Wednesday, 29 October 2008

AASTAPÄEV


Täna on Pete vanemate 48 pulma-aastapäev. Ma ei tea mitte kedagi kes nii kaua oleks abielus olnud ning peale selle veel nii õnnelikus abielus. PALJU ÕNNE.
See pilt on tehtud umbes 48 aastat tagasi.

KÕRVITSAD

Eelmine laupäev käisime jälle oma lemmikus Garsons farmis kõrvitsa jahil. Jahiks õnneks ei läinud kuna farmi poes oli kõrvitsaid igas mõõdus ja hinnas ning kui sellest ei aitanud siis võisid ise põllu pealt endale sobiliku otsida. Meie läksime põllule. Loomulikult ei suutnud ma ka Jõulupoest mööda minna ilma sinna sisenematta. Abikaasal ei olnud sellega probleemi kuna ta teab et ma ilma asjata raha ei raiska ja kuna meil on üsna sarnane maitse siis on tihti ka hoopis nii et tema on see kes mingi ostu soovitusega välja tuleb.

 Pärast läksime Claremont Landscape Garden mis on peaaegu farmi vastas. Kuna oleme National Trusti liikmed siis on meil sinna sissepääs tasuta ja seega kui tunneme et tahame loodusesse ning ei taha autoga kaugele sõita siis tavaliselt on see üks kohtadest kus aega viidame. Aja viitmise all loe jalutame nii umbes 20min mitte nii nagu teised normaalsed inimesed paar tundi. Peale selle oli õues üsna külm ja Petel jälle vaid õhukesed riided seljas. Hommikul tahtis ta vaid t särgi väel õue minna kuna PÄIKE paistis. Õnneks suutsin talle pikkadevarrukatega pluusi peale suruda ja siis lubasin tal kevad jaki kaasa võtta kuna paksema jopega ta nagu nii ei oleks nõustunud. Hea oli et võtsin talle ka kindad ja salli kaasa kuna ta oli esimene kes külma öle seal pargis kurtma hakkas....tal on alati raskusi vastavalt õigele temperatuurile riietuda. Alles üks päev riidles ta minuga et olin ta lahtised suve sandaalid pööningule pakkinud.



Tuesday, 28 October 2008

ESIMENE LUMI

Tulime just Londonist ja seal sadas täna õhtul natukene lund

Tuesday, 21 October 2008

TÄNA...

...läksime mu autole järgi. Tuli välja et autol ei olnud mitte midagi viga. Ma ei tea miks üks päev siis see mootori tuli põles ja mul oli raske autot edasi saada.
Kui teenendusse jõudsime läks Pete võtmete järgi jättes mind autosse ootama. Eemale kõndides lukustas ta auto uksed. Ta on seda nalja ennegi proovinud minuga teha ja seega tean et kui autos samal ajal liigutada tuleb auto alarm peale. Tavaliselt on ta sedasi uksed lukustanud vaid sekundiks (näiteks bensiinijaamas maksma minnes) ja siis uuesti lahti teinud ja ümberpöörates irvitanud. Jäin siis ootama seda piiksu et uksed on jälle lukust lahti ja tema eemal irvitamas... AGA seda piiksu ei tulnud ja Pete juba nurga taha kadumas. Mõtlesin mis nali see siis nüüd on ise samal ajal istmel kivistunult istudes ja kättemaksu plaani haududes. Istun ja istun ja ega mul suurt midagi viga ka ei olnud NIIKAUA kui ma äkki endalegi ootamatult aevastasin. Loomulikult hakkas auto kohe kõva häälega undama aga õnneks nägin Pete juba tulemas. Nii ma siis teda seal rusikat vibutades tervitasin ja tema ei saanud üldse aru mis toimumas oli. Tuli välja et ta oli eemale kõndides kogematta võtme nupule vajutanud mis auto uksed lukustas ja kuna ta oli juba autost küllaltki kaugel ei kuulnud ta vastavat klõpsatust. Jumal tänatud et ta ei läinud kuskile poodi või kes teab kuhu pikka järjekorda seisma...

WAVE OF BOOKS

Tegin Petele sünnipäevaks tema lapsepõlve mälestuste raamatu. Korjasin ta ema/isa/venna/õdede käest nende meenutusi ta lapsepõlvest ja ka väikeseid jutukesi minu pere poolt (loomulikult mitte lapsepõlve omi) ning lisasin need koos vanade piltidega raamatusse (õigemini lasin raamatu trükkida). Alati kui ma midagi Pete käest ta lapsepõlve kohta küsinud olen siis enamuselt on vastus etta ei mäleta enam....nii et nüüd seda probleemi enam ei tohiks olla.
 Kui Pete raamatu sünnipäeval lahti tegi oli ta väga üllatunud ja väga liigutatud. Ainuke asi oli et peale ühekordset vaatamist tuli juba üks lehtedest raamatust välja. Helistasin raamatu firmasse ja kurtsin selle üle mille peale nad vabandasid ja palusid raamatu tagasi saata. Uue lubasid juba järgmisel päeval posti panna. Mulle see sobis kuna ma olin paar kirjaviga sinna teinud siis andis see mulle võimaluse need ära parandada enne kui uus trükitakse.

Tuligi uus raamat varsti kohale AINULT et sel korral olid pildid väga tumedad ja trükivead ei olnud ära parandatud. Pete helistas neile uuesti ja kaebas. Jälle vabandati ja lubati uus saata.
Tuligi uus raamat jälle kohale. Pildid ilusad, lehed kõik ilusti raamtus kinni AINULT et kirjavead ei olnud ära parandatud. Ma ka ei oskanud enam midagi arvata et kaua me neile pinda käime et võib olla jätama nagu on aga samas jälle kui on ikka kingitus siis ei taha et see poolik oleks. Pete helistas uuesti. Nad lubasid jälle uuesti printida koos parandustega. Samuti ei pidanud me jälle postikulusid maksma ja samuti ka mitte raamatu enda eest mis tegelikult üsna kallis on.
Tuligi uus raamat kohale. Pildid ilusad, tekst ära parandatud AINULT et esimene leht jälle kohe välja tulemas. Mind ajas asi juba naerma. Seekord me enam kaebama ei hakkanud. Ütlesin Petele et ma natuke lõikan ja kleebin ja saame sedasi asja korda. Sinna see asi siis jäigi KUNI...
Täna sain postis 2 uut raamatud. KAKS. Ma ei tea miks või kuidas. Need olid küll täiuslikud AGA nüüd on meil kodus neid raamatuid juba kokku 5 (oleks 6 olnud aga saatsime ju ühe tagasi). Oleks siis need raamatud meie puhkustest või pulmadest või jõuludest (nagu me enne tellinud oleme) et siis pere keskel inimeste vähel jagada aga natuke imelik on Pete õele hakata andma raamatud kus minu ema/isa/venna jne mälestused Petest on eesti keeles kirjutatud. Ebays ka ei saa neid müüa...oleks päris ahi siis võib olla kütaks ahju nendega :)


VÕILEIVAKARBI SEIKLUSED

Pete pidi eile mu auto teenendusse viima kuna paar päeva tagasi kui ma sellega sõitsin läks mingi tuli põlema ja mul oli peaaegu võimatu gaasi anda. Ta on alati väga range sellega et minu auto oleks tip–top vormis et ta siis ei pea muretsema et minuga midagi juhtuks sõidus olles. Sellepärast ei lasknud ta ka mul sellega teenendusse sõita ja läks lahkelt ise ja oli nõus rongiga tagasi tulema (ma ei ole tema autoga kunagi ise sõitnud ja ei hakkanud ka seekord proovima).

Panin talle väikese eine võileivakarbiga kaasa et ta teel peale pikka tööpäeva ära ei nälgiks. Kuna autoteenendusest ei tulnud otse rongi meie elukohta siis pidi ta kõigepealt peaegu et Londoni sõitma ja siis ringi istuma.

Õhtul enne magama minekut hakkab ta mulle rääkima et kui naljakas tal oli rongis oma läbipaistva võileivakarbiga olla kui kõik teised ärimehed olid oma diplomaat kohvrite või arvuti kottidega. Kuidas ta oli sellega kõik kohad läbi käinud seda kaenlas tassides ja olevat peaaegu et rongijaama WC unustanud. Räägib mulle seda juttu ise muiates ja väga rahul oleva olekuga. Ma siis küsisin et kus see karp nüüd on mille peale tema et andsin ju sinu kätte kui uksest sisse astusin.
Loomulikult ei tulnud ta sellega koju. Ta ei suutnud seda uskuda et peale sellist pingelist hoolitsust et seda mitte kuhugi jätta suutis ta siiski selle kuskile ära kaotada. Ha ha ha... ma üldse ei imestanud!

Jumal tänatud et ta rongiga Londonis tööl ei käi muidu ma peaksin vist kogu aeg uusi vihmavarje voi kindaid/salle ostma või talle siis kõik ketiga külge kinnitama. (Noh tegelikult ei imesta ma ta ajameelsuse üle tööpäeva lõpus kuna ta pea on kindlasti paksult igasugu koode ja programme täis millest on raske nii ruttu lahti raputada).

Monday, 20 October 2008

ALMOST THERE

Siit lõpuks siis ka mõned pildid meie uuest conservatory (ei ole kindel mis selle õige tõlge oleks eesti keeles nii et kutsus seda verandaks). Esimesed 2 pilti on enne ja pärast juurde ehitust. 
Eile hakkasin tapeeti panema. Olin kindel et ühest rullist jätkub aga tuli välja et sellest sai VAID 4 paneeli nii et pean jälle poodi minema. Kõik asjad lükkuvad kogu aeg edasi. Sellele lisaks ei ole ma ikka veel suutnud otsustada ülejäänud seinte värvi nii et arvata võib et läheb veel paar nädalalt enne kui võime kogu veranda ehitusele punkti panna.
Sellele vaatamata on nüüd me kodu avatud kõikidele külalistele ja juba eile võtsime vastu esimesi nii et punane pael on läbi lõigatu.
Liinale – olete oodatud meile külla ja Surbitoniga tutvuma teile/meile sobival ajal. Ma ei tea kas nüüd on juba hilja peale jäänud kuna sa ju peaaegu ühe jalaga sünnitusmajas ja ka veel Oskari operatsioon ees. Võib olla on parem aeg peale seda kui beebi on juba sündinud – näiteks võib olla tuleksite hoopis enne päris Jõule jõulusöömale? Anna teada kui olete valmis tulema.



HALLOWEEN


Halloween on lähenemas. Meie jaoks tähendab see vaid nii palju et Pete hirmutab lapsi Garsons farmis proovides erinevaid maske või siis selliseid käsi. Muidu ei ole meil Halloweeniga mingit sidet. Vanasti seda siin Inglismaal ei tähistatud ja seega ei ole Pete kunagi lapsepõlves ise Halloweeni jooksmas käinud. Tavaliselt proovime sel õhtul välja minna et vältida neid väikeseid koletisi või teeskleme et ei ole kodus. Õnneks ei ole meil siin ümbruskonnas kus praegu elame Halloween väga kombeks ja kui ma üks aasta ostsingi igaksjuhuks natuke kommi rampsu koju siis ei tulnud meile kedagi ukse taha kella laskma ning koik kommid leidsid end prügikastist ( need olid sellised odavad kommid täis igasugust värvaineid ja muud rampsu). Järgnevatel aastatel ei valmistanud ma midagi ette ja õnneks ei tulnud kedagi ukse taha ka.
Meil on tuttavaid kelle juurde on võõrad lapsed tulnud Halloweeni õhtul ja kui neile õuna prooviti anda siis viskasid nad selle tagasi ja nõudsid RAHA. Noh mitte nüüd nii et anna 10 naela või muidu röövime su paljaks aga ikkagi....oleks siis veel et nad laulaks või tantsiks nagu Eestis Kadri–ja Mardisandid.




Saturday, 18 October 2008

Friday, 17 October 2008

TAASKASUTUS - RECYCLING


Praegusel hetkel on meie prügimajandus järgmine
Üks suur roheline ratastel olev prügikast kuhu laheb kõik prügi ja mida tühjendatakse igal nädalal.
Väike lahtine roheline kast kuhu läheb klaas, konservikarbid, plastmas pudelid ja ajalehed. See tühjendatakse igal teisel nädalal.
Pappi aga millegi pärast ei korjata kokku.
Meie oleme siiamaani paberi ja papi ise kokkukorjamis kohta viinud kuna ma tahan ikka pappi ka säästa ja võin siis samas kõik korraga mööda minnes ära viia. Mulle see tegevus väga meeldib. Tavaliselt korjan ma suure hunniku ja siis viin ehk kord kuus selle ära. Sama on pudelitega. Kuna me ei joo alkohooli ja ei osta palju sööki klaas purkides siis saab meil see kast ehk kuuga täis – mõnikord võtab isegi kauem aega. Viimastel kuudel olen ma aga palju pudelivett jooma hakkanud ( et lisa kaltsumit kehasse saada) ja seega täitub meil ka see roheline kast nüüd palju kiiremini.

Juba pikka aega olen ma kurtnud et tahaksin nii väga ka söögijäänuseid (just sain teada et eesti keelne sõna on vist olmejäätmed) säästa. Me sööme väga palju juur ja puuvilju ja seega meie peamise prügi moodustavadgi enamuses kartuli–, porgandi, kapsa jne koored. Paarkorda olen viinud põõsa alla kompostiks aga kuna aed ei ole nii suur siis ei taha sinna ka mingit haisu hunnikut tekitama hakata.


Paar nädalat tagasi sain kohalikust lehest teada et igasse majja toimetatakse pildil olevad taaskasutamis kastid-kotid-konteinerid.
Rohelisse lahisesse kasti läheb paber, klaas, plasmas ja konservikarbid, purgid, tetrapudelid, riided, kingad, patareid ja telefoni raamatud. Algul tundus mulle hulluna et kuidas nii väikesesse kasti kõik see kraam ära mahutada aga ega me ju igal nädalal kingi ja riideid ära ei viska (tegelikult viime me oma vanad riided kasutatud asjade poodi) sama lugu patareide või telefoni raamatutega ...nii et mahub ära küll.
Valgesse kotti hakkab minema papp ja see tühendatakse igal nädal.
Suurte pruuni kaanega kasti läheb olmejäätmed (köögis kasutamise jaoks on väiksem variant), küpsetatud ja küpsetamata toit, teekotid, kohvipuru, vanad lilled ja loomatoit. Seda kasti tühendatakse iga nädal.
Must ratastega konteinerisse on aga kogu ülejäänud prügi jaoks (mida meie majas saab küll väga vähe olema). Seda tühendatakse kahe nädalal tagant.

Esmaspäeval ongi mul plaanis majavalitsusse helistada et järgi uurida et kas kogu lugu ikka vastab tõele ja kui ja siis millal võin ma oma 'kingitust' oodata.
Käed juba sügelevad

Tuesday, 14 October 2008

JÕULUD TULEVAD




Ma ei tea kuidas teiega lood on aga mina olen juba Jõuluostudega alustanud. Eelmisel nädalal IKEAS olles ja eile Waitroses süüa ostmas käies.

TASUTA PAKKEPABER



Mulle hirmsasti meeldib tapeete panna ja seinu värvida ja neid valida ja kokku sobitada jne. Iga kord kui tapeedi panemine jälle käes toon ma poodidest endale tapeedi näidiseid koju. Silmas pean peamiselt Inglismaa suuremat poodi B&Q kust kõik vajaliku saab hea hinnaga kätte. Pärast viskan ma need näidispaberi tükid vanapaberi hunnikusse ja sellega nende elu lõpebgi.
Kuna meil on praegu käsil veranda tegemine siis leidsime me end jälle tapeeti valimas. Poes olles jäi meile silma palju erilisi tapeete mida me kunagi endale koju ei paneks aga mis kui PABER ilusad välja nägid. Sellised sametised ja läikivad, pitsised jne. Isegi Petele meeldisid. Arutasime just et poes maksaks selline üsna palju kui pakke paber sealt aga saad endale nii pika riba kui tahad tasuta kaasa võtta...ning arvake kust ma endale Pete kingituste jaoks imeilusat pakke paberit sain.
Majandus kriisi ajal eriti soodus koht endale pakkepaberit hankimas käia.

Pildil on vaid üks näidis.

HOW MUCH DID YOU SAY????

Sommersetis olles ostsime ühest kohvikust (rohkem söökla moodi) kaks väikest pudelit õunamahla ja väikese pudeli vett. Õunamahla pudel nägi välja nagu pildilt näha ja sisaldas vaid 30 ml. Kuna meie ees oli naine kes kohvi tellis ja sellega läks üsna palju aega siis avasime oma mahlapudeli enne maksmist et suurt jänu kustutada. Lõpuks oli meie kord maksta....NING ARVE TULI £7.90!!!! Kahe väikese mahla ja veepudeli eest.
Kuna olime pudelid juba avanud siis ei saanud me neid tagasi ka enam anda nii et olime sunnitud maksma.
Peale selle ei olnud see õunamahl üldsegi hea maitsega.

....ning kõik räägivad et hinnad Londonis on kallid....?!

Sunday, 12 October 2008

3 OKTOOBER – PETE SÜNNIPÄEV

Sellest on küll juba nädal möödas kui sünnipäeva sai pühitsetud. Kuna me veranda ei olnud siis ikka veel täielikult valmis ei tulnud kodus pidutsemist midagi välja. Tegelikult ei tahtnudgi Pete suurt pidu pidada ja algul oli meil plaanis hoopis kas Prantsusmaale või Itaaliasse sõpradele külla sõita. Pete pere aga tahtis kindlasti ta sünnipäeva pidada ja nii me siis otsustasime seda hoopis restoranis teha nädal enne õiget päeva.
Õhtu kujunes väga meeldivaks ja kui aus olla siis oligi palju mugavam kui ei pidanud midagi ise ettevalmistama ja pärast koristama. Loomulikult ei puudunud õhtu juurest ka sünnipäeva lapsele laulmine. Äkki läksid restorani tuled hämaraks ja kelner ilmus koos väikese tordi tükiga ning kogu restorani rahvas laulis Petele Happy Birthday. Mulle endale see küll ei oleks meeldinud kui tegu oleks olnud minu sünnipäevaga aga Petele meeldis. Nagu arvata võis ei jätkunud sellest väikesest tükist koogist Petele et tema suurt sokolaadi isu rahuldada ja ei läinudgi kaua kui ta endale juba uue sokolaadi koogi tellis.

Prantsusmaale-Itaaliasse sõidu asemel otsustasime hoopis rentida väikese farmi maja Sommersetis. Raske oli leida sobivaid lende ilma et oleks tervet päeva raiskanud lennujaama sõidu, seal ootamise ja lendamise peale ja seda kõike jälle uuesti tagasi tulles. Meile oli palju ahvatlevam mõte see aeg hoopis kahekesi kuskil rahulikus ja looduslikult ilusas kohas veeta.
Leidsingi internetist ilusa farmi maja rendiks ja meil vedas et just meile sobivatel kuupäevadel see vaba oli. Koht juhtus ka olema väga lähedal Bath–ile mis on ajalooliselt väga ilus linnake.

Seal olles mõtlesin kogu aeg kui väge see koht oleks mu emale meeldinud ja meil oli isegi üleliigne magamistuba seal tema jaoks olemas. Plaanisime et järgmine kord kui ema meile külla tuleb siis üürime selle maja uuesti ja veedame seal paar päeva aga hiljem tuli välja et maja on hoopis müügis nii et saab näha.

Siin on mu oma Jamie Oliver õhtusööki valmistamas. Esimese päeva/õhtu veetsime lihtsalt majas kingitusi ja kaarte avades ja niisama mõnuledes. Järgmisel päeval käisime lähedal olevas väikeses linnakeses Wells kus film HOT FUZZ on filmitud. Need kes filmi on näinud nendele võivad kohad tuttavad ette tulla.
Põikasime sisse ka vanaaegsesse kommipoodi.
Kuigi meil oli plaanis vaid 3 (õigemini 2 ja pool) päeva kodust eemal olla pakkisin ma me kotid nii täis nagu läheksime nädalaks Eestisse. Loomulikult kasutasin kotis olevatest asjadest vaid 2 asja. Pete ei tee sellest minu 'kogu kodu kokkupakkimisest' enam mingit numbrit ning tõstab raskeid kotte kuulekalt ühest kohast teise. Igaks juhuks viskasin ka autosse meie talve joped ja sallid ja see oli ainule asjalik tegu minu poolt. Sel nädalalõpul juhtus ilm olema just eriti külm (mitte nagu nüüd – 20 kraadi sooja) ja ma ei tea mida me oleks ilma nendeta teinud.
Õhtu veetsime Bath–is. Meil oli plaanis minna ja üles otsida Jamie Oliveri uus restoran mis just avati eelmisel päeval. Bathi jõudes aga võttis meil nii kaua aega parkimis koha leidmisega (olime unustanud et see linn on väga populaarne ja parkimisega raskusi) ja kui siis lõpuks leidsime koha võisime seal parkida vaid 2 tundi. Jalutasime nii sama ringi ja kolasime poodides ning siis seadsime suuna taas tagasi oma armsasse majja. Kui aus olla siis ei vitsinud me isegi välja sööma minna. eelistasime kodus kokata.
Järgmisel päeval oli meil plaanis ümbruskonna loodust nautida (mis pidi raamatute järgi üks Inglismaa ilusamaid olema – ja oli ka) ning kohalikku koobast külastada. Tahtsime võrrelda seda Prantsusmaal mägedes külastatud koopaga ja kuna silmapiiril ei olnud näha kuskil mingeid koobaste moodi mägesid siis kujutasin seda ette rohkem mulla onnina...AGA
Üsna varsti, peale nii 10 – 15 min auto sõitu, hakkas loodus järsku üsnagi mägiseks kiskuma ja ei läinud kaua kui olime kui Lord of The Ring (eesti keeles vist Sõrmuste Isand)filmis.
Mäed muutusid kivistemaks ja tee üha kitsamaks.

















Läksime väikesele ekskursioonile lahtise bussiga ka, nagu korralikud turistid, et kohaliku ajalooga tutvuda. Tuli välja et kohapeal oli rohkemgi teha ja näha kui vaid üks koobas. Koopaid oli seal koguni kaks. Koha nimi oli Cheddar Caves and Gorge Sealt kohast tuleb ka Cheddar juust mida Inglismaal elavad inimesed kindlasti teavad ja söönud on.
Käisime see kord vaid ühes koopas. Kuna piletid kehtivad 10 aastat siis jätsime osa asju järgmise korra peale (Plaanisime ju sinna emaga koos uuesti minna). Koobas nägi välja suuruselt vägevam aga kuna see oli täelikult valgustatud ja ohutustehnika poole pealt ka väga turvaline siis ei jätnud see nii põnevat elamust kui Prantsuse oma. Prantsusmaal sai ikka vaata et roomata mõne koha peal ja iga sammu ettevaatlikult astuma vaid taskulambi tule valgusel mis tegi asja palju huvitavamaks. Sellest hoolimatta ahhetasime ja ohhetsime. Samuti tohtis seal pilti teha. Palusime ka ühel korealase/hiinlase/jaapanlase paaril endast pilti teha aga nagu pärast välja tuli olid nad pea rõhku pannud meile (ja meie jalgadele) kui tegelikult meie pea kohal olevale võimsale vaatele....noh kõik ei ole ju fotograafideks sündinud.
Kuna koopas oli pildistamise jaoks ikkagi külalt pime siis ei tulnud kõik pildid välja nii head kui koha peal vaade oli aga mõni õnnestus ikkagi.
Koopan on olnud avatud turistidele viimased 200 aastat juba. Koopad ise on muidugi saadu tuhandeid aastaid vanad. Sedasi säilitati seal koopa suus Cheddar juustu nagu pildilt võid näha.


 Kui me koopast välja tulime leidsime eest sellise mehe

Maja oli tegelikult meie päralt kuni esmaspäeva lõunani aga ma arvasin et Petel ei tasu lihtsalt sellise pooliku päeva pärast vaba päeva võtta. Parem ta ikkagi tööle raha teenima saata.