Tuesday, 21 October 2008

VÕILEIVAKARBI SEIKLUSED

Pete pidi eile mu auto teenendusse viima kuna paar päeva tagasi kui ma sellega sõitsin läks mingi tuli põlema ja mul oli peaaegu võimatu gaasi anda. Ta on alati väga range sellega et minu auto oleks tip–top vormis et ta siis ei pea muretsema et minuga midagi juhtuks sõidus olles. Sellepärast ei lasknud ta ka mul sellega teenendusse sõita ja läks lahkelt ise ja oli nõus rongiga tagasi tulema (ma ei ole tema autoga kunagi ise sõitnud ja ei hakkanud ka seekord proovima).

Panin talle väikese eine võileivakarbiga kaasa et ta teel peale pikka tööpäeva ära ei nälgiks. Kuna autoteenendusest ei tulnud otse rongi meie elukohta siis pidi ta kõigepealt peaegu et Londoni sõitma ja siis ringi istuma.

Õhtul enne magama minekut hakkab ta mulle rääkima et kui naljakas tal oli rongis oma läbipaistva võileivakarbiga olla kui kõik teised ärimehed olid oma diplomaat kohvrite või arvuti kottidega. Kuidas ta oli sellega kõik kohad läbi käinud seda kaenlas tassides ja olevat peaaegu et rongijaama WC unustanud. Räägib mulle seda juttu ise muiates ja väga rahul oleva olekuga. Ma siis küsisin et kus see karp nüüd on mille peale tema et andsin ju sinu kätte kui uksest sisse astusin.
Loomulikult ei tulnud ta sellega koju. Ta ei suutnud seda uskuda et peale sellist pingelist hoolitsust et seda mitte kuhugi jätta suutis ta siiski selle kuskile ära kaotada. Ha ha ha... ma üldse ei imestanud!

Jumal tänatud et ta rongiga Londonis tööl ei käi muidu ma peaksin vist kogu aeg uusi vihmavarje voi kindaid/salle ostma või talle siis kõik ketiga külge kinnitama. (Noh tegelikult ei imesta ma ta ajameelsuse üle tööpäeva lõpus kuna ta pea on kindlasti paksult igasugu koode ja programme täis millest on raske nii ruttu lahti raputada).

No comments:

Post a comment