Saturday, 28 March 2020

ELU KARANTIINIS (ESIMENE NÄDAL)

Hirmsasti tahaks blogida, aga no lihtsalt ei ole vaba aega. Meil on alles neljas päev karantiinis (alustasin selle postituse kirjutamist neljapäeval) ja mul on pidevalt selline tamp peal, et päeva jooksul pole kordagi aega korralikult maha istuda. Ok, hetkel küll tõesti istun, aga seda teadmisega, et 5-minuti pärast pean juba jälle püsti hüppama ja õhtusööki valmistama hakkama. 

Hetkel on küll selline tunne, et ma ei teegi siin suurt midagi muud, kui vaid koristan ja valmistan/serveerin süüa. Kui mul tavaliselt võtab hommikuti köögi (ja vahel ka maja) koristmine vaid 30min või tunnikese aega, siis nüüd venib sama tegevus vaat et terve päeva peale. Üheks põhjuseks on see, et ma saan tolmuimejat vaid sel ajal kasutada, kui Pete korraks kohvi/tee pausi teeb (väga harva ja väga lühikest aega), või siis kui ta lõuna ajal korraks välja jalutama läheb ja lõunat sööb. Seega üks väike tegevus valgub terve päeva peale ja kuna ma veedan pea terve päeva nagunii köögis toimetades (sööki valmistades, serveerides, koristades ja Greta koduõppega seotult), siis ma üldse ei imesta, et mul on vahepeal tunne nagu ma oleks kööki karantiini pandud :-)

Hästi häiriv on ka pidevalt Pete-i ja ta kolleegide häält kuulata. Koosolekute ajaks paneb ta küll kõrvaklapid pähe ja ise räägib ka vähem, sest enamuse ajast kuulab, aga kui ta kolleegidega koode ehitab, siis ma kuulen pidevalt kahte või kolme meest jutustamas (ja seda ka siis, kui kontoritoa uks kõvasti kinni on)

Pete töö on selline, et tal on peaaegu alati olnud võimalus kodust töötada (vaid siis, kui ta mingi aeg tagasi valitsuse ühe eriti salajase projekti jaoks töötas ei oleks kodus töötamine kõne allagi tulnud, sest siis ta ei saanud isegi tööl olles WC-sse nii minna, et turvamees ei oleks kaasa tulnud (mitte siis WC kabiini kaasa, vaid vetsu ukseni, et valvata, et Pete ühtegi salajast infot endaga kaasa ei võtaks või proovi kellegiga jagada)), aga ta kohe kindlasti ei eelista kodukontoris töötamist. Mina ka ei eelista, sest kodus töötates töötab ta alati palju kauem kui aeg ette näeb ning kodu ja töö vahele jääb siis alati väga hägune või isegi pea olematu piir. 

Ta on ka pea alati töötanud kohtades kus tööle mineku (ja sealt tuleku) peale kulub enam-vähem tund autosõitu ja see on ideaalne aeg kas siis tööle häälestamise või töölt tulles ümber häälestamise peale. Ehk siis, kui tööl on olnud stressirohke aeg, siis see kojusõit on just piisav aeg stressi maandamiseks ja enda ümber häälestamiseks tagasi normaalsesse ellu. Kodukontorist välja astudes aga kandud tööga seotud stress ja rahulolematus automaatselt üle ka meie pereellu. 

No ja tööl käies jääks ära ka kodused lõunad, mis küll tema puhul ei ole midagi suurt, aga siiski on selle tarbeks vaja toitu osta.

Nii et jah, ma loodan et me saame karantiinis istumisega ikka ilusti hakkama ja ei lähe päris hulluks, aga kodukontoris töötamine ei ole kohe kindlasti midagi sellist mis kõigile inimestele sobiks või kõigi poolt ihaldatud oleks. Loodetavasti ei jõua me kunagi selleni, et suurem osa tööandjaid enam kontoreid ei omagi ja käsivad oma töötajatel kodust töötada. Sel juhul oleks muidugi võimalus, et kel kodust töötamine ei sobi, saavad ise endale mingis suvalises neile sobivad kontorihoones tööpinna üürida (selline asi on täitsa olemas- Pete on sedasi kontorit üürinud, kuigi pole seda ise füüsiliselt kunagi kasutanud), aga siis oleks ka aus kui tööandja selle pinna üüri eest ise maksaks.  

Koduõpe (meil ei ole distantsõpet) on meil täitsa mõistlik ja selle üle mul otseselt midagi kurta ei ole, AGA sellegi poolest hõlmad see ka minu osa, ühel või teisel viisil, ning võtab ära selle vähesegi minu vaba aja mis mul muidu kätte jääks. Koduõppest teen ma nagunii kohe kui aega saan eraldi postituse. 

Aga natuke nalja ka.
Selle pildi saatis Petele üks ta kolleeg lõunapausi lõppedes. 
Pete-i lõunatunnid näevad enam-vähem samasugused välja :-)

Eile (reedel) saatis Pete-i tiimiülem tiimiliikmetele sellise emaili 
'Have a nice weekend and don't forget NOT to work from home tomorrow!'
'Ilusat nädalavahetust ja ärge unustage MITTE kodust töötada homme'



Õues on meil imeilus ilm, päike paistab, lilled ja puud õitsevad. Meie kreegipuu kasvatab iga päevaga üha rohkem ja rohkem õisi. 




Eile käisin ma esimest korda terve nädala jooksul poes. Meil on küll sööki veel üksjagu kodus olemas, sest sügavkülmast ei ole ma veel midagi välja võtnud ja kapid ka igasugu kraami täis, aga mu plaan on jätta sügavkülmas olev kraam tõesti selleks ajaks, kui me ei peaks üldse välja enam pääsema (ma loodan et asi päris nii hulluks siiski ei lähe, aga mine sa tea). Samuti tahtsin ma söögikraami osta ühele meie tuttavale vanaprouale, kes proovib nii palju kui võimalik toas kinni istuda.

Internetist toidu koju tellimine on meil täiesti võimatu mis tahes tuntuma toidupoeketi puhul. Sama kehtib ka ise toidule järgi minemise puhul. Ma ei tea kas või millal uusi aegu üldse juurde lisatakse, aga mina pole ühegi poe puhul järgmiseks kolmeks nädalaks ühtegi vaba aega veel leidnud. Ühe poeketi internetilehele ei saa isegi kohe ligi, peab mitu tundi järjekorras ootama, et üldse lihtsalt sissegi saada. Seda ka nende puhul, kellel on õnnestunud tellimus juba teha ja kes nüüd tahavad vaid oma olemasolevale tellimusele asju kas juurde lisada või ära võtta. Nii et internetist toidu tellimise peale ma üldse enam ei looda. Mulle tundub, et poest saab isegi vist rohkem asju kätte kui internetist, kuigi WC paber on endiselt täielik defitsiit.

Õnneks on poed siiski asju nii organiseerinud, et teatud päevadel (mõne poe puhul vist igal hommikul) on poe avamise esimene tund määratud vaid vanainimeste ja erivajadustega ja abivajavate inimeste jaoks. Sama kehtib ka internetist toidu tellimise kohta, aga ma ei tea täpselt kuidas see süsteem töötab. 
Samuti on arvesse võetud NHS töötajaid (meditsiinitöötajad) kel pole töö tõttu võimalust mööda poode joosta ja endale toitu otsida ja seega on nüüd ka nende jaoks määratud eraldi ostlemistunnid suuremates toidupoodides. Tesco poekett kinkis sellele lisaks ka igale NHS töötajale, kes poodi, tuli suure kimbu lilli. 

Kuna tegu on nii erakordse ja ootamatu olukorraga, siis otseloomulikult ei tööta kõik need süsteemid igal pool 100% veatult, aga kohe kindlasti on paljudele väga suureks abiks. 

Sellele lisaks on meeletult palju igasugu gruppe, kes kohalike hädasolevaid inimesi on lahkelt valmis aitama. Ma näen seda ise pidevalt meie kodukogukonna pealt ja tean, et ka igal pool mujal on inimesed meeletult abivalmis. 

Kui valitsus palus paar päeva tagasi abi meie meditsiinitöötajate aitamiseks, viis ühe päevaga pani oma nime kirja juba pool miljonit vabatahtliku (kaks korda rohkem kui valitsus oi arvestanud) ning tänaseks päevaks on end registreerinud juba üle 700 000 inimese. 

Mul on hea meel ka selle üle, et kohalikel väikestel pagariäridel, lihunikel, kalapoodidel, puu- ja juurviljaäridel ning ka kohalikel restoranidel (kes take away teenust pakuvad) nüüd nii hästi läheb. Tihti on poes riiulid tühjad aga väikestel kohalikel äridel jätkub piisavalt varusid kohalike jaoks. 
Meie kodukoha kandis toovad sellised ärid ka karantiinis istuvatele vanuritele tellimused koju kätte. Üks pizza restoran viib abivajajatele lausa tasuta pizzasid. Samuti viisid nad pizzasid tasuta meie kohaliku haigla NHS meditsiinitöötajatele. Paljud inimesed on öelnud (kohalikul Facebooki lehel), et kui see hullus on läbi, siis nad tasuvad selle headuse neile tagasi nende juurde tihedalt sööma minnes või supermarketist ostmise asemel just neilt edaspidi ostes. 

Aga õues on meil tõesti märgatavalt vaikne. Kui mina eile poodi sõitsin, siis tuli korraks küll selline 'Pelle üksi maailmas' tunne peale. Tänava olid nii tühjad ja vaiksed. Läbi meie ja Greta kooliküla sõites nägin ma võib olla vaid paari inimest õues kõndimas. Minule lisaks nägin sõitmas vaid ühte bussi ja paari autot. 

Poe parkla oli küll autosid täis aga mitte nii palju, et parkimiskohti ei oleks olnud. Ja kõik inimesed seisid 2m vahedega järjekorras. 
Ka poodi sisse lasti inimesi suurte vahedega ja inimesed pidasid neid vahesid ka poes olles nii hästi kui see võimalik oli. Poes oli kõike peale WC paberi saada. Mul õnnestus isegi mune osta (mune, jahu ja WC paberit on hetkel väga raske poest saada). Enamustes toidupoodides on nüüd kassapidajate jaoks ehitatud spetsiaalsed läbipaistvad kaitse'ekraanid', nii ka selles poes.

Mul oli plaan poes kindlasti ajaloo tarbeks pilte teha, aga kuna mul olid käed asju täis ja ma pidin korralike vahede hoidmise nimel poes teatud kiirusega liikuma, siis mul ei tulnud pildistamisest midagi välja. Mul oleks ka imelik olnud hakata seda kassapidaja kaitseekraani pildistama kui kassapidaja ise samal ajal selle taga seisis. 

Koju tulles käisin ka veel bensiinijaama toidupoest läbi, et paar asja tuttavale vanaprouale osta ja pärast seda viisin need asjad ka kohe ta ukse taha. Minu üllatuseks oli ka selles imetillukeses poekeses isegi muna ja pastat saada kella 1 ajal päeval. 

Kui ma siis lõpuks koju jõudsin, kuulsin Greta sõbranna emalt, et tema Tesco toidupoe tellimus, mis pidi sama päeva õhtul saabuma, oli poe poolt tühistatud!!! Kuna nad on kaks nädalat täielikus karantiinis olnud, siis ei olnud neil kodus ka mingeid ekstra varusid järgi ja ootasid seda tellimust pikkisilmi. Neil on peres kolm last ja kuna nüüd ei ole ju kooli, siis sööki kulub päeva jooksul küllaga. 

Kui ma sellest uudisest kuulsin, siis pakkisin neile kiiresti õhtusöögi jaoks vajalikud toiduained meie kappidest kokku. Isegi magustoit õnnestus lisada. Bensiinijaamast õnnestus mul ka viimane 6-ne pakk mune ja leiba neile kaasa osta. Kõigele lisaks oli nende kord järgmised kaks nädalat hoida kahte kooli merisiga, kes just natuke enne meie saabumist neile ukse taha toodi ja kelle jaoks neil nüüd ka kiiresti toitu oli vaja. Seega panime ka neile väikese kotikesed köögi-ja puuviljadega kaasa. Õnneks saavad nad täna juba ise poodi minna ja ei pea näljas olema, aga siiski väga õudne Tesco poolt selline käkk kokku keerata.

Ok, ma lõpetan tänaseks ja lähen vahelduseks pannkooke endale lõunasöögiks küpsetama. Homme on plaan meie koduõppest kirjutama hakata. 

Püsige terved! 

Thursday, 26 March 2020

MEDITSIINITÖÖTAJATE AUKS

Täna paluti Inglismaa kõigil inimestel kell 8 õhtul oma koduakendest meditsiinitöötajate kiituseks ja austuseks plaksutada.
Kuna meie oleme väga tänulikud kohaliku meditsiinisüsteemi ja meditsiinitöötajate eest ka ilma koroonaviiruse juhtumita, siis otsutsime ka meie aknale plaksutama minna. 
Pilt võetud ühe meie kohaliku jalgpalliklubi instagrami kontolt
Mul endal suuri ootusi ei olnud, sest kuna me elame eramajade rajoonis ja mitte üldse majaderohkel tänaval, siis arvasime, et ega me sellest plaksutamisest kahjuks otseselt suurt elamust ei saa. Et saab olema enam-vähem sama lugu, kui me vana-aasta õhtul jookseme õhinal aknale rakette vaatama ja hea kui ühegi raketi taevast leiame.

AGA, kohe kui olime akna lahti teinud kostsid me kõrvu plaksutused ja inimeste hõisked. See oli nii liigutav ja võimas elamus!!! Võin vaid ette kujutada (ja hiljem nägin ka kohaliku naabruskonna Facebooki lehelt ja telekast erinevaid klippe) kui võimas see plaksutamine võis veel olla majaderohkel tänaval või kortermajade akendest välja vaadates. 

Siit paar telekast võetud pilti

Inimesed uudistesaadete kontorihoones plaksutamas




Üks tänav põja Londonis


Pilt Jamie Oliveri Insta kontolt


Princess Charlotte,  Prince Louis and George of Cambridge 
plaksutamas


Paar päeva tagasi testiti ka Prints Charles-il koroonaviirus. Õnneks paistab ta seda kergelt põdema.


Hoidku jumal meie Kuningannat selle viiruse eest!!


Siit saab näha pilte Londonist enne ja pärast lukku minemist.





EDIT: Täna, 27.märtsil diagnoositi ka meie peaministril Boris Johnsonil koronaviirus. Õnneks ka temal väga kerges vormis...vähemalt praeguste andmete kohaselt.

Monday, 23 March 2020

PÜSI KODUS

Täna kell 20.30 kehtestati Inglismaal liikumiskeeld

Pilt BBC lehelt

Lubatud on vaid minna poodi-apteeki hädavajaliku järgi või meditsiinilist abi saama, käia korra päevas jalutamas või sportimas, käia tööl või kedagi abistamas.

Sunday, 22 March 2020

KOROONA PÄEVIK 1

Ma kahetsen, et ma ei alustanud märkmete/päeviku pidamisega kohe siis, kui see suur jama alguse sai. Kuna hetkel muutub elu vaat et iga päevaga, siis ma enam ei mäletagi kui ruttu või mis päeval täpselt midagi toimunud on.

Mõned kuupäevad siiski ajalootarbeks.

20.märtsil pandi Inglismaal kinni pubid, baarid, restoranid, teatrid, kinod, jõusaalid, ööklubid ja meelelahutuskeskused. 
Esmaspäeval 23.märtsil suletakse kõik koolid ja lastehoiuasutused (küll mõningaste eranditega millest ma eraldi postituses kirjutan). Samuti suletakse suur osa poode (mitte toidupoed) ja kaubamaju. Suletud on ka osa Londoni metroojaamadest.

Enamus perearsti vastuvõtte toimub telefoni teel. Meie perearstikeskuse uksel on silt, et sisse võivad tulla vaid need, kellele on selleks vastuvõtuaeg antud. 

Need kel on võimalik töötavad kodust. Petele öeldi 12.märtsil (neljapäeval), et järgmisel teisipäeval on neil kodust töötamise proovipäev, aga juba sama päeva pärastlõunal saadeti kõigile email, et kodust töötamine algab järgmisel päeval ja kestab 2 nädalat. Pete on nädala juba kodust töötanud. Tema jaoks ei ole see midagi uut, sest ta on varemgi kodukontorist tööd teinud. Kui ma tavaliselt ta kodukontorist töötmist ei soosi, siis praeguses olukorras ei ole mul loomulikult mingeid pretensioone tema kodust töötamise vastu. Elan üle selle, et suurema osa päevast kuulen teda ja ta kolleege kõva häälega rääkimas ja koode ehitamas ning harjun vaikselt taas ka sellega, et kodukontorist tehtud tööpäevad on nii lihtsad venima palju pikemaks kui töökontoris veedetud tööpäevad. 

Kahjuks kaotavad praeguses situatsioonis väga paljud inimesed omi töökohti või on sunnitud palgata puhkust võtma. Õnneks teatas valitsus, et maksab 80% palgast töötajatele, kel ei ole hetkel võimalik töötada. Seda siis ulatuses kuni £2500 kuus. Kahjuks ei ole valitsus aga lubanud mitte mingisugust samaväärset rahalist toetust eraettevõtjatele ja lepinguga töötajatele (kuhu alla kuulub ka Pete). Nendele pakutakse vaid ligipääsu haigusrahadele, mis on umbes £94 nädalas ning võimalust juulis ettenähtud tulumaksu maksta järgmise aasta jaanuaris. Sellise väikese summa eest ei suuda aga keegi oma makse ära maksta ja pere toita. 

Pangad pakuvad ka kõigile soovijatele kuni kolme kuu ulatuses majalaenude maksepuhkust (kuigi see ei tähenda siis seda, et makseaeg lihtsalt edasi lükkub, vaid ikka seda, et pärast arvutatakse maksmata jäänud rahasumma su igakuisele maksele lisaks) mis kindlasti on nii mõnelegi abiks. Samuti on valitsusel mitmeid erinevaid toetuseid suurtele ja väikestele firmadele, aga ma ei ole nendesse nii põhjalikult süvenenud, et neid siin teiega jagada.

Mis puutub meediakanalitesse, siis paljud raadio ja TV saatejuhid ja uudistelugejad viivad saateid läbi oma kodudes. Publikuga saated lindistatakse ilma publikuta kaasates osa publikust videoühenduse vahendusel. 

Kogukonnad on aktiivselt organiseerimas abikäsi vanuritele, erivajadusega inimestele ja kõigile neile, kes on sunnitud karantiinis olema. See küll tegelikult ei ole midagi erilist või erakordset, et kogukonnad ja inimesed sedasi ühte hoiavad ja teineteist abistavad, sest selline käitumine on siin normaalne osa igapäevaelust. Praegusel hetkel tundub aga, et vähemalt meie piirkonnas on küll abistajaid rohkem kui abivajajaid. Ja abistajateks on ka lapsed. Kes ostab oma taskuraha eest vanuritele WC-paberit, kes saadab vanadekodusse kirju ja joonistusi, et karantiinis olevaid vanureid natukenegi lõbustada (Gretal on ka plaan seda teha).

AGA toidupoode on vallutanud ostupaanika!
Nagu needus just kaks nädalat tagasi olin ma olukorras kus enam-vähem kõik elementaarsed ja eluks vajalikud asjad olid otsakorral ja vajadis täiendamist (WC-paber, seep, sool, riis, õli, suhkur, pasta, kookospiim, purgioad jne). Wc-paberi ja spetsiaalse kätepuhastus seebiga oli juba siis poodides kitsas käes, nii et mul vedas, et üldse ühelt poeriiulilt veel viimase tavalise seebipakigi leidsin. Vetsupaberit ei saanud ja pole siiani kordagi poodides näinud.

Hea oli, et ma otsustasin kohe samal päeval koju tulles internetis toidupoe tellimuse teha, sest kui ma oleks veel paar päeva oodanud, siis ma poleks enam ka internetipoele ligi pääsenud. Mul läks isegi hästi, et vaid nädala pidin kullerit ootama, osade inimeste ooteajaks pandi üldse alles 3. aprill. No ja nüüd ei saa mõneks ajaks keegi enam ühestki toidupoest toitu koju tellida enne, kui kõik olemasolevad tellimused on rahuldatud.

Mul vedas ka selle poolest, et kõik asjad mida ma tellisin jõudsid ka meieni. Ainult hakkliha vahetati mahe hakkliha vastu, mille üle mul vaid hea meel oli, sest ma ei pidanud selle eest rohkem maksma ja hakkliha oli meil kindlasti vaja. Meie ühel tuttaval nii hästi aga ei läinud. Tema sai oma pikast nimekirjast kätte vaid kaks asja ja needki olid asendus kaubad :-(

Meil on internetist tellides nii, et kord kui sa oled oma tellimuse teinud, siis sa saad sinna asju juurde lisada või ära võtta kuni õhtu enne koju toomist. Ma käisin siis paaril korral asju juurde lisamas, sest iga päevaga läks poodides olukord aina hullemaks ja Pete vanemad soovisid samuti paari asja lisaks. 

Ühel korral sisse logides tuli mulle selline sõnum ette
(järjekorras oli sel hetkel 2029 inimest ja mina olin 1745-l kohal. Ooteajaks pakuti 30min!!)

Hea et üldse lõpuks ligi pääsesin!

Eelmisel kolmapäeval saabusid siis toidud koju ja mis peamine VETSUPABER!!! :-) Kui nii edasi läheb, siis saab vist varsti poes ka vetsupaberiga oma ostude eest maksta. Tegu täieliku defitsiidiga. 

 Pildid kuskilt internetist (Pete saatis mulle)



 Kokku siis selline saak (neli müslipakki on Pete vanematele).

Mulle tegelikult ei meeldi üldse internetist toitu tellida, sest ma saan iga kord mingi üllatuse osaliseks. Pea alati küll just sellepärast, et ma nii harva seda teenust kasutan ja ei oska asju korralikult tellida. Näiteks tellisin ma õli. Kui kaup koju jõudis vaatas mulle kotist vastu mingi mini õlipudel. Internetist tellides ei osanud ma selle peale üldse tulla, et pudeli suurusele tähelepanu pöörata!? Ja ega ma polekski automaatselt teadnud kui palju õli ühes tavalises õlipudelis tavaliselt on.
Ja jäätist ostsin ka endale vaid sellepärast, et internetist tellisin. Poest poleks kindlasti nii kergekäeliselt nii kallist jäätist ostnud...aga eks kriisiolukorras kulu marjaks ära!

Praegu on meil paljudes poodides enam-vähem selline vaatepilt

19 märtsil on näiteks kella 9 ajal hommikul poes juba selline vaatepilt. Pood tehti lahti kell 8.

Toitu on küllaga, aga poed ei suuda lihtsalt nii kiiresti oma varusid täita kui inimesed ära ostavad. Ma saan sellest paanikast aru küll, sest kui sa tõesti poodi lähed ja näed, et üks asi on otsas ja teine asi on otsas, aga kodus on pere keda on vaja toita, siis hakkad ise ka rohkem ostma ja varuma. Seda enam, et kui nüüd suur osa inimestest kodus töötavad ja homsest alates ka veel lapsed koju jäävad, siis ongi ju vaja kogu perele kolmeks söögikorraks toitu kokku osta ja kuna iga päev poes käia on ohtlik, siis ostadki kohe korraga rohkem. 

Õnneks meil on hetkel süüa vist küll vabalt kaheks nädalaks või isegi natuke rohkemaks (juurikaid ja puuvilju siiski mitte).

Kuna me tavaliselt ei hoia eriti midagi peale liha/kala, külmutatud herneste, jäätise ja mõne leivapaki sügavkülmikus, siis on meil tahtlikult üsna väike sügavkülmik. Nüüd muidugi oleks kasulikum kui oleks suurem, aga pole hullu, olen kindel et varsti rahunevad inimesed maha ja poest saab taas normaalselt süüa osta. 

18.märtsil käisin korraks Pete vanemate juures, et neile nende müslipakid ära viia ja neile paar asja kohalikust poest osta. Siis oli veel võimalik piima ja õuna osta, aga pasta, leiva ja konserviriiulid olid täiesti tühjad.
Kuna Pete-i vanemad kuuluvad riskigruppi, siis vältisime igasugust kontakti. Lehvitasime vaid läbi akna.


Täna on Inglismaal emadepäev ja Pete käis emale toidukastile lisaks ka lilli viimas. Tuppa ta ei läinud, aga istus aias ja vestles oma vanematega läbi verandaukse. Pilti unustas teha, kuigi ma palusin, aga panen siia siis pildi nendest asjadest mida Pete neile viis. 

Vot sellised lood hetkel. 

PS. Lisan siia ka sõnumi Kuningannalt. Et jumal teda hoiaks...ja ka kõiki teisi eaks eas imelisi inimesi!


kiri võetud 'kensingtonroyal' instagrammi kontolt

Friday, 20 March 2020

TERVITUSED...

Kui ma oma viimase postituse pealkirjaks kirjutasin 'KÕIK ON PEA PEALE PÖÖRATUD', siis ma otseloomulikult ei osanud ilmaski ette näha, et kuu aega hiljem põhimõtteliselt ongi kogu maailm pea peale pööratud!!

Kui aus olla, siis kuna me olime siin juba nii pikalt stressis igasugu isiklike asjade pärast olnud, siis selleks ajaks kui Covid-19 hakkas Euroopat vallutama, olime me juba nii tühjaks pigistatud, et koroonaviiruse pärast pole meil veel olnud energiat piisavalt stressamagi hakata. 

(kKoroonateemadel hakkan eraldi postitusi tegema, sest kuna tegu on ikka ajaloolise sündmusega, siis tahan seda ka oma blogisse kindlasti talletada ja teid ka igasugu teiste postitustega 'lõbustada').

Tänaseks oleme me küll õnneks juba enamustele meid puudutavatele küsimärkidele lahendused saanud, aga enne, kui ma siin oma pika jutuga alustan, tahan ma TÄNADA KÕIKI neid inimesi kes mu viimast blogipostitust kommenteerisid, mulle 'kirju' ja ka fotosid endast ja oma peredest saatsid ja WhatsApp-i vahendusel ühendust võtsid! 

MA OLEN TÕESTI VÄGA, VÄGA LIIGUTATUD ja mul polnud õrna aimugi, et nii paljudele inimestele, ühel või teisel põhjusel, meie pereblogi nii väga meeldib ja nii palju korda läheb! Alles eile kirjutas mulle üks mu sõbranna, kes oli ühe oma tuttava käest kuulnud, et mul on plaan blogi kinni panna ja see tuttav olevat mu sõbrannale kurtnud, et ta on selle üle nii nördinud ning kurb. :-)
Ehk siis SUUR TÄNU TEILE KÕIGILE NII ILUSATE SÕNADE EEST!
Need lilled on teile

Mis aga puudutab blogi, siis olen otsustanud, et blogi ma veel kinni ei pane. Küll aga olen mõelnud sellisele lahendusele, et arvatavasti hakkan osasid postitusi lihtsalt mustandisse kirjutama (selliseid kus on Gretast rohkem pilte) ja kui ma siis ühel päeval lõpuks võtan vastu otsuse blogi parooli alla panna, siis saan need postitused väga kergelt mustanditest avaldada (vanemate postitustega ei tahaks ma seda praegu väga teha, sest see tähendaks siis seda, et suur osa mu blogist kaoks ära). Sedasi oleks vähemalt mu blogi kogu aeg ühes kohas olemas, sest minu jaoks on nii tähtis, et see blogi püsiks tervikuna. Ma ei taha kuidagi siit osa meie elust välja jätta või siis kahe erineva blogi vahel jagama hakata. 

Kui aga teistest probleemidest rääkida, siis ma olin täielikult ära unustanud, et Inglismaal antakse märtsi alguses teada, kuhu teiseastmekooli su laps koha saab. Ma mäletasin, et seda öeldakse alles aprillis, aga seda arvatavasti sellepärast, et aprillis saavad vanemad teada kuhu ALGkooli keegi koha on saanud. Kujutage siis ette, kui ma meile niigi stressirohkel ajal saan ühel õhtul sõnumi Greta sõbranna emalt, kes mulle järgmise nädala alguseks 'good luck' soovib. Ma olin täitsa segaduses et millest ta räägib ja miks mulle head õnne soovib. Küsisin isegi Gretalt enne kui sõbranna emalt seletust pärima hakkasin, et ega tema juhuslikult pole on sõbrannale midagi rääkinud (sest me rääkisime sel ajal Petega kodus igasugustest asjadest ja plaanidest ja ma kartsin, et võib-olla on Greta midagi valesti aru saanud või mingit kuuldud infot sõbrannaga jaganud, mis siis omakorda on 'Chinese whispers' vormi võtnud ja ta vanemateni jõudnud). Pärast tuli välja, et see ema pidas silmas teiseastmekoolikohtade teada andmist ja hoidis meile pöialt, et Greta saaks sisse kooli kuhu kõik sisse saada soovivad.

Mul oli selline tunne, et seda sõnumit lugedes jättis mu süda korraks löögi vahele, sest mu stressitaluvus oli niigi juba viimase peale venitatud ja nüüd siis olin sunnitud seda kummi veelgi rohkem pingule tirima. Ja kuigi me olime enam-vähem kindlad, et kui ka Gretale esimese hooga sinna meie lemmik kooli kohta ei pakuta, siis me saame asja edasi kaevata (mis on täiesti tavaline ja normaalne protsess koolikohtade paigutamise juures ja ei ole kuskilt otsast seotud kohtuga) ning väga suure tõenäolisusega oleks talle vähemalt septembriks koht olemas olnud. Samas meil lihtsalt ei olnud jõudu ja soovi niigi kriitilises olukorras veel ka sellise asjaga võitlema hakata. Me ei tahtud juurde veel ühte õhku rippuma jäävat küsimärki, millega me siis teadmata aeg elama peame.

Teada oli, et ettenähtud päeva õhtul saadetakse kõigile vastav email. Ma veetsin terve päeva kui kuumas õlis praadides. Kella 5 ajal saatis mulle üks teine ema sõnumi, et kas me oleme juba vastuse saanud, et tema on ja et tema poisid said siia meie kodulähedasse kooli sisse. Mina polnud ikka veel vastavat emaili saanud, aga see ema soovitas mul internetis ise kohaliku omavalitsuse lehele sisse logida ja sealt oma avalduselehelt vastust vaadata. Ma küll hirmsasti kartsin, aga otsustasin siiski käte värinal ja südamekloppides sellele lehele piiluda, kuigi pettumishirm oli nii suur, et hea et ma ära ei minestanud. 

Ja kui ma siis vastust nägin, siis oli mul võimatu mitte emotsionaalseks muutuda. 
Lehelt vaatas vastu sõnum, et Gretale pakuti kohta meie soovitud teiseastmekooli!!! :-) :-)
Mul oli nii hea meel et meil on nüüd vähemalt üks mure vähem, kuigi minu üllatuseks see igasugu teiste asjadega seotud murekoormat sel hetkel eriti kergemaks siiski ei muutnud.

Greta soov oli, et me talle ei ütleks, mis kooli ta sisse sai, vaid kirjutaks kooli nime kokkumurtud paberile. Kui ma talle siis seda paberit märgade silmadega andma läksin, oli ta natuke ehmatanud...aga kohe kui oli paberi avanud, siis loomulikult meeletult rõõmus!

Üleeile sai lahenduse ka üks teine küsimärk. Nimelt otsustasin ma kõige stressirohkemal ajal sisse anda siinse alalise elaniku staatuse taotluse (see ei ole kodakondsuse taotlus, vaid seda peavad kõik siin elavad EU kodanikud tegema juhul kui nad tahavad peale Brexitit siin edasi elada)!!! Mul ei olnud mingit kahtlust, et ma saan sellele positiivse vastuse, aga ei arvestanud võimalikusega, et ma pean selle jaoks mitu korda igasuguseid täiendavaid dokumente esitama. Nimelt sel faktil, et ma olen siin riigis juba 26 aastat elanud, ei ole eriti tugevat mõju, kui ma ei suuda tõestada, et ma viimase 5 aasta jooksul ei ole riigist 6 kuud eemal elanud. 

Esimese hooga küsisid nad, mäletamist mööda, infot aasta 2014, 2015 ja 2016 kohta, sest need olid aastad, kui ma Gretaga kodus olles samal ajal ei töötanud ning seega neil ei olnud mu tulumaksu andmeid mida automaatselt arvesse võtta. Esimese hooga saadetud paberitest ei piisanud ja üldse kes hoiab alles mitme aasta taguseid igasugu erinevaid maksepabereid? Õnneks sain pangast head nõu ja tõestavad väljavõtted ning kõik vajaminevad paberid ilusti alla laaditud ning nüüd siis, kaks nädalat hiljem, sain ka valitsuselt positiivse vastuse. 
Tegu ei olnudki tegelikult millegi raske või keerulisega ja igal teisel ajal ei oleks see mind üldse kõigutanud, aga nüüd tõi pinnale vanad emotsioonid ajast, kui ma palju tõsisemal noodil oma siinoleku eest võitlesin ning isegi kohtus käisin (aga hiljm sealt suure võiduga lahkusin :)


Aga meie pere viimase aja kõige suuremaks mureks on olnud hoopis üks valitsuse uus seadus, mille tagajärjeks on see, et alates aprillist saavad meie sissetulekud olema mitme tuhande naela võrra väiksemad ning Pete on sunnitud oma firma kinni panema. Ma ei hakka siin detailselt kogu asja ja süsteemi lahti seletama, seda enam, et eri riikide seadused on ju erinevad ning seega vajaks asi veel eriti põhjaliku lahti seletamist, aga ma lihtsalt ei jaksa ja ei näe, et see üldse mingit tähtsust teiste jaoks omaks. Pete-i sissetulekud jäävad küll tegelikult numbrite järgi samaks, aga kuna firma läheb kinni, siis peame nüüd hakkama oma palgast maksma asju, mis muidu firma kulutuste alla kuulusid ja Pete jääb ka ilma ühest lisarahast mida ta muidu oleks hakanud alates aprillist igakuiselt saama täna valitsuse ühele teisele seadusele (ja see oleks olnud väga suur summa)

See uus nõme seadus ei puuduta küll ainult meid, vaid ka väga, väga paljusid teisi lepinguga ja vabakutseliselt töötavaid inimesi (kes oma firmat omavad) ja neid inimesi on igast ametivallast (olgu nendeks siis kas IT töötajad, ehitajad, raamatupidajad, näitlejad, reporterid, saatejuhtid jne jne). Riik arvab, et läbi selle seaduse hakkab riigile rohkem raha sisse tulema, aga tegelikult tähendab see hoopis näiteks IT vallas seda, et väga paljud väga tähtsad projektid jäävad seisma (kõikidele teistele projektidele lisaks), üks osa IT vallas töötavaid inimesi lahkub üldse töölt või on sunnitu vastu võtma märgatavalt väiksemapalgalisi töökohti, mis omakorda tähendab ka siis ju seda, et hakkavad riigile hoopis vähem tulumakse sisse tooma. 

Samuti pidurdab see seadus uute väikefirmade tekkimist ja nende võimalust suuremateks firmadeks areneda, mille pealt riiks saaks taas palju rohkem tulumaksu teenida kui vaid väikefirmade pealt jne, Ehk siis on tegu ühe äärmiselt nõmeda seadusega. Veel veebruaris oli lootust, et valitsus lükkab Brexitiga seotult seaduse vastuvõtmise aasta võrra edasi, sest milleks keerulisel ajal veel ühe seadusega majandust alla tirima hakata, aga suurele protestile vaatamata seda pööret ei tehtud. 

Meile õnneks küll ei tähenda firma kinnipanek Pete töö kaotust, sest jumal tänatud, ta lepingut pikendati ning ta sai isegi valurahaks väikest kõrgendust (mis küll ei tasakaalusta seda suurt summat mida me alates aprillist kaotame hakkame, aga vähemalt natukenegi parem kui mitte midagi), aga sellest saime me 100% kinnituse alles nädal tagasi. Kuni lepingu allakirjutamiseni olin mina ikka väga mures. 
Aga ega rõõmustamiseks, või siis õigemini asjaga leppimiseks, palju aega ei antudki, sest nüüd on ju see koroona värk mis omakorda suurt muret kõigile valmistab ja teatmatuse õhku riputab. 

Ning kujutage ette, Pete peab selle eest, et ta tahab oma firma kinni panna maksma oma raamatupidajale (või siis raamatupidamis firmale) üle 1000 naela lihtsalt firma kinnipanemise eest!!! Tundub nii valena!

Kuna uus tulumaksuaasta algab aprillist ja samal ajal ka uus seadus, siis me oleme juba alustanud firma sulgemisega seotud ettevalmistusi (kuigi firma peab tegelikult enne kui täiesti kinni pannakse ja ära lõpetatakse nii-öelda kolm kuud 'magama' ning firma kinni panemine ei ole seotud mingi kindla kuupäevaga. Pete võib firma ka aastaks või mitmeks 'magama' jätta, aga ta ei leia sellel mingit mõtet, sest siis peaks ta oma raamatupidajale ikka iga kuu raha edasi maksma)...JA NÜÜD, paar päeva tagasi, kuulutas valitsus, et seoses koroona jamaga lükatakse see loll seadus ikkagi aasta võrra edasi!!!! 
Kaks nädalat enne tähtaega!!!
Nüüd siis, kui kõik firmad on juba oma seadusi ja töölepinguid muutnud ja paljude inimeste elud täielikult untsu keeratud, tulevad nad sellise jutuga välja :-(!!
Võtab täitsa vanduma! 

Ma ei tea, meie jaoks oli see vaat et veelgi suurem laks vastu nägu, kui see seadus ise. Oseloomulikult ei hakka see firma kus Pete praegu töötab (või mõni teine suur firma) raha või aega selle peale kulutama, et oma dokumente ja seadusi uuesti ümber tegema hakkata ja seega peame oma rahale 'good bye' ütlema teadmisega, et meil tegelikult oleks olnud võimalus seda kasutada ja veel aasta otsa koguda...aga on kuidas on. Oleme sellegi eest väga tänulikud, et tööd üldse on praegusel keerulisel ajal, kui väga paljud inimesed iga järgneva päevaga järjest töötuks jäävad. 

Poisid kodukontorisse tööle minemas
Nii et jah, me elasime siin vahepeal justkui mingi musta pilve sees või mingi paha laine all . Meil läksid kodus isegi väga paljude lillede lehed ootamatult kollaseks nagu oleks tõesti mingi paha vaim meil siin ringi lennanud. Ja nüüd, kui me peresisesed asjad ongi enam-vähem paika loksunud, hakkab hoopis maailm me ümber kokku kukkuma :-(


Tänane väga kurb uudis oli näiteks see, et Gretal oli täna arvatavasti selle kooliaasta viimane koolipäev. Järgmisest nädalast alates on Inglismaal koolid kinni ja karta on, et seda kuni sügiseni. Sellist asja pole siin riigis isegi mitte sõja ajal juhtunud, et koolid sedasi kinni oleks pandud.

Mind ajas see asi lausa nutma. Nii tohutult kurb on et kõigil algkooli viimase klassi lastel jääb nii tähtis ja kauaoodatud kooliaasta sedasi poolikuks ja väga suure tõenäolisusega ei ole neil enam võimalust oma kooliga, kus nad on 7 aastat oma elust veetnud, isegi korralikult hüvasti jätta. 
Ma siiski vaikselt loodan, et ehk juuniks (kolme kuu pärast) on kogu koroona asi selle võrra maha rahunenud, et neil on võimalus vähemalt juuliks kooli tagasi minna, aga ma ei tea kui tõenäoline see lootus on. 

Samas loota ju võib ja lootma peab.

Püsige terved!

Tuesday, 25 February 2020

KÕIK ON PEA PEALE PÖÖRATUD

Hetkel on kõik juskui pea peale pööratud ning nii palju lahtiseid otsi igal pool rippumas. Ootan vaikselt ja vagusalt (tegelikult suures stressis ja rahutus seisus), et asjad ise ära laheneksid ning loodan, et lahendused saavad olema head...või vähemalt rahuldavad. Väga head lahendust ei julge aga kõva häälega isegi mitte loota... 

Õues on ka juba nii pikalt tormine ilm olnud. Täna paistab ilm küll üle hulga aja natuke tuulevaiksem olevat, aga vahepeal tundus mulle, et see sama torm on ka mu blogiga seotud mõtted taas tormama pannud. 
Mul on hetkel väga suur kiusatus blogimine üldse ära lõpetada sel viisil, et teised inimesed seda lugeda saaks. Oma pere jaoks kirjutaksin kindlasti edasi, sest meie jaoks on siia blogisse kirjutatud postitused hindamatu väärtusega ja sellest loobumist kahetseksin ma hiljem kohe kindlasti.

Nii kahju, et blogger ei luba osasid postitusi parooli alla panna. Parooli kasutamine leevendaks probleemi ja annaks võimaluse vähemalt pooleldigi privaatseks jääda. Vahepeal mõtlesin ka täiesti uue blogiga alustamise peale, aga selle mõtte matsin üsna ruttu maha, sest kahte blogi ei suudaks ma nagunii pidada ja mulle ei meeldi ka mõte oma elu kahe erineva kausta vahel jagada ning kahe erineva 'log in' andmetega jännata ja neid meelde jätta. 

Ja ma ei kirjuta seda juttu siin selleks, et te mu pead 'silitama' tuleksite :-) Ma tean, et teie hulgas on suur hulk väga toredaid inimesi kellega mul on olnud õnn just tänu läbi selle blogi ka isiklikult kohtuda või kirja teel suhelda, pluss siis veel kõik need lugejad kes vaid vaikselt loevad. Blogi kinni pannes on kohe kindlasti üheks mu suureks kaotuseks just sellised uued/vanad tutvused. 
Samas on mu blogi lugejate hulgas aga ka paratamatult ja kahjuks inimesi, kellega ma ei soovi enam meie elu nii avalikult jagada ja anda neile võimalust iga meie liigutust kas siis kõvasti või vaikselt kritiseerida ja arvustada või lihtsalt meie elu osaliseteks olla. 

Ma ei tea, ma tunnen viimasel ajal ka teiste blogisid lugedes (pidades silmas eestlaste omi, sest need on ainukesed blogid mida ma üldse loen), et Eesti on minust nii eemale liikunud, et mul ei ole ei Eesti ega blogijatega millegagi samastuda, veel vähem kaasa rääkida, sest ma mõtlen tihti täiesti teisiti ja elan täiesti teistsugust elu ja see on samas ka täiesti arusaadav, sest ma elangi ju teises riigis ja teistsuguses keskkonnas. Ja ma olen seda teinud kogu mu täiskasvanud elu, mis on pikem, kui see aeg mis ma Eestis üldse kunagi elanud olen. 
Oma heade blogituttavate blogisid loen ma küll endiselt hea meelega (neid väheseid kes üldse blogivad), aga kahjuks ei ole mul ka nendes blogides suurt midagi kommenteerida. 

Kirjutan sellest kõigest praegu siin vaid selleks, et kui te ühel päeval siia tulete ja enam sisse ei saa, siis ma juba vabandan praegu ette ära, et sel juhul olen ma otsustanud blogi täitsa kinni panna. Ma proovin seda siiski vältida ja ehk jätta blogi kutsega lugejatele (ja sel juhul annan ka sellest teile siin teada), aga ma mõtlen veel selle üle.
Mingi muutus on kindlasti tulemas juba ka ainuüksi sellepärast, et Greta läheb sügisel suurde kooli ja ma ei taha teda enam siis siin internetist nii avaliku kujuna hoida.

Üha rohkem olen ma hakanud ka mõtlema UK kodakonduse peale. Siiani ei ole mul UK passiks mingit otsest põhjust olnud ja mul pole olnud tahtmist niisama passi eest üle £1000 maksma hakata (ning ega mul pole ka praegu UK passi jaoks migit otsest põhjust, välja arvatud siis see, et ma ei saa hetkel kõikidest valimistest osa võtta), aga nüüd ma olen üha rohkem ja rohkem tundunud, et tahan omad ka UK passi. Ka sel juhul, kui ma peaks Eesti kodakondsusest loobuma. Ütlesin juba Petele, et kui meil esimesed vabad £1300 naela peaks kuskilt naeratama, siis ma annan UK passi jaoks avalduse sisse. Hetkel on aga igasuguse naeratustega natuke probleeme, aga ehk kunagi hiljem.

Ka ilm on pea peale pööratud. Ma ei mäleta, et meil siin viimase 10 aasta jooksul kevad nii vara oleks alanud (ma üle 10 aasta tagasi enam täpselt ei mäleta). Nartsissid õitsevad juba ammu ja eks nartsissid olegi üsna varajased kevadlilled siin riigis, aga minu teada on meil tavaliselt ikka kas siis aprillis, või heal juhul märtsis, õues selline vaatepilt nagu meil praegu veebruaris. 
Käisime eelmisel laupäeval Pete vanematega jalutamas ühes suvalises pargis kus ma siis paar pilti tegin. Õues oli tegelikult mõnusalt soe ilm, +14 kraadi, aga tuul oli kohati meeletult kõva.





Ideaalne ilm tuulelohe lennutamiseks











Arvake ära mis majaga/ehitisega on sellel pildil tegu?






Osadel põõsastel on isegi juba rohelised lehed väljas!

krookused

Mini nartsissid



Ning meie kodu juures on juba ka kõik puud õites. VEEBRUARIS! Isegi magnooliate õied on kohe lahti puhkemas. Mul on isegi natuke kahju, et sel aastal kõik nii kiiresti areneb ja pea peale pööratud on, sest tavaliselt on märtsi lõpp, aprill ja mai algus Inglismaal need kõige ilusamad kuud. Nüüd ei teagi millised siis need päris kevadkuud veel välja nägema hakkavad. 

Eestis pühitsetakse täna vastlapäeva aga meil siin Inglismaal on täna pannkoogipäev. Ma tegin siis ka endale lõunaks paar pannkooki.