Monday, 30 June 2008

HELIKOPTERI LENNUD


Eile avastasime et üsna meie kodu lähedal olevalt põllult lendavad helikopterid Londoni. Õigemini nii 2 korda kuus saab siit lennata Londoni ja tagasi. Lend kestab 30 min ja selle ajaga saab näha õhust ülevaadet Londoni tähtsamatest vaatamisväärtustest. lend maksab £125 inimese kohta ja helikopterisse mahub korraga 6 inimest. Juhtusime sinna just siis kui helikopter oli tulemas. Piletimüüja ütles et neil on 2 vaba pileti õhtuse lennupeale järgi veel ja me olime peaaegu minemas...tulime koju ja mõtlesime et mis oleks kui läheks ikkagi.
Lõpuks otsustasime et teeme seda Oktoobris Pete sünnipäeval...siis aga otsustasime et sügisel on kindlasti halb ilm ja asi natuke ohtlikum nii et jätsime selle lennu mõtte siiski ära.
Selleks oli ka hea põhjus. Nimelt lendasime me 2 aastat tagasi helikopteriga Tallinnast Helsingisse. Sõit võttis aega vaid 18 min ja oli tõeline elamus. Nädal hiljem kukkus see sama helikopter (Copterline) alla ja kõik inimesed said surma. Meile tundus nagu oleks meie pääsenud eluga kuna kergelt oleksime ka meie võinud olla seal helikopteris mis alla kukkus. See juhtum hirmutas meid natuke ära ja seega ma ei usu et me enam sellist lendu ette võtaksime...aga kes teab?!


VÄIKE AUTO





























































Nägime eile sellist huvitavat väikest autot. Et sellest korraliku pilti teha pidi Pete kiiremast reast mootoriteel kõige aeglasemasse ritta manööverdama ja siis hästi aeglaselt sõitma. Nii aeglaselt et selle karavani autojuhil sai meist villand ja meist mööda sõitis. Meie siis ruttu jälle tema taha ja siis kiiremast reast mööda. Selleks ajaks olin ma fotoka juba kotist välja saanud ja olin valmis pildistamiseks.

Sunday, 29 June 2008

NAABRI LAPSED

Meie kõrval majas elab noor perekond kahe lapsega. Meil on hea suhe nendega, teretame ja räägime natuke juttu kui näeme aga samas saame rahus omas aias segamatult olla juhul kui ka nemad juhtuvad samal ajal enda aias olema...seda aga vist küll vaid eilseni....Nimelt rikkusin ma eile selle hea reegli ära.
Naabrilapsed, Emily on vist umbes 8 või 9 aastane ja Abigail 3 või 4 aastane, mängisid aias veepüstolitega kui mina samal ajal oma aeda kastsin. Emily veepüstolist tuli kogematta natuke vett minu peale kui ma aia vastas olevaid juurikaid kastsin. Selle peale mina, lollike, pritsisin teda natuke oma voolikust ja nii see juhtusgi...veesõda oli alanud. Õnneks ei olnud tegemist poistega, kes võib olla oleks ämbrid appi võtnud, ja asi piirdus vaid väikeste veepüstolitega mida nad pidi iga natukese aja tagant veega täitma. Pete oli samal ajal köögis ja püüdis mulle midagi kätega vehkides seletada aga mina ei pannud seda otseselt tähele ja jätkasin tüdrukute kiljutamist. Emily oli juba pistnud pea üle meie aia ja Abigail proovis ka tooli peale ronides õe järgi teha...ja siis ma taipasin et tänasest päevast alates on meie privaatsus meie aias vist otsas.
Kuidas ma küll seda enne ei taibanud ja lapsemängu varem ära ei lõpetanud.
Täna hommikul kui Pete köögis süüa tegi ja nõudega kolistas ei läinudgi palju aega kui väike pea üle aia vaatas...ja meile nii meeldib köögis ööriietega nädalalõpu hommikutel köögi uks lahti kokata....

Homme on mul plaanis aianduskeskusesse minna ja mingi suure 'peaga' taim osta millega saame nende vaate välja blokeerida.

Saturday, 28 June 2008

Friday, 27 June 2008

Tuesday, 24 June 2008

LAPSE HOIDMINE


Käsime eile Pete ema juures Sianna–t 2 tundi hoidmas. Noh ega see 2 tundi olegi mingi hoidmine ju tegelikult aga ühtepidi üsna väsitav (noh tegelikult oli tegemist rohkem väntsutamisega kui hoidmisega....neile kes sellega iga päev ei tegele. Ma ei tea küll kuidas Pete emal jätkub energiat 2 lapse järele vaadata 2 päeva nädalas hommikust õhtuni. Ta on isegi juba 4 last üles kasvatanud ja agaralt abiks olnud 8 lapselapse kasvatamisel ja nüüd siis ka veel beebi Sianna lisaks. Väga tubli temast












Siannalt on nii raske naeratust kätte saada. Õnneks mul õnnestus paar korda ja väikene naeratus isegi pildi peale saada.

MIND AJAB NII VIHALE


...kuidas siin riigis igasugu laiskureid poputatakse. Täna kuulsin uudistest et nüüd tahetakse hakkata maksma raha neile inimestele kes suitsetamise maha jätavad ja neile kes kaalust alla võtavad. Samuti tahab riik hakata andma lisa raha neile kes tagasi tööle lähevad. Vanematele kes oma lastele rämps toitu annavad saavad (vist) £50 toetust kui nad oma toitumis kombeid muudavad. Sama käib ka nende kohta kes oma last vaksineerima toovad....Ma ei tea kuidas see kontrollimine käima hakkab kas inimene on suitsetamise päriselt maha jätnud või teeb pausi vaid paariks kuuks, või kuidas nad kontrollivad et see raha mida nad vanematele lapse tervisliku toidu jaoks annavad ei lahe vanematel suitsu või alkohooli ostmiseks.

Siin on nii palju peresid kes elavad vaid riigi kulul. Neile tehakse nii palju soodustusi. Imede ime aga nad suudavad oma toetusrahast endale ilusti osta suured plasma TV–d ja kallimad mobiilid, arvuti mängud ja playstationid. Asju mida mitte iga tööl käiv pere oma lastele ei suuda lubada.
Samuti saavad nad poole hinnaga või tasuta bussis sõita ja siis seal karjuda, märatseda ja teisi sõitjaid terroriseerida. Moekad riided tulevad neil ka pea et ilma rahata kätte tänu Primark poele kus müüakse alaealiste India laste poolt õmmelduid riideid.

Minu arust teeb see riik kõik et noorele põlvkonnale õpetada ET TÖÖ TEGEMINE EI OLE HINNAS kõik tuleb ka niisama kätte.
Öelge mis sunniks neid noori tööle minema kui elu on ilus lihtsalt niisama tänaval hõlkudes ja möödakõndijaid 'jalaga lüües'? Üks 4st lapsest ei ole siin kunagi näinud oma vanemaid või vanavanemaid tööl käimas.

...ja kuna Inglismaa on juba nii rikas maa siis otse loomulikult maksab riik ka lapsetoetust iga 'Poolaka' lapsele kelle kasvõi ainult üks vanematest siin töötab. Lapsed ise ei peagi selle raha saamiseks siin elama. Kindlasti käib see ka siin töötavate eestlaste kohta nii et kui te seda raha veel ei ole nõudnud siis vaevalt et tahate ära öelda lapsetoetusele mis on naeltes ja kindlasti suurem kui kroonides. Loomulikult ei ole mul õigus olla vihane sissetulnud tööjõu peale, pigem ikka siinse riigi peale. Raha ju selliste asjade jaoks tuleb meie taskust. Miks pean mina hommikust õhtuni tööd rügama ja siis oma teenitud raha eest teiste inimeste lapsi üles kasvatama ning siis veel neile eraldi maksma et nad end odavast toidust lõhki ei sööks ja jooks ning maksud lähevad vaid suuremaks ja suuremaks ja elu kallimaks ja kallimaks....aga see ju loomulik ka kui on nii palju inimesi keda peab poputama....nii vihale ajab....gggrrrrrrrrrrrrrrrrr!!!!!!!






HUUMORI KOOL


Kui inimesed jagunevad mere-, järve–, jõe–, tiigi–, lombi–, kraavi–, oja ja sooinimesteks, siis kuulun mina raudselt mereinimeste hulka. Armastan merd, lainete kohinat, soolase maitsega vett ning läbilõikavat tuult, mis rannikul vahetpidamata puhub, tuues ka kõige kuumemal suvel endaga kaasa suurepäraseid külmetushaigusi ja maalilisi kõrvapõletikke. See, et madalas merevees tuleb kilomeetrite kaupa lõdisedes sammuda, enne kui saab ujuma hakata, ajab mu naudingust hulluks......

Lõige Mart Juur 'Huumori Kool' raamatust. Väga naljakas raamat. Raske võrrelda Andrus Kivirähn–i 'Rehepapp' raamatuga, see oli ka väga naljakas, kuna nalja stiilid on neil erinevad. Raamatus on palju juttu ka Inglismaast ja kuningannast jne ja minu arust väga täpselt kirjutatud. Just nagu oleks autor ise siin elanud ja kohalikku elu oma nahal kogenud...Soovitan soojalt lugeda..

Tuesday, 17 June 2008

PULM INDIA MOODI


Paar nädalat tagasi käisime me Pete sõbra Amir–i pulmas. Petel on grupp sõpru (umbes 10) kellest osaga ta on koos töötanud ja osaga koos ratta sõitudel käinud. Mingit pidi tunnevad kõik need sõbrad ka teine teist ja Amir on üks nendest sõpradest. Mulle meeldis Amir kohe algusest peale. Ta on selline mõnus semu kellega on lõbus seltskonnas olla. Asjalik, südamlik ja ka väga naljakas tavaline mees. See oli alles hiljem kui ma teada sain et ta ei ole midagi nii tavaline mees vaid ühe suure firma IT juht ja et tal on raha jalaga segada. Tema käitumisest ei oleks ma kunagi võinud ma seda välja lugeda...aga noh see ei ole tähtis...
...Tähtis on aga see et paar nädalat tagasi käisime ta pulmas. (Ta oli ka meie pulma kutsutud aga kahjuks ei saanud ta sel kuupäeval Eestisse sõita, küll aga tulid Richie and Cath keda pulmas olijad võib olla mäletavad?).
Amir soovitas oma mitte indialastest sõpradel pulmapäeval india päraselt riietuda. Kõik poisid olid sellega nõus ja nii ka loomulikult Pete ning riided ja sussid said tellitud. Kuna Amir tellis riided siis ei olnud meil enne pulmapäeva võimalik näha kuidas Petele see suur kleit sobima hakkab ja mul oli isegi natuke hirm selle vaatepildi ees. Pulma saabusime 30 min varem et Pete saaks riideid vahetada.
Ma ei suutnud ära imestada kui laiad olid püksid vöökohast, mitte sellepärast et mõeldud paksudele meestele vaid nii nad kohe ongi. Siit ka pilte Pete mõnedest Pete sõpradest. Mul oli üsna kahju et minul ei olnud rahvuslike riideid seljas kuna naiste/abikaasade riietuse kohta ei olnud mingeid nõudeid. Kohal olles nägin et enamusel mitte inialastest naistel oli vähemalt värviline sallike üle õla. Poisid nägid välja kõik kui väiksed Mukid. Ma nii tahtsin seda neile öelda aga neil ei oleks õrna aimugi olnud millest või kellest ma räägin...oh well...


Õhtu algas tavaparase inglisliku abielu registeerimisega ja noorpaar oli ka vastavalt euroopalikult riides. Kogu see tseremoonia võttis vist vaid 15 min aega.
Siis oli väikeste näkside aeg ja pildistamine. Kahjuks sadas õues vihma ja seega toimus suupistete söömine ja pildistamine sees. Peale seda juhatati meid kõiki lauda kus me kõige pealt alustasime eelroaga. Siis läks ruum elevust täis ja saali sisenes Amir - seljas uhked rahvusriided, nägu kaetud lilledega. Hindu traditsiooni kohaselt pidi ta jooma klaasi piima (ma ei tea neid kombeid täpsemalt seega ei oska teile öelda et miks) ja marssis muusika saatel saali lõpus olevasse nn lossi.








Peale seda sisenes pruut ja ka temal olid uhked printsessi riided seljas. Muusika mis samal ajal mängis tõi lausa kana naha peale - see oli nii võimas ja ilus.
Peale veel mõningasi traditsioonilisi rituaale pandi nad paari ja kõik külalised võisid neid õnnitlema minna.











Peale sööki algas disco. Me peame nentima et me lausa kaifisime seda. Me ei oskanud arvatagi et me saame nii suured india muusika fännid olema. Pöördusime Petega ikka ja jälle tantsupõrandale nii kaua kui võhm oli vaäjas. Peol olid ka erilised trummarid kes külalistele etteaste tegid ja see oli omaette elamus.





Thursday, 5 June 2008

KÜLALISED


Meil käisid külas külalised Põhja Inglismaalt, Linda kes on eestlane ja tema abikaasa Stephen kes on inglane ning nende väikene tütar Annabel. Lindaga saime tuttavaks läbi blogi maailma ja nüüd õnnestus meil ka näost näkku näha. Kuna me elame üsna lähedal Gatwick–i lennuväljale, kust Estonia Airi lennukid lendavad Tallinna, siis oli neil hea meie juures ööbida enne Eestisse lendu. Nagu kiuste istus Pete sel õhtul pea 3 tundi liiklus ummikus. Mootoriteel oli olnud õnnetus ja kogu tee pandi kinni. (Vaesekene, tal oli veel kõige tipuks hirmus pissi häda. Mina oleksin selle aja peale küll juba lõhkunud). Kui ta lõpuks koju jõudis oli meil juba õhtusöök söödud aga õnneks ei olnud me veel magustoidu kallale asunud.
Lõpp hea kõik hea.
Peale sööki vaatasime THE SINGING REVOLUTION (Laulev Revolutsioon) CD ja oligi aeg magama minna.
Järgmisel hommikul säras õues päike ja seega ideaalne võimalus meie lähedal oleva lossi (Polesden Lacey) külastamiseks enne lennujaama sõitmist. Annabel pidas end nii hästi üleval lossi sees olles kui meie ringi vaatasime ja lossi ajaloo kohta seletusi kuulasime. Õues aga jooksis ta mul võhma välja :-)
Siit mõned pildid ka minu poolt.

 Linda poolset sissekannet saate lugeda SIIT .
SIIT TEILE KA TERVITUSED EESTISSE - TORE OLI TEID NÄHA.

Car Boot Sale - Auto Pagasniku Müük


Meil oli aastatega majja kogunenud igasugu träni mida meil ei olnud viitsimist ebays müüa ja postitamisega jännata ning mis heategevus poodide jaoks natuke liiga head tundusid. Mitu kuud olen ma Petele peale käinud et lähme car boot sale et seal oma kraam maha müüa. Pete oli nagu mõttega nõus aga tal ei olnud otsest tahtmist kuskil auto pagasniku otsas külma ilmaga passida päev otsa ja seega vastas ta mulle alati et jah küll me üks päev läheme.

Täna siis saabusgi see päev täiesti ootamatult. Meie sõbrad Tonyd juhtusid Petele mainima et neil on plaanis Pühapäeval car boot sale minna. Pete haaras siis kohe juhusest kinni kuna ta tahtis asja kaelast ära saada ja veelgi parem kui sõbrad ka kaasas, seltsis segasem. Õnneks juhtus meil ka just see pühapäev vaba olema nii et seadsime sammud ruttu pööningule kust kraami kokku hakkata korjama.
Start läks lahti hommikul juba kella 5.30 ajal meie jaoks. 6 ajal lahkusime kodunt et Tony juurde jõuda kella 7ks. Sealt omakorda paarkümmend minutit sõitu nn laadaplatsile kus pidi kella 8 kohal olema. Kohale jõudes olimegi Õnneks üsna esimeste seas, kuigi meie ees oli juba 55 autot. (Tony-id ise aga kahjuks ei saanud tulla nii et läksime naistega Vally ja Heleniga.)



Selline nägi välja WC
Kui meile meie parkimis koht kätte näidati läks agaraks toimetamiseks. Kuna see oli meie esimene car boot sale siis oli meil kaasas palju asjatundjate nõuandeid. Meid oli hoiatatud nende tüüpide eest kes ründama hakkavad veel enne kui sa oma asjad autost jõuad välja võtta. Tihti on need ka inimesed kes parema kraami alguses kokku ostavad ja siis pärast kallimalt oma auto ees maha müüvad. Nendele tüüpidele soovitati hind nii vara kohe 3 kordseks panna.
Noh, tegelikult oli meil ükskõik mis teised meie asjadega pärast teevad kuna meie tahtsime vaid oma kraamist mis tahest hinna eest lahti saada. Vaevalt aga olin ma saanud autost välja astuda kui minu juurde hüppas üks selline mees ja küsis palju me tahame saada selle vormeli auto raja eest mille karp auto aknast paistis. Kodus mõtlesin et olen rahul selle kas või £5 eest maha müüma aga nõuannete kohaselt küsisin selle eest nüüd 3 kordse hinna, seega £15. Mees oli kohe nõus ja esimene müük oli tehtud.
 Tegelikult oli meil üsna vähe asju müügiks (rohkem ikka küll kui üleval oleval pildil näha võib – need pildid on tehtud üsna lõpu poole) eriti kui veel võrrelda meie sõpradega kellel olid lauad täis nii laste riideid kui mänguasju, rattaid jne.
















































Pete oli müügiks kaasa võtnud ka suure kasti iga sugu juhtmeid ja arvuti vidinaid ja muud seesugust. See kast oli nagu magnet meestele. Ikka ja jälle tuli mõni neid vaatama ja lahkus mingi juhtmega. Pete imestas koguaeg et keegi selliseid asjatuid asju otsab, mina aga ainult korjasin raha nende käest ja ei imestanud midagi.
Vahepeal oli meie laua juures selline hulk inimesi ostmas et ma ei jõudnud nii ruttu peast tagasi antavat raha arvutada ja ütlesin ühele mehele et raamat maksab 20 penni asemel 20 naela….
Siin demonsteerib Pete ühte müüdavat nahktagi. Kahjuks keeldus ta minu kleitidele ja seelikutele sel viisil reklaami tegemast.


Üld kokkuvõttes oli ostjate seas ülekaalus imigrandid ja muslimid. Ühele vene tädile müüsin oma kingad mida kahjuks ise ei saanud kanda kuna hõõrusid. Sain natuke vene keelt harjutada, pean silmas siis numbreid kuna ega ma midagi rohkemat enam selles keeles öelda oskagi.

Päeva lõpuks saime peaaegu et kõik asjad müüdud. Järele jäid vaid mu pulma kingad, paar kampsikut ning lauamängud. Kokku saime £143 mis ei ole just suur raha aga kui mõelda et saime selle meie nii nimetatud rämpsu eest siis on küll üsna suur summa.
Nii et igati asja eest päev.