Saturday, 19 January 2019

SÜNNIPÄEVA NÄDALALÕPP

Mul oli eelmisel nädalalõpul sünnipäev. Ma alati kirjutan siin, et mul on oma sünnipäevast tegelikult täitsa suva, vabalt võiks ka olemata olla, AGA kui sünnipäev käes ja sõbrad ning tuttavad terve päeva õnne soovivad, siis on ikka ütlemata tore tunne küll. Mind see üldse ei häiri, et mõne facebooki sõbraga näiteks ei ole terve aasta suhelnud, aga siis sünnipäeval 'tullakse' ja soovitakse õnne. Rõõmustan selle õnnesoovi üle sama palju kui kellegi teise, kellega igapäevaselt kokku puutun. Tegelikul mu Facebook-i sõbralistis ei olegi üldse palju sõpru, sest paljudel mu sõpradel ei ole facebooki kontot või kui ka on, siis nad ei kasuta seda, või siis ma tahtlikult ei ole neid oma facebooki sõbralisti lisanud.

Ritsik kirjutas hiljuti sõprusest mis pani mind mõtlema. Mina isiklikult ei liigita ühtegi oma sõpra (ma kirjutan sõber kuigi räägin peamiselt siiski sõbrannadest) selle järgi kas ma saaksin neile öösel helistada, vajadusel nendelt raha laenata või nendega luurele minna. Raha laenamist ei olegi mul ühegi sõbra või tuttavaga mäletamist mööda ette tulnud (ma ei loe selle alla näiteks juhust kui ma olen unustanud sularaha kooli kaasa võtta ja lasen siis koolihoovis mõne teise lapse emal ka minu lapsele piletiraha ära maksta. Raha laenamine ei ole siin minu arvates kombekski, või siis ma lihtsalt suhtlen peamiselt inimestega kellel ei ole rahaga probleeme). Kui juba, siis pigem välja tegemist või raha kinkimist, aga ka see ei ole sel juhul kindlat vaid sõprusuhetega seotud. 

Öise helistamise vastu ei ole mul samuti midagi. Kui kellegil on abi vaja ja nad arvavad et mina (või meie) saame neile abiks olla, siis on nad rohkem kui teretulnud mulle ükskõik mis kellaajal helistama või uksele koputama, olgu siis tegemist me sõbrade, tuttavate, naabrite või võhivõõra inimesega. Ise julgeksin ka inimestele öösel helistada kui mingi suur probleem peaks olema. Ma ei oska öelda kas ka mu sõpradele meeldiks kui ma neile öösel helistan, aga eks nad siis saa mulle seda hiljem öelda kui selline asi peaks juhtuma. Vaevalt nüüd keegi sõprussuhte sellepärast ära lõpetaks, et ma neid kell 2 öösel ülesse ajasin :)

Ka ei liigita ma inimesi sõpradeks vaid ühe kindla kriteeriumi põhjal, vaid pigem ongi mu sõbrad kõik mingil määral erinevad. Ühega räägin ühtedel teemadel rohkem, teisega teistel, ühega teeme 'lollusi', teisega oleme tõsised täiskasvanud või kolmandaga natuke nii ühte kui teist. Palju oleneb ju ka sellest kus või mis põhjustel me kõigepealt tuttavaks olema saanud ja eks see saagi enamjuhtudel sõpruse alustalaks.

Näiteks elab üks mu sõbranna (mu kunagine kolleeg) Itaalias (ta ongi Itaaliast pärit). Ma nägin teda viimati näost näkku mäletamist mööda 4 või 5 aastat tagasi. Helistan ma temaga ehk kord aastas. Vahel harva saadame sõnumeid ja huvitavaid linke. Sõnum võib vabalt olla ka vaid 'I miss you' või 'I'm thinking of you'Facebooki ta ei kasuta ja sünnipäeva õnnitlusi me ei vaheta. Sellele vaatamata iga kord kui me telefonis üle pika aja jälle räägime, on selline tunne nagu me ei olekski üldse lahus olnud. Kusjuures just temaga me räägime kõige südamelähedasematest asjadest ja jagame muresid ning rõõme, sest läbi oma töö oskame me seda samal tasemel teha ja üheteise käitumist/olukorda analüüsida viisil mis meile mõlemale ka abi pakub või selgust toob. 

Ning siis on mul ka üks selline sõbrants kellega ma justkui telepaatiliselt ühenduses olen ;) Seda on väga raske kellegile teisele seletada, aga me ise enam üldse ei imesta selle üle kui me 'juhtmed' taas kuskil maailmaruumis kokku saavad ja üheteisele sõnumeid erinevatel viisidel saadavad. Võib-olla kui me teineteisele lähemal elaksime ja vajadusel alati kohtuda saaksime, siis sellist telepaatilist kommunikatsiooni ei toimuks. 

Mis ma selle kõigega öelda tahan on see, et minu puhul ei oma see üldse tähtsust kui tihedalt ma kellegagi kokku saan või suhtlen, et kedagi oma südamesõbraks nimetada. Ja samas ma ei nimetagi ühtegi oma sõpra otseselt südamesõbraks, sest mu süda on suur ja sinna mahub palju igasuguseid sõpru ja tuttavaid. Samas eks sõbranimekirja pääsevad ikka need inimesed kellega koos suhtlemine ja koos olemine ka mulle mingit naudingut pakub. Ja muideks selliseks inimeseks võib ka vabalt olla keegi, kes koos olles vaid enda elust ja olust räägib ilma minu isiklikku ellu põhjalikult tükkimata, sest ta näitab oma hoolimist minu suhtes võib-olla mingil teisel moel. 

Kui ma nüüd mõtlen, siis mulle meeldibki kõige rohkem ilma reegliteta ja kohustusteta sõprus. Selline sõprus mis ise loomulikku teed pidi areneb ning kus mõlemad pooled saavad vabalt olla ja käituda. Kohe kui mängu tulevad mingid nõudmised ja ootused (tihti veel sellised millest kõva häälega teada ei anta) läheb asi keeruliseks ja konarlikuks ning sellisel sõprusel ei ole tavaliselt ka pikka elu.

Ja eks ajaga suregi ühel või teisel põhjusel osa sõprussuhteid välja. Ma arvan, et see on lihtsalt osa elust ja ma ei näe selles otseselt probleemi. Me kasvame ja muutume ja me elud kulgevad erinevaid teid pidi ning alati lihtsalt ei olegi võimalik sõpsusuhet elus hoida. Mõnikord on mul sellest kahju, mõnikord proovin sellega võidelda ja mõnikord võtan kui paratamatust ning lasen lihtsalt minna. 

Aga nüüd tuli küll hirmus pikk sissejuhatus mu sünnipäeva postitusele.

Paar päeva enne sünnipäeva ütlesin Petele, et ma tõesti ei taha ühtegi sünnipäevakooki. Ma oleks selle nagunii siis kohe ühe minutiga ära söönud ja pärast kahetsenud, nii et parem siis juba ilma koogita. Pete oli sellega nõus, aga ütles, et mingi koogi värgi peab ta ikkagi tegema juba ainuüksi Greta pärast ja et mul oleks ikkagi kuskilt küünlaid ära puhuda. Traditsioon on traditsioon.

Seega hommikul lauldi mind ülesse sellise 'koogiga'.
Kingiks sain puidust vikerkaaremehikesed ja puidust 'kivikesed', aga noh sellisest kingitusest oskavad vist küll vaid väga vähesed täiskasvanud rõõmu tunda :) (tegelikult sain mänguasjadele lisaks ikka ka eakohalisi kingitusi).
Sõbrad jätsid ukse taha kimbu lilli (sest me olime terve päeva kodust ära). Kõik mu lemmik lilled. 

Õhtul käisime Thai restoranis söömas

Pühapäeval aga seadsime suuna Londoni poole, et minu sünnipäeva puhul Somerset majja Snoopy näitusele minna...Ma nimelt olen suur Snoopy fän...ok, tegelikult nüüd mitte enam nii suur, aga nooremana küll.




Ma oman nii mõndagi sellel pildil olevat asja

Mul oli kunagi väga suur kollektsioon igasugu Snoopy asju. Ma ei tea mida ma mõtlesin, või miks ma seda tegin, aga mõned aastad tagasi andsin ma suure osa nendest asjadest ära ja nüüd ma loomulikult täiega kahetsen...
Siit mõned pildid näituselt





Näitusel olid väljas nii Charles M. Schulz originaal 'Peanuts' karikatuurid, kui ka tööd mis olid tehtud kunstnike poolt kes on saanud Snoopy-Peanuts karikatuuridest inspiratsiooni. 
Näiteks nagu need kaks tööd millel on kujutatud Charlie Brown kampsunit ja Linus-e 'tröötsi tekki' (comfort/security blanket)


Ma ei teadnudki varem, et selline kuulus inglise psühholoog nagu Donald Winnicott küsis Schulz-ilt luba kasutada terminit 'security blanket' illustreerimaks oma ideed 'transitional object'-ist (eestikeelne õige vaste on vist siirdeobjekt, ehk siis siirdeobjekti teooriast). 1986 aastal pääses termin security blanket ka Oxford English Dictionary (sõnaraamatusse)
Mulle on see teema südamelähedane veel ka sellepärast, et aastaid tagasi kirjutasin ma ühe kursusetöö samuti Winnicott-i siirdeobjekti teemal ja sain selle eest veelga kõige kõrgema hind. Ma olin selle täielikult ära unustanud kuniks paar kuud tagasi oma vanu dokumente ja muid pabereid sirvides see mulle pihku sattus. 
Eriti meeldis mulle see töö kus oli kujutatud Lucy pead koos saja erineva muremõttega. Kes ei tea, siis Lucy kajastab tihti Snoopi koomiksites ise ka psühholoogi ja on seega üks mu lemmik tegelastest. 


Sellise töö paneks ma hea meelega ka omale kuskile seinale




Snoopy on isegi kuul käinud. Nimelt kui Apollo 10 kosmosesse saadeti, et teha ettevalmistusi Apollo 11 kuule laskumiseks, siis NASA nimetas ühe nende kuukulguri Snoopy nimeliseks ja kuukulgurit juhtiva mooduli Charlie Browniks. NASA oli juba eelnevalt küsinud Schulz-ilt luba kasutada Snoopy-t nende maskotina. 

Sellest lähtuvalt joonistas ka Schulz vastava loo Snoopy-st kuule minemas

Pildid internetist
Muideks kui ma nüüd õigesti aru sain, siis seda Charlie Browni nimelist kosmoselaeva juhtivat moodulit (või mida iganes Command modul kosmosega seoses tähendab) on võimalik näha Londoni Teadusemuuseumis ja Snoopy nimeline kuukulgur tiirleb endiselt orbiidil ümber päikese. 

Need raamatud (ja veel mitu, mitu lisaks) on mul kõik kodus olemas

Natuke keraamikat ka


Näitusel oli eraldi kinosaal ka kus oli võimalik Snoopy multikaid vaadata
Kuigi see doktoriputka ei näinud välja nagu originaal Schulzi Lucy putka koomiksites, siis ma oleks sellegi poolest sellest putkast nii pilti teha tahtnud, et ma ise oleks seal sees istunud. Seal aga istus üks naine kes siis näitusekülastajaid enda juurde 'teraapiasse' kutsus. Sel ajal kui meie seal ruumis olime, rääkiski ta ühe naisega ja mul ei olnud kuidagi võimalik sinna vahele minna segama et pilditegemiseks luba küsida 











Imelik mõelda et alles olid jõulud ja uus aasta ja nüüd oleme me oma mõtete ja plaanidega juba kevades/suves.