Monday, 27 August 2007

BANK HOLIDAY

Inglismaal on Augusti viimane esmaspäev alati ametlikult vaba päev muutes tavalise nädalalõpu 3 päevaliseks. Selliseid pikki nädalalõppe on meil siin üsna mitu - Mai kuus isegi kaks ja seda juba alatest 1871 aastast. Need on päevad kui pangad ei tööta ja seega kutsutakse neid pühi siin Bank Holiday Monday

See on juba peaaegu et nagu reegel et tavaliselt nende pühade ajal on ilm kole kui isegi mitte otseselt sajune. Aga kui ilmateada ennustab et pühad tulevad päiksepaistelised siis võib juba ette arvata mida see saab tähendama kohalikkele lennujaamadele ja linnast välja viivatele maanteedele. Kõigil on äkki soov linnakärast (Londonist) loodusesse põgeneda.



...Ja nii juhtus ka sel nädalalõpul. Ennustati et vaatamatta selle aastasele väga kehvale suvele pidid pühad tulema üllatavalt soojad ja päikselised. Meil oli plaanis kaheks päevaks kuhugile sõita aga alles reede õhtul oli aega otsustada kuhu. Võtsime siis jälle oma lemmiku Losside raamatu välja ja hakkasime valima losse ja mõisaid mida me veel näinud ei olnud. Nende valikuga ei ole tavaliselt raskusi aga jätta öömaja otsimine nii viimasele minutile on küll riskantne.
Otsustasime minna Dorset ja Sommerset-i. Need on maakonnad kus loodus on imeilus ja ka meri lähedal.
Otsisin internetist välja terve rivi ööbimiskohti kuhu hommikul enne ära sõitu helistada. Sisemiselt teadsime et ega meil palju lootust ei ole tuba saada kuskile kõrgjoonelisse B&B sse (Bed and Breakfast -Inglismaa ööbimiskohad nii nimetatud voodi ja hommikusöök) nii viimasel minutil eriti veel kui arvesse võtta et on pühad. Hommikul helistasime mitmesse hotelli ja näkkasime kuuendaga. Me ei uskunud kui meile öeldi et jah meil on üks vaba tuba teile välja pakkuda. Arvasime et arvatavasti on see üsna kehva olemisega tuba või koht et see veel vaba on aga noh tegelikult ju nii kaua kui on katus peakohal ja voodi kus magada siis elame üle.



Pakkisime oma väikese koti kokku ja alustasime oma reisuga Dorset -i poole. .....ja nagu me arvata võisime ootas meid mootoriteel ees suur ummik. Reis mis oleks pidanud meil võtma tunni ja poole võttis meil üle 3 tunni aega. Liiklusummikutest oleksime pääsenud kui me oleksime hommikul kella 6 või 7 ajal sõitma hakkanud meie kella 11 asemel. Oleme aga selliste ummikutega nii harjunud et see ei mõjutanud meie üldist meeleolu

Esimene stop KINGSTON LACY mõis ja aed Dorset-sis . Kahjuks ei ole meil siin ühtegi pilti mõisa tubadest näidata kuna mõisa sees on pildistamine keelatud. Võime vaid nii palju ütelda et see sai olema üks meie lemmikutest. Väliselt meenutas ta meile Ham House in Richmond Surrey. Seest aga palju hubasem ja huvitavama dekoratsiooniga


Niisuguste mõisaste juures ei ole mitte ainult mõis ise vaatamisväärtus vaid ka mõisale kuuluv maa-ala (sinna sisse kuuluvad ka kõiksugu aiad jne). Kevadel ja suvel on need aiad eriti ilusad täis lõppmatut lillemerd kuid kui aus olla siis ka sügisel on see omaette vaatepilt..........................................................................................................................lalala allalalalalalalallalalala alalalallal alalalalal


 Pesuruumist õnnestus meil ka salaja pilti teha kuna see oli mõisa kõrvalhoones ja seal ei olnud igas ruumis vana tädikest istumas ja valvamas.


Ja need pildid tegime me spetsiaalselt sulle, ema!
Nüüd oli kell juba 5 õhtul ja aeg hakata sõitma meie öömaja linnakesse MINEHEAD Somerset-i poole kuhu oli üle 2 tunni auto sõittu. õnneks oli London (õigemini küll Surrey) juba kaugele selja taha jäänud ja seega ei olnud meil vaja liiklusummikute pärast muretseda. Selle asemel saime aga nautida ümbritsevat võrratud loodust. Väikeseid mägesid ja orgusid ning ime armsaid vanaaegseid väikeseid külasid kust me läbi sõitsime. Sellest ümbrusest oli raske kaameraga pilte teha ja me kahetsesime väga et ei viitsinud video kaamerat seekord kaasa võtta.
Kuigi kell oli juba 7-me ringis säras päike ikka veel taevas. Akki märkasime taevas imelikke pilvi. Arvasime et kuskil on suur tulekahju kuid samas ei olnud suitsu lõhna kuskil õhus tunda. Pilved aga kasvasid ja kasvasid.
Alles hiljem saime teada et see oli udu mis merelt mandri poole tuli ja et tulekahjust oli asi kaugel.
Ning siis jõudsime me MAINHEAD. Ja milline armas väike linnake see oli. Meie ööbimiskoht oli imeilusas majas mäetipus kus avanes vaade alla merele ja linnale. See mäe külg oli täis pisikesi majakesi mis kõik teineteisest erinesid ja kõik nägid välja kui muinasjutu raamatus. Teed majade vahel olis nii kitsad ja kaanulised et mitu korda arvasime et jääme sinna oma autoga kinni.


Selline nägi välja meie öömaja. Interneti kaudu on üsna raske valikut teha kui pildi galleriis ei ole just palju pilte näha kohast ja kui ei ole enne selles ümbruskonnas olnud....AGA meie olime lausa õnnega koos. Me ei oleks paremat kohta isegi osanud soovida. Hotell nägi väga puhas ja üsna maitsekas välja ja hotelli omanikud olid ka äärmiselt meeldivad inimesed. Nad isegi teadsid kus Eesti on ja neil on plaanis sinna võib olla kunagi reisida. Tuba ise oli küll väga lihtne ja WC asus koridoris aga ka nii on meil ju kodus ja seega oli üsna kodune tunne...palju sa seal WC ikka öösel käid.

Ega me seal kaua kohale ei püsinudgi kuna kell oli juba 8 ajal õhtul ja meil hirmus nälg. Küsisime kust võiksime leida Itaalia restorani ja seadsime sammud linna keskuse poole. Otseloomulikult ei olnud neil enam ühtegi vaba kohta selles armsas itaalia restoranis Pinoccio kui meie sinna kohale jõudsime. Nii ei jäänudgi meil midagi muud üle kui kõrval olevasse pubisse sööma minna. Kuna me ei ole ei suitsetajad ega ka alkohooli tarbijad siis pubi kultuuri meie veres ei ole ja seega ei mäleta ma korda kui me viimati pubis sõime. Tänu aga suitsetamis keelule mis meil siin sel suvel jõusse tuli ei olnudgi see kogemus kõige hullem. Igatähes ei haisenud me kui suitsu konid kui me sealt lahkusime.
Siit mõned pildid huvitavatest majadest. Kahjuks oli õhtul juba üsna hämar ja seega mitte just kõige parem pildistamiseks.








Peale kosutavat hommikusööki jätsime hüvasti majarahvaga ja hakkasime sõitma väikese küla Dunster-i poole mis oli 10 min kauguselt meie ööbimiskohast. Vorratu väikene külake orus koos kaasakuuluvate kohvikukeste ja poekestega. Inglismaal on selliseid külakesi peaaegu et iga nurga peal aga tihti erinevad need teine teisest. Mõned külad on kõrgema klassilisemad kui teised ja selle tunneb kohe ära kohalikke poodide järgi. Dunster kuulub nn kõrgemasse klassi ja HURRA pole vaja vist arvatagi kuhu mina oma sammud kõige pealt seadsin - POODIDESSE...vaatama. Pete ostis aia poest endale vägeva reha-harja millega saab kiviplaatide vahelt umbrohtu välja kraapida (mul hea meel nüüd ei pea ma umbrohu mürki sinna pidevalt piserdamas käima). Poes käidud, koogid söödud, kohvid joodud ja siis teele DUNSTER LOSS-i.

Kõigepealt läbi nende 15 sajandi väravatest ja siis otse lossi. Seest ei ole meil teile siin jälle pilte näidata kuna pidime kaamera kotti peitma. Väliselt nägi loss välja palju suurem kui seest. Tundus vähem tubasi olevat aga võib olla ka sellepärast et kõik toad ei olnud külastajatele avatud. Igas toas on alati kas tädike või onuke kes vajaduse korral kas lossist/mõisast või käesolevast toast lahkelt informatsiooni jagab. Mõned neist teavad üsna palju kõiksugu huvitavat rääkida. Me Pete-ga oleme tihti ise kui kaks vanainimest ja alati suudame üllatada mõnda toavalvurit oma originaalsete (ja mitte väga originaalsete) küsimustega. Pete on tavaliselt see kes nende vana tädikeste südameid 'soojendab' ja neid naerma ajab ja mina olen tavaliselt see kes küsimustega välja tuleb ning siis Pete küsima lükkab. Mul on plaanis pensioni eas ka ise selliseks vabatahtlikuks 'lossi valvuriks' saada. Pete juba uuris välja et kuhu avaldus saata :-)

See ei ole mingi karvane gorilla vaid palmipuu koor

2 tundi hiljem jätsime Dunster-i seljataha ja hakkasime tagasi kodu poole sõitma. Teepeal jäi meile veel ette TYNTESFIELD-i mõis nii et tegime väikese peatuse ka seal. Pikalt me seal ei peatunud kuna mõisat sai näha seest vaid kella ajaliste vahedega ja kuna meie sisenemis ajani oli veel üle tunni aja aega ei tahtnud me seal nii sama ringi hulkuda. Seal mõisa ümber olid suured lille aijad ja pargid ning vaatamist oleks olnud palju ning tunnikese oleks kergelt saanud ära sisustada aga kuna me olime mures liiklus ummikuke pärast, mis meid võisid ees oodated Londonile lähemale jõudes, siis jätsime mõisas sees käimise järgmiseks korraks. Sõime selle asemel hoopis jäätist mis selle kuumuse juures oli mõnusalt jahutav. Siit mõned pildid mõisast endast.




Ning siit ka jälle paar lille pilti spetsiaalselt emale :-)



Thursday, 23 August 2007

Wednesday, 22 August 2007

ANU JUURES

Tegime väikese üllatuse Anule ja Olevile. Olime teel Tallinnast Taagepera lossi meie pulma aastapäeva pühitsema ja sõitsime Pärnust läbi. Anule me muidugi ette ei helistanud. Kui kohale jõudsime saatsin Pete -i uksele kus ta küsis oma aksendiga eesti keeles: 'Kus on WC palun?'. Onneks ei võtnud Anul liiga kaua aega enne kui ta Pete ära tundis ja seega pääsesime eeshoovi pealt väljaviskamisest...ja otse loomulikult oli neil rõõm meid näha...ja meil neid ka. Kes teab millal muidu oleks neid saanud näost näkku näha kuna me ju elame nii kaugel ja Eestisse tihti ei satu. Tegime väikese tiiru nende aias ja siis oligi juba aeg jälle edasi sõita Taagepera poole. Tervitused siit teile kõigile sinna Pärnusse meie poolt :-)