja midagi osta ja seda enne uut aastat kuna meil oli odavus kaart mis tuli veel selle aasta sees ära kasutada. Ikeasse on ka kaval just enne jõule minna kuna seal ei olnud pea ühtegi hinge....ja ka ei olnud seal palju mingit kraami järgi. Jõuluasjad olid kõik otsas ja toidupood oli ka nagu pankroti äärel...kuigi meie saime õnneks omad asjad ilusasti kätte.



Ja siis oligi juba 24 ja Eesti jõulude aeg.










Lõuna ajal käisime korraks külas meie heal tuttaval Jenny-l. Vahetasime kingitusi, sõime ja vestlesime ja tulime koju jõulusööki valmistama.


















Sel aastal oli meil plaanis algul hanepraadi teha. Meie orgaanilise/mahe boxi kaudu aga oleks hani meile maksma läinud üle 70 naela. Toidupoes olid küll haned natuke odavamad aga see eest nii suured et oleksime seda ühte hane vist nädal aega söönud...nii et otsustasime hoopis pardi kasuks mis meile on alati väga maitsenud. Loomulikult ei puudunud meie eesti päraselt toidulaualt ka korralikud verivorstid ja hapukapsas tänu emale kes need Eestist endaga kaasa tõi...ning otse loomulikult oli õhtu kokaks minu kallis abikaasa.


Ning siis oligi aeg jõulukinkide kallale asuda.













Järgmisel päeval, ehk siis Inglise jõulude ajal olime me külla kutsutud Pete venna Pauli juurde.
















Boxing day ehk siis 26 detsembri veetsime traditsiooniliselt Pete vanemate kodus kuhu alati kogu suguvõsa kokku tuleb jõuludeks. Kokkuvõttes olid kõik päevad väga meedivad ja jõulud mõnusad.




Kui majanduskriis me plaane segamini ei löö siis järgmine aasta veedame jõulud Eestis.



Sunday, 28 December 2008

Friday, 19 December 2008

VEREPROOV

Pidin eile arsti juures veenist verd andma. Lisan kohe siia et ma ei ole eriti süstlate sõber ja minevikus sellised vereimemis protsetuurid lõpesid alati minestusega. Aastatega olen tublimaks saanud ja kui enne kindlasti arste hoiatasin et ma minestada võin ja end arsti kabinetis olevale voodile heitsin siis tänaseks olen juba nii hea vormi saavutanud et ei ole isegi vaja neid enam hoiatada....
AGA ...eile hakkas siis õde mu paremast veenist verd võtma ja kuigi ta tundus ise natuke kartlik olevat kui ta seda tegi ning nõela sisse lükates oli päris valus siis juhtisin enda mõtted mujale. Kui arvasin et ta oli lõpetanud tuli välja et ta oli kahest pudelikesest vaid ühe täis saanud ja ütles arstile et Oi järsku sai otsa. Ma ei saanud aru mida ta selle all mõtles kuna tundsin kohe kindlasti et verd mu kehas veel küllaga aga ju see oli siis mingi arstiteaduse alane koodi sõna mis minule palju midagi ei öelnud.
Hoopis tuli välja et ta peab otsast peale alustama ja mu teisest käsivarrest. Noh egas midagi kui peab siis peab. Minestama ma veel ei hakanud ja ulatasin talle lahkelt oma teise käe. Jälle jõudsin märgata et ta käed kuigi kindlalt ei alustanud selle protsetuuriga ja jälle suutis ta seda nõela valusasti sisse torgata ja siis veel seda edasi tagasi seal liigutada. Töö tehtud ja kaks pudelit minu verega täidetud ja asi nagu lõpenud KUID EI....

Äkki tunnen kuidas mu käsivars ülevalt muskli juurest kangeks läheb ja väga valusaks. Ma ei saanud aru mis toimus aga tunne oli nagu hakkaks veresoon lõhkema. Proovisin oma kätt liigutada samas arstiga teistest asjadest rääkides aga tunne läks ainult hullemaks. Koorin siis oma käevarre paljaks ja märkan et see hakkab imelikult paiste minema ja valu suuremaks. Mainin seda siis ka arstile kes seda vaatas ja nõustus et väike paiste on tekkinud jah aga kuna midagi muud nähtaval ei olnud ja tema ju minu valu ja seda kangeks läinud käe tunnet ei tundnud seega lohutas ta mind et kõik on OK.

Ok siis.... aga natukese aja pärast hakkas paistetus ka tekkima kohale kust nõel sisse läks ja see oli juba selline sinakas paistetus...ja loomulikult seda nähes ei olnud ma enam nii tugev et mitte minestus tunnet tunda. Lõpuks olingi siis voodi peal lamamas jälle (jumal tänatud et igas ruumis ikka voodi on) ja nemad minu vererohku mõõtmas samal ajal vatitupsuga pinget surumas mu käele kus verevalum oli. Nii ma siis seal lamasin. Mõlemad kaed ära torgitud ja sinakad ning siis veel vererõhu aparaadiga täis pumbatud. Õnneks mul pilt täitsa eest ära ei visanud ja peale 10 -15 min lamamist olin valmis jälle püsti tõusma ja varsti ka lahkuma. Arst ütles et mõnikord verd võttes läheb osa verest veenist välja ja kehasse või nahka või kes teab kuhu ja siis tuleb sinna suur sinikas. Samuti lisas ta ka veel et kahjuks jääb see valu ja käe kangus veel paariks päevaks kestma.

Ma ütlen ma ei ole sellist kogemust veel enne läbi elanud. Ok väikese sinika ehk olen peale vereproovi saanud aga peaegu et halvatud käe tundega ma küll enne ei ole arsti kabinetist lahkunud.
Õnneks on võimalik autorooli ka ühe käega keerata kuigi ringliiklusel täisringi tehes on see üsna keeruline. Magada sain ka öösel kuidagi aga kätt täiesti sirgeks või kõveraks panna ei saa. Kõige imelikum selle asja juures oli veel see et eile mu käele vaadates ei olnud seal midagi näha et kas oleks sinine või paistes kuigi valu oli nii suur et isegi kui pluus kergelt vastu nahka silitas siis oleks tahtnud karjuda. Õnneks täna hommikul on käsi natuke sinisemaks ikka läinud kuna ma juba hakkasin kahtlustama et äkki nad hoopis süstisid mulle sisse mingi väikese tulnuka muna.

Ma ei tea mis tundega ma järgmine kord vereproovile lähen. Loodan kogu hingest et nad mulle seda süstla foobiat jälle kallale ei ajanud.

PS: pean samas ka mainima et mõlemad arstid oli äärmiselt lahked ja hoolitsevad nii et ma ei süüdista neid või kaeba nende üle selle jutuga siin.

Pildid tehtud yle nadala hiljem.

Tuesday, 16 December 2008

PETE KINGITUS EESTIST

Pete sai täna kingituse Eestist.Äitah Jakarile ja Janikale!

Monday, 15 December 2008

JÕULUPUU

Eelmine nädal ostsime ka kuuse ära. Pete tuli töölt varem koju üks päev ja seega õnnestus meil kuuske minna valima päevavalgel. Valik oli tõeliselt suur ja tundus et sel aastal olid kuused palju ilusmad. raskusi ei olnud leida sealt suurest kuuse merest ilusat vaid valida see õige paljude ilusate seast. Lugesin ühest blogist et Kanadas müüakse kuuski kokku seotult. Ma ei tea kuidas on lood Eestis aga meil on ikka kõik kuused lahtised – saad ise katsuda ja keerutada neid ja kontrollida et oksad ei ole murdunud jne. Kui oled oma lemmiku välja valinud siis pannakse see sellisest suure toru kujulisest masinast läbi mis kuusele võrgu ümber mähib et oleks mugav autosse mahutada.

Seekord saime teada et neil on ka tüve lihvimis masin mis kuuse tüve alt sobiva paksusega teeb et siis kuusejalga ära mahuks. Kasutasime seda juhust suure rõõmuga ainult et kui koju jõudsime tuli välja et meie kuusejalg oli kitsam kui see mis seal ajanduskeskuses oli ja seega pidi Pete ikkagi oma tööriistakasti välja tirima.

Peale suurt madinat ja kleepuvat kuusevaiku sai ka tüvi sobiva paksuse ja kuusk sai ilusti püsti pandud ....ja oh seda mõnusat lõhna. Eriti mõnus on see kui hommikul tulla ülevalt korruselt alla ja kogu alumine korrus lõhnab kuusevaigu järgi...just nii nagu vanasti Eestis.





Me oleme märganud et võrreldes eelmise aastaga on palju vahem jõulutulesid majadel. Ära on kadunud sellised üli värvilised tuled ja kiikuvad jõuluvanad ja kuused ja muud nik-näk mis meile tegelikult üldse ei meeldi ja rohkem on selliseid lihtsaid valgeid tulesid mis annavad palju rahulikuma ja jõululikuma tunde. Üsna meie lähedal aga on siiski ka üks selline maja mis ÜLENI värvilistes tuledes ja jõuluvanades ja põtrades jne ja nende kaunistused olid väljas juba novembri kuus... Ma küll ei tahaks olla nende nahas ja aasta lõpus üli suurt elektriarve saada!

Veel peaaegu et nädal ja jõulud ongi siin. Tegelikult alustasime jõululõunategea kuu alguses ja pea iga laupäev ja pühapäev on meil keegi külas olnud või meie ise kellegil jõulusöömal käinud. Reedel tuleb ema ka Inglismaale nii et pidu võib alata....

Friday, 5 December 2008

MITMEKÜLGNE INGLISMAA

Ma ole proovinud vältida seda teemat siin kuna see on üks pikk ja keeruline teema ja kindlasti võimatu nii hästi kui ma seda kõike tahaks siia kirja panna...Teema on sama suur kui kogu Suurbritannia ja uskuge mind see riik on SUUR.

Samas aga ei saa ma ka kirjutamatta jätta kuna üha enam ja enam sattun lugema teiste eestlaste blogisi kes elavad UK alaliselt või alatiselt ja loen Eesti ajalehe artikleid Inglismaa kohta ja artiklite kommentaare mis minus on pannud kasvama imeliku keerise. Ma isegi ei tea veel kas see on hea või halvaloomuline keeris aga väga rahutu oma iseloomu poolest kohe kindlasti...ja nüüd on see keeris mind kirjutama sundinud. Kuna ma olen elanud siin juba peaaegu et 15 aastat siis tunnend end täieliku kui osana riigist ja see on minu kodu mida ma armastan ja hindan (kuigi hinges ja südames olen ikka eestlane).
Arvatavasti tahan ma oma alljärgneva sissekandega ka teistele lugejatele seda maad natuke lähemalt tutvustada ja näidata ja seletada misk siin on üks asi nii ja teine naa ja miks elu siin ei ole nagu Eestis. Ma ei tea kui hästi see mul välja tuleb ja päeva lõpuks saan ma ju ainult seda teile kirjutada mida mina siin olevate aastatega olen õppinud ja kogenud aga kindlasti on seda natuke rohkem nendest kes siia on hiljuti saabunud või vaid korra külas käinud.

Ma ei teagi kohe kust alustada aga arvan et vanamoelise kirjutamise modelli järgi alustan numbritest + ehk siis statistika poole pealt et head sissejuhatus ja üldist ülevaadet anda.

Terves UK ehk siis Suurbritannias (Inglismaa, Sotimaa, Wales, Põhja-Iirimaa) elab umbes üle 61 millioni inimese.
Nendest umbes 51 miljonit elab Inglismaal.
Londonis elab nii umbes 7,5 miljonit inimest. Tööpäevadel ületub inimeste arv Londonis kõvasti üle 10 miljoni.
Londoni järel teiseks suuremaks linnaks on Birmingham koos 1 miljoni elanikuga.

Ma arvan et on mõtetu mingit võrdlust siin kohas Eestiga teha.

Mainin kohe ära et oma edaspidises kirjutises kirjutan ma enamjaolt vaid Inglismaast, jättes välja nii Sotimaa, Wales-i kui ka Põhja-Iirimaa. Seda esiteks sellepärast et asja lihtsamana hoida ja teiseks on enamus minu kogemusi just Inglismaaga seotud.

Olen sellele tihti mõelnud et inimeste kogemused Inglismaast olenevad nii palju kuidas/miks/ja kuhu nad Inglismaale tulles on sattunud. Samas kui ebaõiglane on anda ÜLDIST ülevaadet ja hinnankut Inglismaa elu, kommete ja eluolu kohta vaid selle ühe koha pealt elule vaadates.
Elu erinevus ei tule vaid sellest et Inglismaa ise on nii suur ja nii suure elanikkonnaga vaid ka suurelt osalt sellest et erinevate klasside vahe on äärmiselt suur. Elu Londoni kesklinnas on täiesti erinev elust Londoni äärelinnas olevast elust ja elu tase ja olu erinevus kasvab seda suuremaks mida kaugemale nii Londonist kui selle äärelinnadest sa liigud.
SAmas võib ka su elu väga suurel määral olla erinev kas või ühest linnaosast teise VÕI isegi ühest tänavast teise...ja selle suure erinevuse all pean ma silmas SUURT ERINEVUST.

Kindlasti näevad ja kogevad inimesed erinevaid nägemusi ja elamusi maast vastavalt sellele kas nad tulevad siia vaid kui turistid paariks päevaks või siia töötama ja elama või siis abielluvad välismaalasega. Samas oleneb ka kuidas või miks nad siia elama tulevad. Kas on lihtsalt seiklus himulised ja tulevad siia õnne otsime nii tööalal kui ka õpinkutega seoses ja kas neil on siis töö ja kool juba ees ootamas või peavad nad selle siin olles ise 'ülesse' otsima. Samuti kas neil on siia tulles endal küllaltaselt raha kaasas või on nende lootused vaid kiiresti leitava töökoha peal. Kui siia tuleku põhjus on abielu siis ühtepidi on see inimene juba sammuga ühiskonna sees ilma et ise seda sissekäiku peaks ise omapead tegema. Abielludes oleneb ka see mis klassist või kus kohapealt Inglismaalt su mees on pärit kuna see saab määrama ka sinu elu stiili ja vaatevälja Inglismaast ku teistsugusest ühiskonnast.

Üldiselt elu Londonis ei ole roosiline juhul kui sa just ei ole miljonäär kes suudab kallis ja ilusas Londoni linnaosas elada ja kes ei pea igapäev ühistrantspordis higistama ning kes veedab nädalalõpud kuskil kallis villas maakohas või lendab tihedalt soojale maale puhkama. Turistidele on London lausa paradiis. Teatreid, vaatamisväärtusi, poode ja kohvikuid lausa jalaga segada. Iga maja millele silm langeb õhkab endast ajalugu ja on kui arhitektuuriline imetöö. Inimesi on küll kõik kohad paksult täis aga kui sa selle rahvamassi sees elama ei pea siis paar päeva selliste 'kolleegidest' turistidega külg külje kõrval madistada võib olla üsna romantiline elamus.

Kindlasti on Londoni kesklinnas mõnda aega elada ja korralikku tööd omada väga mõnus aga kui raha ei ole ja pead leppima mingi hallitava korteriga mida jagad vähemalt 3 teise võõra inimesega siis ei usu et sellist elu keegi pikalt elada unistaks.
Samuti võib olla elu Londoni keskel väikeste lastega üsna räsitav. Jah seal on parke ja mänguväljakuid ja poode jne aga kui oled elanud Londonist väljas pool siis ütlen ausalt mina ei suudaks seal nädalatki vastu pidada. See lõpmatu kiirus ja inimeste mass ja liiklus jne. Tihti veel on elu Londonis nii kallis et tahes tahtmata pead leppima vähemaga kui tahad. Juba korterite rentimine maksab vaata et sama palju kui terve 5 magamistoalise maja rentimine kuskil mujal Inglismaal ja siis on see korter ka veel kindlasti linnaosas kus ülekaalus on teise nahavärviga inimesed, kapuutsi kandjad ja agarad grafiiti harrastajad. Kuigi need inimesed (välismaalased- eestlased) kes Londonis elavad elavad ühes Euroopa tuntumas ja suuremas linnas ei anna nende elukogemused seal üldist ülevaadet elust Inglismaal.

Liikudest Londonist väljapoole eeslinnadesse ei pruugi tähendada et sinu elukvaliteet palju paremaks muutuks. See muutus pigem oleneb MILLISESSE linnaosasse sa satud.. Mõned on nii jubedad et sinna ei julgeks keset päevagi jalga tõsta ja elu sellises kohas oleks veelgi jubedam ja masendavam kui kesk Londonis. Enam jaolt on need kohad ka kohad kus elavad väga väikese sissetulekuga inimesed ja suurem osa neist on täielikult riigi toetusel elavad laiskvorstid (kui lubate mul neid nii nimetada) ja sisserännanud imigrandid. Samas on ka linnaosasi mis on väga ilusad ja samas siis ka kohe kallid. Palju oleneb milline on ühendus Londoniga + tavaliselt mida parem rongi ühendus Londoniga seda kallimad maja hinnad ja seda kõrgema elutasemega elanikond.

Elu ühes sellises ilusas ja turvalises linnaosas on väärt ihaldada. Hea rongi ühendus Londoniga tähendab et on võimalus omada tööd Londonis kus palgad on kõvasti kõrgemad ja tõõd rohkem saadaval võrreldes ülejäänud Inglismaaga ja samas on sul võimalus lähemal olla tõelisele loodusele. Kui omad veel ka autot siis on terve Inglismaa sinu ees lahti avastamiseks kas või igal nädalalõpul kogu perega mis kindlasti tuleb palju odavam ja mugavam kui sama reis rongiga teha (kuigi rongisõdul on ju ka omad võlud ja mõnud). Londonist väljaspool elades tähendab see ka tihti seda et sul on võimalus omada maja koos AIAGA jah kuigi Eesti kodu aedadega neid võrrelda ei saa. Eesti kodu aiad on tihti inglise kriteeria järgi pargid. Aga oma väikese murulapi omamine tähendab siin suurt asja, eriti eestlastele. Samuti kuna rahvast on vähem on tihti ka teenindus ümberringi palju parem. Polikliinikud ei ole ülerahvastatud mis tähendab et saad kiiremat ja paremat arstiabi. Koolid on paremad ja vähem sega rahvustatud (kuigi headesse koolidesse võib väga raske lapsele kohta saada ja tihti peab koha juba kinni panema enne lapse sündi. Sellel teemal aga hiljem). Tavaliselt on võimalik hinnata kui hea on linnaosa või linnakene vastavalt poodidele mis seal on. Kui on suuremad nimed nagu Gap, Next, TopShop, Starbucks, Marks&Spencer, Waitrose ja palju era butiike siis tead et oled kas kallis või väga kallis linnaosas. Kinnisvara büroo akendele majaostmis mõttes ei tasu isegi mitte pilku heita kuna hinnad on kindlasti nii kõrged et isegi miljonist naelast ei jätkuks...kuigi igal linnaosal on ka oma natuke odavamam osa kus maja omamine on reaalsem ja elu vaatamata hea.......ning kahjuks võid kindel olla et ka kuskil iga sellise linnaosa juurde kuulub ka nn. 'vaeste' linnaosa või tänav.
Elades ühes sellises ilusas Londoni eeslinnas annab sulle täiesti teistsuguse ülevaate elust Inglismaal.


Ning lõpuks liikudes Londnist ja selle linnaosades mitme tunni kaugusele muutub su elu täielikult teiseks. See ei muutu ei paremaks või halvemaks vaid pigem teistsugusemaks mis võib ühele inimesele tähendada nii head kui halba. Üldine reegel on MIDA ROHKEM RAHA SEDA PAREM ON SU ELU. Looduse mõttes on elu palju ilusam mida kaugemale Londonist minna. Elu on ka odavam AGA ka palgad on palju väiksemad ja saadaval olevat tööd (olenevalt erialast) ka palju vähem.
Nagu maakohtades ikka on elu palju rahulikum ja aeglasem. Mida ilusam on ümbruskond seda kallimad on seal ka majad ja seda rohkem rikkaid inimesi on sinna oma pensioni põlve veetma tulnud. Samuti mida lähemale oled turisti vaatamisväärtustele seda kallimad on hinnad. Kindel võid ka olla et mida kaugemale Londonist seda erinevamat inglise keele aksenti hakkad sa kuulma, mis mõnes kohas võib tunduda lausa arusaamatuna.
Sellises kohas elades on su vaade Inglismaast kindlasti palju teistsugusem kui Londonis elavatest inimestest....eriti veel kui juhtud olema vanemas eas ja naudid loodust ja maaelu rohkem kui kiiret linnaelu.

Suuri linnu jätkub ka Londonist kaugemale. Üheks selliseks on Birmingham - teiselt suurim linn Inglismaal, elanikke sama palju kui kogu Eesti peale kokku.
See on üks linnadest kus sisserännanute arv on meeletult suur. Paljud põlis inglased kes sinna on viimasel ajal sattunud on koju tagasi saabudes tundnud just kui nad oleksid kuskil teisel maal käinud. Tänavapildis on ülekaalus erinevad rahvused. Londonis on ka palju erinevaid rahvusi näha aga vahe on selles et Londonis on need inimesed enamuselt turistid aga Birminghamis inimesed kes seal elavad. Teine erinevus on ka see et Birmingham on täis võõrakeelseid tänavasilte ja poode. On täielikult normaalne nähtus et nii polikliinikutes, pankades, koolides, haiglates on sildid nii poola kui ka teistes võõrkeeltes. Suuremad pangad on palganud pangatöölisi Poolast et ära hoida pidevaid probleeme poolkatest klientidega. Mõnedes lasteaedades/koolides on isegi tõlgid et laste ja õpetajate vahelist kommunikatsiooni võimaldada. Kohaliku statistika tulemus näitab et Poola keele tõlkijate nõudmine on kasvanud 160lt (aasta vahemikus 2004/2005) 2094le (aastavahemilul 2006/2007). Iga 5st sünnitavast naisest 1 on sisserännanud (andmed on kogutud 2 Birminghami suurema haigla rekordite põhjal Novembris 2007 (suuri haiglaid on linna kokku 3)).

Kohalike põlis inglaste kannatus on tihti katkemas kuna selline suur sisseränne on mõjutanud nende elukvaliteeti silmnähtavalt. Eriti linnades kus see sisseränne on suur nagu Birminghamis. Selliseid linnu on siin palju ja peale EU ühinemist on sisserändajaid pea igas linnas ja külas üle Inglismaa. Linnadel mis on nii üle rahvastatud ei ole küllaldaselt raha et ehitada juurde uusi koole, polikliinikuid, maju et kõikide soove rahuldada ja tihti juhtubgi et kohalikul inglasel ei ole võimalik enam oma lapsi kohalikku kooli saada või kohalikus polikliinikus registeerida kuna kohtade arv on juba kolmekordistunud ja ega seinad kummist ole.
Mina isiklikult ei tahaks sellekohapealt sõna võtta kuna olen ju mingil määral ka ise sisserännanud. Seda küll juba väga kaua aega tagasi aga siiski. Saan aru nende poolakate jne vajadusest siin raha teenida ja endale paremat elu lubada aga samas saan ka aru kohalikest inglastest kes selle all kannatavad. Samas kannatan ka mina.Tänu igale sisserännanule kes siit siis ruttu hakkab riigilt toetust nõudma ja soodustusi saama maksan osa ka mina omast taskust samamoodi nagu kohalikke lapsi sigitavate inglaste lapsi hoiame ka meie üleval et neile võimaldada plasma TV ja mobiil telefone jne.
Samas võin aga öelda et kui valida on kas poolakast ehitaja või kolijamehe ja Inglise oma vahel siis valiksime ilma mingi kõhkluseta kohe poolaka. Nad töötavad väsimatult ja nende töö on väga kvaliteetne.
Ise ma ei tahaks mingil juhul elada ümbruskonnas kus sisserännanute arv on nii suur ja õnneks elame meie ikka Inglismaal linnaosas kus enamik inimesi on inglasi (väljaarvatud üks eestlane) ja nii keel kui ka sildid tänavatel ja poodides, polikliinikutes on vaid inglise keelsed.

Et seda sissekannet mitte liiga pikaks venitada jätan sellised teemad nagu panganduse, hariduse, arstiabi eraldi sissekanneteks.

Tahaksin selle teema siin aga lõpetada arvamusega et kuigi elu Inglismaal võib olla ühest nurgast teise väga erinev ja seda suurem on erinevus kui elu siin võrrelda mõne teise maaga.....enamjaolt eestlaste keskel ikka Eestiga. Armastan Eestit südamest ja seda sidet Eestiga ei ole võimalik kaotada või unustada SAMAS aga tundub mulle ebavõrdsena võrrelda elu Eestiga ja loota või nõuda samasugust elu siin Inglismaal. Minu arust aitab juba sellest kui vaadata siinse sissekande alguses olevadi numbreid et näha miks see võimalik ei ole. Nagu igal maal nii ka Eestil ja Inglismaal on omad positiivsed ja negatiivsed pooled ja ma arvan et meie kes me siin elame võime olla õnnelikud et meil on võimalus osa saada mõnudest mõlemal maal ning päevalõpuks minu arvates on võimalik omada fantastilist elu mis tahes kolkas või paradiisis.

Olen alati uskunud et sinu elu kvaliteet oleneb rohkem sellest missugune inimene sa ise oled ja milline on sinu vaatenurk ja 'inner spirit'. Raha omamine aitab meid kõiki ja teeb elu kergemaks KUID paljud rikkad on väga vaesed ja paljud vaesed on rikkad.......ning paljud inimesed meist elavad teadmata kui rikkad nad tegelikult on.

Wednesday, 3 December 2008

ORAV?


Eile sattus mulle kätte KUKEAABITSA töövihik mille ma kunagi Petele Eestist ostsin et ta eesti keelt saaks harjutada.
Andsin talle kohe teada et täna on tal ees 10 min eesti keele õpet nii et pangu end valmis. Töövihiku kallale asudes tuli välja et ta ei teadnud sõnu ORAV ja AKEN. Harjutused vihikus näevad ise välja sellised kuhu erinevate piltide juurde tuleb kirjutada kastidesse mis need on.
Pete tundis ära ja kirjutas sellised sõnad nagu nina, muna, neli, päike,auto, kuu, suu, kala, pirn, õun jne. Kui ette sattusid pildid koertest ja kassides siis ta küsis et kas see on orav (kuna sarnasus oravaga oli üsna suur), kui ütlesin et ei siis ta kirjutas kass ja koer vastavalt piltidele. Millegi pärast hakkas talle see orava asi väga meeldima ja iga järgmisele ette tulevale looma pildile joonistas ta ruttu orava saba ja küsis et KA SEE ON ORAV (Is this a squirrel?)











Kui me lõpuks suutsime orava pildi vihikust ülesse leida siis kirjutas ta selle juurde....