Thursday, 10 July 2008

PYRENEES

Lõpuks on meil siin paar päeva sadanud ja ma sain lõpuks aega oma blogi täiendada. Meie ise ei leia teiste inimeste reisijutte just mitte eriti huvitavatena juhul kui ise ei ole just samas kohas käinud. Meie arvates saab õige mulje ja elamuse uutest kohtadest vaid siis kui kohta saab oma silmaga näha ja katsuda...aga kuna ma tean et mu ema ja paljud teised inimesed oleks kindlasti huvitatud meie reisist lugema siis panen selle jutu siia kirja ja eks meil endal ole ka hiljem hea lugeda ja meenutada (noh Pete võib ju seda hiljem lugeda aga kahjuks vaevalt et ta midagi aru saab). Reis toimus Juni algul
Fotosi saab naha siit Fotosi saab naha slideshowna kui klikkate lingil olevale yleval paremal poolel olevale slideshow ikoonile.

Hommik algas kella 4.30 aratusega. Ruttu pesule, riidesse, sööma ja siis teele. Kõik läks sujuvalt kuni kella 8.25 kui me lennuk oleks pidanud Toulouse poole lendama hakkama. Tabloo lennu informatsiooniga aga ei näitanud ikka veel meie lennuki välja lennu väravat. Selle ajaga kui me seal istusime ja ootasime olime juba sõbraks saanud ühe Prantslasest ärimehega kes oskas kõigile ootajatele lahkelt iganädalast lennu informatsiooni jagada ja tema oli ka see kes vahete vahel käis informatsiooni keskusest meile infot pärimas.
Samuti oli seal üks vanem paarike kes lahkelt informatsiooni oma elust ja tegemistest jagas ja juba peale 10 min teadsime et mehe vend elab perega juba 5ndat aastat Prantsusmaal ja et nad käivad neil iga aasta külas ja et nüüd on nad kolimas uude majja ja et kindlasti viib venna pere neid seda uut maja ka vaatama ja et kuidas nende äril ei lähe seal väga hästi ja kuidas neil ei ole kunagi lennukitega enne probleemi olnud ja kuidas nad alati ilusasti Gate 3 on läinud jne jne jne jne….Tänasime jumalat et see paarike ei olnud meie reisikaaslased või meie külalised kuna peale seda 10 min juttu ja informatsiooni tulva olime me täiesti väsinud.Lõpuks saime ka teada mis meie lennuga oli juhtunud. Tuli välja et keegi hull oli lennuki tiiva peal jalutamas käinud (ärge küsige et miks ja kuidas) ja seda natuke kriimustanud. Tiiba see jalutuskäik ära ei rikkunud küll aga oli kriimustusele vaja uus värv ruttu peale panna ja seega üle tunni ajane hilinemine.

Lõpuks pääsesime siiski lennukisse ja meie puhkuse reis võis alata. Rohkem mingeid viperusi meil ei juhtunud kui mitte nende hulka arvestada kuidas ma Toulouse lennujaama jõudes innukalt WC silte järgisin ja ühest lennujaama otsast teise jooksin et end lõpuks kinniste rauduste eest leidsin mis teatas et vabandage aga meil on toalett praegu remondis… Auto rentimisega ka ei olnud meil mingit probleemi kuna oleme ka enne just sellelt lennuväljalt autot rentinud ja teadsime hästi kust üksest sisse ja välja minna ja kust kohast oma rendi auto ülesse leida.

Kui aus olla siis ei teadnud me isegi mis meid ees ootas. Teadsime et meie väikesesse majakesse on lennujaamast vähem kui tund ja pool ja et ümbruskond peaks olema mägine….ja seda ta ka oli. Ei võtnud kaua aega kui väikestest mütta hunnikutest kasvasid võimsad mäed. Ma ise sellest vist ei saanudgi õiget pilti kuna ma olin hasardis nii video tegemisega kui ka tavalise fotokaga ja kaameri lense tagant ei saa ikka nii ehtsat pilti kui kahe avatud silmaga aga võimas oli vaatepilt sellegi poolest.

Kõige suuremaks üllatuseks oli meile aga veel ka see et taevas säras PÄIKE. Enne ära lendu kuulsime et Pyranees ei olevat 2 nädalat päikest olnud ja meil oli lausa kahju 26 kraadist Londonit seljataha jätta aga nagu nägime muretsemiseks ei olnud põhjust.


Juba nägimegi kauguses kirsi puude all istuvaid Pete vanemaid kes meid jooksu jalu tervitama tulid. Selliseid võimsaid kirsi puid ei ole ma ka elus enne näinud. Puud on siin sellised hästi kõrged ja PAKSULT kirsse täis. Nii paksult siis et peale valmimist ei ole kirssidel isegi ruumi alla kukkuda ja mädanevad nii sama okste küljes ära. Tundub et linnud on siin ka palju laisemad kui Londoni omad kuna Londonis näeb puu otsas vaid rohelisi kirsse . Vähemgi punane toon toob kaasa massilise lindude parve kes need siis üle öö nahka panevad…anyway võib ka olla et siinsetel lindudel on selliste tavaliste kirsside peale ammu isu läinud ja võib olla jahivad nad mingeid muid kohalikke neile meelepäraseid delikatesse.

Selline nägi välja meie majake ja kirsi aed.
 Egame selle esimese päevaga siin palju teinudgi kui tuvusime oma majakesega, kääisime kohalikust toidupoes sööki varumas, sõime ja lugesime raamatut kamina tule ees (jah tõsi tõsi + kuigi õues on soe on siinsed majad seest väga külmad ja ei ole midagi mõnusamat kui siis kamina tule ees losutada)…ja seda kogu juttu ma siin kamina tule ees ka praegu kirjutan….ja nüüd hakkame me Petega laua mängu mängima.

PÄEV 2 - FOIX

Hommikul ärkasime teadmata mis kell oli. Pete seadis sammud kohe köögi poole (nagu alati) mina jätkasin magamist. Mingeid plaane me ette tänaseks päevaks ei olnud teinud nii et võisin vabalt voodis lösutada. Pete vanemad oli otsustanud täna mägedesse matkama minna ja olid juba lahkunud.
Pea andsin ka mina tellimused hommikusöögiks ja kokk Pete (Pierre) alustas kokandamisega. Peale hommikusööki otsustasime minna väikesesse linnakesse nimega Foix et tutvuda sealse lossiga CHATEAU DE FOIX. Enne sõitu alustades jõudsime veel 2 korda riideid vahetada kuna ilm oli väga muutlik. Üks hetk tibutas ja siis kohe paistis päike. Lõpuks võtsime veel hunniku riideid endaga kaasa mida me hiljem ka õnneks kasutasime.
Nii imelik (ja samas ka mõnus) on näha et siin Prantsusmaal on peaaegu et kõik poed kinni kella 12 ja 2 vahel. Isegi suured toidupoed. Vaid mõned üksikud kohvikud ja restoranid olid lahti. Sama lugu oli ka lossiga, see ei olnud lõuna ajal lahti. Mis siis ikka, kõndisime nii sama linnas ringi ja imetlesime ilusaid prantsuse majakesi. Põikasime sisse ka ühte kirikusse ja kui vihma hakkas sadama peatusime kohvikus. Peale väikest prantsuse inglise keeles rääkimist tuli välja et kohviku omanikut olid hoopis inglased ja seega saime sujuvalt vaid inglise keelele üle minna. Nad on siin elanud juba üle 11 aasta ja oskasid meile infot anda Andorra kohta. Nimelt oleme me siin Pyranees olles vaid 1 tunni kaugusel Andorrast ja meil on tahtmine ka sinna korraks sisse hüpata. Samuti mainisid nad et sellist imeliku ilma kui sel aastal ei ole nad veel kogu oma 11 aasta jooksul siin kogenud.


Ok, vihm jäigi juba järgi ja me seadsime sammud Lossi poole. Loss ise oli kõrgel mäe otsas ja sealt avanes võimas vaade alla linnale ja ümbritsevatele mägedele. Mingeid ajaloolisi fakte ma siin ei hakka selle lossi kohta andma aga lossist endast saate pilte näha siin ja kes lisa infost on huvitatud siis seda saab inglise keeles lugeda siitChâteau_de_Foix,


No nii, ajalooliste vaatamisväärtustega tutvutud ja nüüd võis sammud seada poodide poole (mitte Pete suureks rõõmuks aga kuna ma olin tema jutu järgi ennast hästi päeva jooksul üleval pidanud siis ei olnud tal palju pretensioone selle vastu). 30 minutit hiljem kõndisingi juba kinga karbiga ühest poest välja ja järgmise 10min jooksul suutsin oma rahakotti majapidamis poes veel 12 euro võrra kergendada. Kui aus olla siis Inglismaa kõrval tundub siin kõik nii kallis. Alles ma lugesin Postimehest artiklit kus öeldi et inimesed käivad välismaalt riideid ja jalatseid ostmas kuna Eestis on nii kallis. Paljud käisid ka Prantsusmaal. Kui need hinnad on tõesti Eestiga odavamad siis peaksid kõik küll Inglismaale ostma tulema kuna seal veelgi odavam.

Sellega siis see tänane päev lõppesgi. Koju tulles päevitasime veel natuke aias ja valmistasime õhtusöögi ning kohe vartsi oligi aeg magama minna.

ANDORRA

Hommik algas tibutava vihmaga. Hommikusöök võttis aega kuni lõunani. Pete vanemad alustasid juba lõunasöögiga kui meie viimase suutäie hommikusööki alle kõrist alla lasime. Õnneks selleks ajaks kui me endid ka riidesse saime tuli päike välja. Mõtlesime et kuna me olime nii palju aega hommikul raisanud siis Andorrasse vist ei tasu enam minna ja otsustasime hoopis ühe lossi kasuks mis meist nii umbes 50 min kaugusel oli. Alustasimegi sõitu kuid üsna pea ühel ringteel keerasime kogematta liiga vara ära ja sattusime teele mis viis Andorrasse. Mõtlesime et egas midagi, ringi pöörata me enam ei viitsinud nii et Andorra here we come…
Tee sinna oli lausa võrratu. Seda ilu on lausa raske nii kirja kui ka fotode kaudu edasi anda – seda peab lihtsalt igaüks ise oma silmaga nägema ja kogema. Mäed kasvasid iga meetriga edasi. Meie õnneks paistis ka päikene ja vaade ümberringi oli väga selge. Varsti nägi ka kaugusel olevaid lumiseid mäetippe ja kes oleks arvanud et just ühe sellise mäetippu oli viimas meid ka meie tee.
Ikka kõrgemale ja kõrgemale ja üks kurv teise järgi. Varsti olimegi juba tollipunktist läbi ja suundusime veelgi kõrgemale. Mul oli vahepeal lausa hing kinni kuna olen veidi nõrga närviline ja sellise kurvilised sika sakalised teed taevasse viivad mind vägisi mõtlema et kui kerge sealt on üle ääre sõita otse kuristikku….Õnneks ei olenud need teed siiski nii kitsad kui mõned külavahe teed ja teekate oli ka väga korralik. Ohhetasime ja ahhetasime vahet pidamatta kuna üks vaade ilusam ja võimsam kui teine.
Selline nägi välja Prantsuse Andorra piir.


Ma ei oska ettegi kujutada milline see vaade veel talvel oleks. Suusatamise külasi oli ka lausa jalaga segada ja arvata võib et talvel on need kohad väga inimrohked. Praegu võis märgata vaid üksikuid inimesi tänavatel ja enamus poode oli kinni. Suur tahtmine tuli endalgi sellistest mägedest suuskadega alla kihutada kuigi ma ei tea kas ma elaksin üle lume ja jääga sellist mägist autosõitu.
Huvitav kuidas kaks kõrvuti olevat maad võivad üksteisest nii palju erineda. Peale piiri ületamist oli kohe märgata et oled teisel maal. Kõik oli teist sugune, jah ja ka isegi mäed.
Selliseid armsad vanaaegsed prantsuse majakesed olid vahetunud uute ja rohkem sveitsilikke vastu.

Ja otse loomulikult ei saa kahjuks üksgi maa läbi ilma McDonald-ita, nagu pildilt võib näha.
Peatusime linnas nimega Andorra la Vella mis oligi meie sihtpunktiks. Mõte oligi vaid Andorrasse korraks sisse hüpata. Sõime seal lõunat ja kolasime supermarketis ringi ning hakkasimegi tagasi tulema. Linn ise jättis väga puhta mulje. Millegi pärast arvasin ma et Andorra on räpane maa. Linna keskel oli imeliselt ilus park koos lastemängu väljaku ja väikese helesinise veega tiigiga kus pardid ujusid. Majadest võis näha et linn on alles hiljuti ehitatud ja nägi üsna 'tehaselik' välja. Üldse oli igal pool palju ehitustõid käimas. Midagi erilist ajaloolist seal peale mägeda vaadata kahjuks ei olnud.


TOIDUPOES
Selline nägi välja suitsu liha sein ja kommi kotid (mis olid sama suured kui meil chipside pakid)
Nii suuri CHUPA CHUPSe ei olnud me varem kunagi näinud. Pete proovis seda küll endale suhu ära mahutada aga kuna see ei õnnestunud siis jäi ka ostmata. Sokolaadi oli ka seal poes pea et laeni.
Ning sellised nägid välja pardi liha konservid. Need olid nii suured et ma ei teagi mitu inimest ühest sellisest söödud saaks. Üldse oli Prantsusmaal ja ka Andorras palju pardiliha müügil ning ka restorani menüüs on see pea esikohal. Kui ma õigesti mäletan siis Inglismaal oleme me poest pardiliha vist vaid korra ostnud ja võib olla paar korda restornis söönud. Sellised nägid välja ostukorvid. Meenutavad midagi nii korvi kui käru vahepealset. Paljud prantslased ja hispaanlased käivad Andorras odavat alkohooli, suitsu ja toidukraami ostmas kuna hinnad on palju odavamad kuna Andorras ei ole asjadel tulumaksu juurde lisatud.
Me ei saanudgi aru mis keeles Andorras räägitakse. Me proovisime prantsuse keeles ja läksime üle inglise keelele ja lõpuks viipe keelel. Poes kuulsime kassapidajaid rääkimas nii hispaania kui ka itaalia keeles.

Tagasi sõidul Prantsusmaale hakkas vihma sadama, seega otsustasime üle mäe sõitmise asemel hoopis tunnelist läbi sõita. Alles koju jõudes kaardilt vaadates märkasime kui väikene Andorra tegelikult on. Olime üle poole Andorrast läbi sõitnud ja kui oleksime edasi läinud oleksime üsna varsti Hispaaniasse jõudnud.


lisa fotod Andorrast

Tuesday, 8 July 2008

PÄEV 4- CARCCASSONNE



Hommikul naeratas meile aknast päikene. Täna oli meil plaanis sõita linna nimega Carccassonne. Pete ema ütles meile et Carccasonne vanalinn meenutas talle Tallinnat ainult et tema arvates oli Tallinna vanalinn palju ilusam. Tema fotode pealt meenutasid mõned oraanzid torni tipud jah Tallinna vanalinna.
Otsustasimegi siis ise ka selle koha üle vaadata . Sõit sinna kestis alla 2 tunni ja tee viis meid mägedest eemale rohkem Prantsuse sisemaa poole. Seega ei olnud meil enam ümberringi nii võimsat loodust aga päike säras taevas ja meile oli sellest küllalt.
Kohale jõudes nägimegi vanalinna müüri mis asus kõrgel mäetipus (pyrenees mägede kõrval oli see mägi küll vaid tilluke) ja meenutas natuke vaadet Toompeale Baltijaama poolt. Jah tornid olid enamuselt siniste katustega ja majad ka vanema välimusega kui Tallinna omad aga mingi sarnasust siiski võis leida.


Linna sisenedes tervitasid meid kõigepealt kitsastel tänavatel olevad suveniiri poed ja neid oli seal küllaga. Tundus et kogu see müüri sisene osa oli neid paksult täis. Sammusime neist vapralt mööda (isegi mina kes tavaliselt nagu magnet poodide küljes ripub) otse lossi poole. Loss ise midagi erilist ei olnud, me oleme nii palju losse näinud ja seega on meid raske üllatada aga vaated tornidest olid küll suurepärased. Müttasime nii sama ringi. Sõime lõunat, jõime kohvi, sõime jäätist (kahte viimst küll vaid Pete kuna mulle on sellised mõnud keelatud). Lossi ümber olevad tänavad aga olid küll väga armsad ja meenutasid Tallinna vanalinna tänavaid. Kergesti võis ettekujutada keskaja inimesi seal toimetamas.








Müüride vahelt lahkudes vaatas meile vastu surnuaed. Selles oli midagi väga lummavat kuidas ta seal päikse käes sirgelt seisi. See vaatepilt lausa kutsus mind sinna jalutama. Ma nii oleks tahtnud seal kauem aega veeta ja huvitavaid fotosi võtta. Veelgi rohkem oleks ma tahtnud seal paar päeva istuda ja midagi kirjutada – see oli sellist inspiratsiooni õhku täis. Vaikne ja üllas….aga samas kutsusid mind ka all–linnas ootavad poed kuhu ma pidin Pete meelitma hakkama…

Homme on meil plaanis minna mäe otsa nunnakloostrit külastama ja Ühes kohalikus koopas ära käia.