Monday, 8 September 2008

BABY BOUNCE

Pete tahab sünnipäevaks saada Apple TV mingit vidinat ja nii sattusimegi Laupäeval Kingstoni poodidesse. Apple Store–le lisaks otsisime ka teisi sünnipäeva kinke kuna Septembris on vähemalt 7 tuttaval sünnipäevad.

Ühte lastepoodi sisse astudes kuulsime naise vaikset karjatust ja kohe peale seda ka lapse nuttu...ning siis täielikku vaikust. See oli selline väga väikene lastevankrite pood mis oli paksult täis vankreid ja pappkaste ja teab mida veel. Poe ühe seina ääres oli kitsas trepp mis viis poe all olevasse laoruumi. Tuli välja et selle trepi lastevärav oli kogematta lahti jäetud ja nii umbes 1 aasta ja 4 kuune väike poiss oli sealt alla kukkunud just siis kui me olime poodi sisse astunud. Kuulsime vaid selle ema hüüet: 'It was my fault, it was my fault' ning seda ühekordset lapse nuttu ning siis täielikku vaikust. Poes oli meile lisaks veel üks paar ja me kõik justkui kivistusime. Ühte pidi ei jõudnud meile kohe kohale mis oli juhtunud ja samas ootasime me selle vaikuse lõppu.
Olen kindel et kõik teavad kuidas lapsel võib kõvasti nuttes justkui hing kinni jääda et järgmist kopsu täit õhku ahmida ja nutmist jätkata. Olen ise seda kogenud paljude erinevate lastega kellega olen töötanud või muidu nende järgi vaadanud ja tean kui hirmutav seda pealt vaadades võib olla. ...ja nii me siis kõik seisime seal poes ja ootasime seda uut hingetõmmet ja nuttu mida ei tundunud tulevat ega tulevat. Mul süda peksis nii kõvasti nagu oleks tegu olnud minu enda lapsega ja arvasin et kohe, kohe hakkab mu kõrvadest verd jooksma. Lõpuks kuulsime seda kaua oodatud ahastavat nuttu.
Poe omanik (mees) tormas trepist alla kuna ema oli kas täiesti shokis või muidu aeglane. Kui aus olla siis ei saanudgi me aru kes oli lapse ema või isa, või kes oli poeomanik ning võib olla olid nad mõlemad poeomanikud. Tundsin kergendust kui nägin et poisil ei olnud pea lõhki või käed/jalad välja väänatud ja oli teine selline armsalt beebi paksuke. Loomulikult kutsuti kohe kiirabi. Selleks ajaks oli mul süda juba kergelt paha ja suutsin vaevalt nuttu tagasi hoida ja me lahkusime poest. Arvan et enamus emasi näeks sel hetkel silmade ees nende last sealt trepist alla kukkumas. Pärast poest uuesti mööda minnes nägime poe ees 2 kiirabi autot ja arste kes poisiga tegelesid. Olen kindel et sel emal läks seekord õnneks ja loodan et nad pääsesid vaid suure ehmatusega.

Ise leidsin ma selle juhtumi väga häirivana, isegi praegu sellele mõeldes tuleb mul nutt kurku. Noh aga ega midagi - hingan sügavalt sisse ja elan edasi :-)

1 comment:

  1. Trepist alla kukkumine on koige vastikum. Oskariga on seda juhtunud 2 korda (1 ja 2 eluaasta vahel on neid onnetusi kullaga). Ukskord vaid paar astet, teine kord paris korralikult pomm-pomm-pomm 10 astmest alla ja kulm lohki. Nendega juhtub see nii kiiresti, et isegi ei saa aru mis juhtus voi kes suudi... aga suda laheb pahaks kull :(

    ReplyDelete