Friday, 21 September 2018

HELLEMANNI TORN

Kahel järgmisel fotol paistab Hellemanni torni asemel tegelikult hoopis Munkadetagune torn mida vanasti kutsuti ka Süütenööride torniks, sest kuni 18 saj lõpuni kasutati torni laskemoonalaona.

Linnamüürile ronisime me aga siiski Hellemanni torni kaudu. Kui ma ei eksi, siis pilet sinna maksis 3 eurot. Tornis sees ei ole midagi erilist vaadata, aga tornist avaneb ilus vaade linnale ning eks see ole ikka omamoodi elamus 13 sajandi linnamüüril kõndida (ok seda 13 sajandi osa on seal imevähe järgi, aga sellegipoolest ajalooline ehitis mis seal juba sajandeid seisnud on)


Turist turistidest pilti tegemas :)


No vaadake ise kui ilus oranž katuseussike

Ja siin teine natuke pikem


Tegelikult oli seal müürin üsna kõhe kõndida. Kohati oli jalgealune nats väljapoole kaldu ka nii et mina liikusin suurema osa ajast seinale lähedal :).  
Minust ei oleks vanasti küll mingit sõdurit saanud kes mööda müüri ringi oleks jooksnud ja linna vaenlaste eest kaitsnud. Vanasti oli ju veel ka see ehitis vaid puidust ja kindlasti värises nagu tarretis iga kord kui sõdurid seal peal ringi sebisid. Prrr...




Kui müürilt alla tulime jalutasime Raekoja platsile

Mööda minnes astusime korraks ka Raeapteekisse sisse. 
Taas üks selline koht mis arvatavasti peamiselt turiste ligi tõmbab ning kodueestlastele ehk juba midagi nii igapäevast, et nad ei pane selle olemasolu enam eriti tähelegi. Samas soovitan kindlasti ka kohalikel sinna mõnikord sisse piiluda. Ma olen ise Raeapteekis mitmel korral oma elujooksul käinud, aga iga kord vaatan mulle vastu justkui mingi uus koht. 








Üks rüütel jalgu puhkamas





Ilusate piltide hulka ka üks natuke vähem ilus pilt.
Vähemalt on mees otsekohene ja aus ;)

Poes jäi meile silma selline ilus pudel toonik vett. Kuna meile Pete-ga meeldib vahetevahel toonik vett juua, siis ostsime selle pudeli prooviks. 
Ma tahaks lausa oma silmaga neid inimesi näha kes on võimelised 'Lord' käsitöötoonikut jooma...ning seda ka nautima!!! 
Jumal tänatud et ma ei hakanud seda õudust suure sõõmuga kurgust alla kallama, sest mulle aitas ka juba imepisikesest tilgast, et peaaegu oksele hakata. Midagi nii rõvedat ei ole ma vist küll kunagi veel maitsnud. 


Andsin emale ka maitsta, sest tema on tihti igasugu imelike asjadega palju leplikum, aga ka tema tegi jubedat nägu ja laitis joogi maha. 
Nii et ilus nägu, aga s..t sisu!

Thursday, 20 September 2018

PETE-i ESIMENE PÄEV TALLINNAS

Meie Eestis käigust on küll juba nii palju aega möödas, aga ma siiski jätkan meie Eesti reisi postitustega.

See oli kolm aastat tagasi kui Pete viimati Eestis käis. Õigem oleks vist öelda et hüppas korraks Tallinnast läbi, sest kolm aastat tagasi saime me temaga kokku Stockholmis ning lendasime siis sealt tulles Tallinna kaudu tagasi Londonisse. Ehk siis Pete veetis Eestis vaid ühe öö ja kaks päeva. 

Sel korral tuli ta Tallinna natuke pikemaks ajaks (reede hommikust esmaspäeva hommikuni), aga ega need kolm Tallinnas veedetud päeva ka muidugi mingi pikk aeg olnud. Sellegi poolest jõudsime me ka kolme päevaga üsna palju näha ja teha, kuigi hirmus tore oleks kui me saaksime kunagi ka pikemalt Eestis koos aega veeta.
Huvitav oli vaadata kuidas üks lennujaamatöötaja igat kohvrit lindil püsti proovis panna. Osad jäid püsti ja osad kukkusid üsna varsti uuesti pikali :)
Ma ei tea mis värk sel päeval või sel ajal passikontrollis oli kui Pete Tallinna saabus, aga tal võttis 45 min aega et meie juurde ootesaali jõuda. Talle endale jäi ka aursaamatuks miks neid passe nii aegluubis kontrollit ja kogu protsessiga jokutati. Kusjuures Londoni lend oli sel ajal ainuke sisse tulnud lend. Nii väikese lennujaama puhul on see ikka hirmus pikk aeg. No oli nagu oli, lõpuks saime ta siiski elusana kätte.

Kohe lennujaama kõrval olevas majas asus autorendifirma kust me oma rendiautol järel käisime ja siis sõitsime esimese asjana kohe Ülemiste keskuse Lidosse sööma.
Me oleme suured Lido fännid (muideks Lido tähendab meil siin Inglismaal hoopis välisujulat). Lidos on alati väga laialdane valik sööke, kiire teenindus, hea hind ning mis peamine kõikide söökide koostisosad ilusti välja toodud. Oleme seal alati saanud muretult ja kiiresti söönuks. Eesti restoranides on tihti toidud nii erilised, et esiteks ei ole minul seal suurt valikud mida ma süüa saaksin ning Pete ei lange samuti erilisse vaimustusse külmast arbuusi-tomatisupist kurgivahuga või tomatitolmust või tomatihelvestest karusmarja-punaveinikastmega. Ka Greta jaoks on Lidos palju suurem valik kui vaid friikad ja viinerid nii et meile sobib see söögikoht ideaalselt.
Millegipärast ei tohi aga Lidos pilte teha (mulle tuldi seda ütlema, aga ma ei taibanud kohe küsida et huvitav miks), aga kuna ma olin jõudnud juba paar pilti ära teha, siis panen need siia siiski ülesse.



Edasi sõitsime vanalinna

Auto parkisime EuroPark parklasse Ahtri 3 mis asub kohe Rotermanni kvartali külje all ja kus parkimine maksis vaid 3.50 ööpäev, või siis 1.40 tund. Kuna me ei tahtnud oma käimisi ajaliselt piirata, siis maksime kohe 3.50 parkimise eest ära kuigi meil ei olnud plaanis oma autot sinna 24-ks tunniks jätta. Meil oli algul raske uskuda, et nii pikaajaline parkimine nii odav saab olla, sest paljudes teistes parklates, kas siis süda- või vanalinnas, maksab üks tundki juba palju rohkem kui Euro parkla ööpäev.

Teine odav EuroParkla asub Tallinnas Baltijaama juures Suurtüki 12 (seal on kaks parklat vastastikku üle tee. Üks nendest on krõbeda hinnaga ja teine EuroParkla kus samuti ööpäeva hind vaid 3.50). Ma igaks juhuks mainin seda parkla asja siin blogis, sest näiteks mu oma emagi ei teadnud et vanalinna külje all nii odavalt parkida saab :-)



Rotermanni kvartal nägi väga ilus ja arhitektuuriliselt huvitav välja. Me oleme seal ka varem käinud, aga eks aastatega ole koht ikka mõnevõrra muutunud ja uusi kohvikud või poekesi juurde tulnud.







Edasi liikusime vanalinna kus on alati mõnus jalutada
Vanalinnas tahtsime Viru väravate juures asuva linnamüüri Hellemani torni ronida, sest ma olen sealt korduvalt mööda kõndinud, aga sisse pole kunagi ühel või teisel põhjusel õnnestunud veel minna. Kuna Pete-i hommik algas sel päeval juba kell 4 hommikul, siis tema sooviks oli enne torni ronimist kuskil tassikese kanget kohvi juua. Otsustsimegi siis kõigepealt kohvi otsima minna ja siis torni tagasi tulla.





Kuna meil otseselt kuhugi kiiret ei olnud, siis otsustasime jalutada lihtsalt nii kaua edasi kuniks meile mõni meelepärane kohvik ette jääb. Selleks kohvikuks osutus Meistrite hoovis asuv Chocolats de Pierre. Ma alles hiljem panin tähele et enam sobivama nimega kohvikut oleks vist Petele olnud rakse leida ;)
Tegelikult sobis ka mulle see kohvik justkui rusikas silmaauku, sest kuna mina kohvi nagunii ei joo ja kooki ka seal süüa ei saanud, siis minul oli võimalus sel ajal kui Pete kohvitas väikestes käsitöötöökodades/poodides ringi uudistada. Ma olen seal Meistrite Hoovis ka varem käinud, aga ma ei mäleta et seal eelmisel korral nii hubane ja mõnusalt boheemlaslik ja keskaegne atmosfäär oli. 
Igal juhul soovitan kõigile vanalinnas olles kindlasti korraks ka sinna hoovi sisse piiluda. Ise vist ei oskaks tänavalt mööda kõndes arvatagi et seal selline 'kullalaegas' peidus on. 




Kohvik seest



Üks keraamikatöökoja aken

Palju huvitavaid uksi ja nurgakesi

Praegu avastasin Meistrite HOOVI veebilehte uurides, et neil on seal ka lausa 6 erinevat väikest korterit mida on võimalik üürida. Korterid ei ole oma välimuselt küll just jalustrabavad (mulle üldse ei meeldi kui majutuskohtades on voodites kirju voodipesu), aga selles kõige suuremas korteris oleks ma turistina nõus ühe öö hea meelega veetma ning Meistrite hoovi öist atmosfääri nautima.
Keraamikakojast leidsin ma aga endale ühe ilusa oranžika kannu (pilti praegu kahjuks näidata ei ole). Omanik oli seal samuti väga meeldiv ja eestlasele mitte omaselt jutukas (ja rääkis vabalt inglise keelt). Ta näitas meile oma tööruumi, rääkis paar huvitavat detaili oma loomingu, töömeetodite ja ka keraamikakoja maja kohta. Nii tore et leidub ka neid poemüüjaid/äriomanikke kes sedasi vabalt ja valutult suhelda oskavad.
Meistrite hoovist väljudes seadsime sammud tagasi Hellemani torni poole. Katariina käigus külastasime veel paari käsitöö/kunstipoodi.


Astusime sisse ka ühte nukupoodi. No seal oli tõesti meeletult palju igasugu käsitsi valmistatud nukke ja loomakesi. Poe teisel korrusel asus ka üks nukumuuseum. See tuli mulle täitsa üllatusena, sest ma ei olnud sellisest muuseumist midagi varem kuulnud. Arvata võib, et ega see ei olegi mingi ametlik muuseum, vaid poepidaja oma algatus, aga sellegi poolest tasuks ehk vaatamist. Me sel korral jätsime siiski vahele, sest minu jaoks oli see pood juba isegi kui muuseum ja mulle sellest täitsa piisas ning ma ei tahtnud Pete pikemalt mingite poodide ja nukudega piinama hakata (seda enam, et selle muuseumi eest pidi ka maksma)

Kahjuks ei teinud ma poes rohkem kui vaid kaks pilti, sest seal oli nii palju asju mida uudistada ja kuna poeomanik jälgis kõiki väga teraselt, siis ma ei olnud kindel kas seal üldse tohibki pildistada (ei tahtnud ka eraldi küsima hakata)
Ja siis olimegi me tagasi Linnamüüri ääres, et Hellemanni torni ronida, aga sellest juba järgmises postituses.