Friday, 24 January 2020

ÖÖ ÜHES LONDONI PRESTIIŽIKAMAS HOTELLIS

Ma hoiatan juba ette ära, et selles postituses on hästi palju pilte. Kohe nii palju, et ma oli sunnitud postituse kaheks jagama ja see siin on esimene osa.

Sel korral kirjutan ma ühest maailma kuulsamast ja prestiižikamast hotellist 'THE RITZ'. Nimelt juhtus sel korral nii, et mul õnnestus oma sünnipäevahommikul just selles hotellis ärgata. Tegelikult ei olnud hotellikülastus plaanitud mu sünnipäeva tähistamiseks, aga kuna paar asja langes lihtsalt kuupäevaliselt sedasi kokku, siis otseloomulikult valisime külastuskuupäevaks mu sünnipäeva nädalalõpu, et siis ka ühtlasi mu sünnipäeva tähistada. 

Ma pean tunnistama, et mul ei olegi kunagi nii suurejoonelist sünnipäeva olnud ja arvata võib, et ei tulegi, aga 'never say never'

Igal juhul olime me kõik sellest sündmusest väga elevil ja ootasime hotellikülastust juba eelmise aasta lõpust alates pikkisilmi. Greta oli meist vist kõige rohkem elevil, sest tema on meil suur hotellide fän. Mina olin muidugi ka, aga mulle kohe kindlasti ei jõudnud kohale kui suure sündmusega tegelikult tegu oli, samal ajal kui Pete pidi ennast aeg-ajalt näpistama, et saada kinnistust, et ta ei näe und. 

Tegu oli siis osaliselt meie firma jõulu'peoga', mida me oleme ka eelnevatel aastatel erinevate hotellikülastustega tähistanud (Savoy, The Langham ja The Landmark). 
'Ritz' hotell on me soovinimekirjas juba mõnda aega olnud, aga kuna tegu on väga kalli hotelliga, siis me algul arvasime, et see jääb hinnaklassi poolest me valikust välja. Aga kuna mõned seadused jõudsid aastaga natuke meie kasuks muutuda ja me lihtsalt lähenesime asjale natuke teise nurga alt, siis oli meil sel aastal võimalik oma unistus täide viia. 

Mul oli loomulikult väga hea meel, et sel korral saime hotellikülastuseks minu sünnipäeva põhjuseks tuua. Nimelt kui me kolm aastat tagasi 'Savoy' hotellis käisime, siis ütlesime neile, et tuleme lapse sünnipäeva tähistama. Gretat ootas sel korral hotellitoas nii sünnipäevaõhupall, spetsiaalne suur Savoy enda sokolaadikohvikus valmistatud sokolaadikuju koos kommidega, kingitus ning isiklikult talle suunatud kiri hotellijuhtkonna poolt. 
Eraldi 'teretulemast' kirja sai ka Pete, AGA minu nime või olemasolu ei mainitud üheski kirjas! Kuna ma oli üsna puudutatud sellest (pool naljaga siis), siis sel korral kui meil oli juhuseläbi võimalik hotelli minna minu sünnipäeval otsustasin ma sellest külastusest enda kasuks viimast võtta. 

Otseloomulikult mainis Pete hotelli broneerides kohe ka seda, et tegu on minu sünnipäevaga ning andis hotellile teada, et ma ei saa tarbida gluteeni-ja laktoositooteid. Olin kindel et sünnipäevade puhul kingib hotell oma külastajatele tasuta tordi ja jäin seda momenti põnevusega ootama.

11. jaanuaril seadsimegi suuna Londoni poole. Asusime juba varakult teele, sest kuigi check-in algas alles kella 3 ajal päeval, siis meie plaan oli auto ja kotid hotelli jätta ning sel ajal kui me tuba veel ettevalmistatakse linna peal jalutama minna. Plaan oli hea, aga kuna Chelseas toimusid (või lõppesid just) mingid jalgpallivõistlused, siis Londoni Chelsea linnaosast läbisõites olid igal pool meeletud ummikud ja meil läks nii kaua aega enne kui me hotelli kohale jõudsime. 
Ritz hotell 
Andsime auto ja koti ära ning läksime check-in tegema
Pete väga elevil



Hotell näeb seest väga suurejooneline ja peen välja. Nagu üks uhke loss. Ma arvan, et esmamulje hotellist jätaks nii mõnegi külastaja suu ammuli, aga kuna me oleme NIIIIIII paljudes lossides ja paleedes ning ka paaris suurejoonelises ajaloolises hotellis juba varem käinud, siis meid see suurejoonelisus jalust ei rabanud. Samas oli aga otseloomulikult kohe õhus tunda, et tegu on millegi väga erilisega. 

Hotell avati 1906 aastal Švetsi hotellipidaja Cesar Ritzi poolt kes pani hotellile enda järgi nime 'The Ritz'.
Läbi aastate on hotelli külastanud nii kuningad, kuningannad ja nende pered, erinevad peaministrid, presidendid ja poliitikud, kuulsad Hollywoodi näitlejad ja kuulsad muusikud. Nagu me järgmisel päeval kuulsime, siis meiega samal ajal ööbis hotellis ka mingi kuulus jalgpalli tegelane, aga kuna me ei tea jalgapallist suurt midagi, siis ma enam ei mäleta kellega tegu oli (mäletan vaid seda, et nimi oli natuke araabia pärane ja kõlas tuttavalt)
Suur osa hotellist on kaunistatud Louis XVI stiilis.


Vaade hotelli ja hotelli välisuksele seest poolt

Kui Pete check-in tegema hakkas öeldi talle et kuna me oleme küsinud upgrade-i, siis nad annavad meile tasuta upgrade sviiti! Et siis olevat meil ka ühtlasi rohkem ruumi mu sünnipäeva tähitada!! 

Pete oli hetkeks täiesti segaduses, sest ta ei mäletanud üldse et ta oleks eelnevalt upgrade-i küsinud. No ja kuna hotellis on hinnad isegi juba meeletult kõrged, siis ta esimese hooga ei kuulnud ka korralikult et tegu on TASUTA upgradiga ja ta peas hakkasid igasugused numbrid jooksma. 
Hiljem tuli talle küll juba meelde, et kui ta oli mingi aeg tagasi hotelli helistanud ja küsinud autoparkimise kohta, siis oli ta ka möödaminnes upgrade võimalusest maininud, aga kuna ta hiljem ei kuulnud mingit tagasisidet hotellilt selle kohta, siis oli ta kogu asja täiesti ära unustanud. 
Tavaliselt on nii, et kui sa tuba broneerides ütled/mainid, et sa oled võimaluse korral ka upgrade-ist huvitatud, siis on sul võimalik odavamalt suuremasse tuppa saada kui seda kohe otse broneerides. Hotell annab sulle siis tavaliselt nende poolse pakkumise ja sul on võimalik see kas siis vastu võtta või võtmata jätta. 
Ma õnneks kuulsin seda tasuta osa väga selgelt ja seega naeratasin lahkelt ning tänasin meest paarisaja naela suuruse kingituse eest.

Ehk siis alati tasub küsida :-)
Kõik alla 15-aastased lapsed, kes hotellis ööbivad, saavad veel eraldi kingitusi ja soodustusi. Greta ööbimine hotellis ei läinud meile midagi maksma (ainult hommikusöök, aga ka see soodushinnaga). Gretale anti eraldi väikene tegelusraamat kus oli kirjas ka palju huvitavaid fakte hotelli kohta. Ma lugesin neid täitsa huviga. Samuti sai ta kaardi millega tal oli võimalik restoranist või baarist tasuta jäätist saada. 
Hotelli check -in juures oli minu jaoks vaid üks väikene asi mis mind häiris :-) Nimelt oli check-in toas kaks maali seinal viltu. Mind hirmsasti härib kui ma kuskil viltuseid pilte/maale seinal näen ja mul on siis alati meeletult suur kiusatus neid pilte sirgeks panna. Sama siis sel korral aga õnneks suutsin oma kiusatust tagasi hoida. Tegin selle asemel hoopis ühest viltusest maalist pilti (fotol (vasakul pool oleval fotol) ei ole seda viltu olemist küll nii hästi näha, aga minu jaoks oli see juba piisavalt viltu et häirida :)

Enne kui meid tuppa juhatati küsiti me käest et kas me oleme hotellis varem ööbinud ja et kas me soovime kohe tuppa minna või tahaksime et meile enne hotelli natuke lähemalt tutvustatakse. Pete ei jõudnud veel reageeridagi kui mina olin juba hotelli tutvustamise kutse vastu võtnud, sest teadsin, et pärast on hotellis palju kindlam ringi kõndida kui tead täpselt kus mingi asi asub. Tänu sellele õnnestus meil ka näha ruume mida me ompäid ei olekski saanud pärast uudistama minna.

Hotelli peakoridor vaatega peaukse poole. Paremal asub kuulus The Palm Court kus pakutakse 'Afternoon Tea-d'

Sama koridor vaatega restorani poole

Meile öeldi et tavaliselt mängib neil hotellis pianist, kes oskab mängida peaaegu kõiki soovilugusid ja talt võib neid soovilugusid alati paluda mängida, aga vahel harva, nagu praegu, ka harfimängija.

The Palm Court

'The Ritz' hotell on väga kuulus oma Afternoon Tea-de poolest ja just The Palm Court on Ritz hotelli kõige tuntum osa. 
Vahepeal taheti pärastlõunast teed vaid hotellikülastjatele kättesaadavaks teha, sest tihti juhtus nii, et neile kes hotellis ööbisid, ei jätkunud piisavalt kohti tee joomiseks. Selle mõtte peale aga avaldasid londonlased pahameelt ja lõpuks otsustas hotellijuhtkond, et kõik kes The Palm Court-is teed tahavad juua, peavad laua eelnevalt ette broneerima. 
Mainin igaks juhuks, et pärastlõunane tee ei tähenda vaid tee joomist vaid selle juurde kuulub ka mini võileibade, scone-ide ja koogide söömine.

Kui ajalooliselt toimub pealelõunane tee ajavahemikus 16.00-18.00, siis The Ritz hotellis on võimalik pidulikule teejoomingule tulla kell 11.30, 13.30, 15.30, 17.30 ja 19.30 ajal.
Pärastlõunane tee makab ühele täiskasvanule (ilma šampuseta) £60 ja lapsele £40 (hotellis ööbivatele lastele £35). Laua peab PIKALT ette broneerima ja riietus PEAB olema pidulik. Teksade ja botastega sisse ei lasta. 
Kui keegi tuleb pärastlõunasele teele kui sünnipäeva'kingitus' või osa sünnipäevast, siis tasub seda kohe kindlasti eelnevalt lauda broneerides mainida, sest kõigile sünnipäevalastele lauldakse nende sealoleku ajal ühine sünnipäevalaul ning kingitakse väikene tort :-)

Kuna me sel korral teed joomas ei käinud, aga tulevikus soovime seda kindlasti teha, siis ma siin pikemalt sellest ei kirjuta. Küll aga toon välja paar fakti mis ma Gretale kingitud raamatust lugesin:
  • Hotelli köök valmistab IGA PÄEV 5000 mini võileiba pärastlõunase tee tarbeks. See teeb 1 825 000 mini võileiba aastas
  • Igal õhtul valmistatakse järgmise päeva pärastlõunase tee tarbeks 1000 sconesi (väikesed rosinatega kukklikesed mida süüakse moosi ja võiks vahustatud vahukoorega).
  • Mini võileibu tehakse 350-st leivapätsist päevas.





Kui meile hotellitöötaja natuke hotelli ajaloost rääkis, siis mainis ta möödaminnes et hotelli vanim osa asub seal, samaaegselt käega ühe ukseava poole viibates. Ma liikusin ruttu selle ukseava poole, et kiiresti üks pilti teha enne kui me edasi liigume ja kui ma olin pildi ära teinud mõtles mees natuke ja küsis siis, et kas me sooviksime seda vanemat osa näha. Me loomulikult soovisime ja nii õnnestuski meil näha seda osa hotellist kuhu me ise ei oleks osanud tulla ja mis ei oleks meile ka avatud olnud. 

Plaani peal näeb see osa välja selline (kirjutasin punasega juurde mis ruume meile näidati)

Reception room

The Grand Hall

The Queen Elizabeth Room



The William Kent Room


Neid kahte viimast ruumi kasutab vahel ka Kuninganna kui ta peaks tulema hotelli perega lõunastama. Buckingham palee asub ju hotellist kohe mõne minuti jalutuskäigu kaugusel. Seda aga kust uksest Kuninganna hotelli siseneb näitame ma teile järgmises postituses, sest ka seda õnnestus meil näha järgmisel päeval enne hotellist lahkumist.

Ja sellised nägid välja hotelli liftid






Lõuks jõudsime ikka oma toani ka :-) 

2015. aasta seisuga on The Ritz hotellis kokku 136 hotellituba, millest 111 on magamistuba ja 25 sviiti. Hotellis ei ole tuba number 100!

Meie sviit oli väga uhke ja suur (46m2) ning vaatega üle Piccadilly. Tundsime ennast toas kohe väga koduselt. Mul on siin Inglismaal paar väga head tuttavat peent vanaprouat ja nende toad nägid kunagi enam-vähem samasugused välja, ehk siis ma tõesti tundsin ennast kui kodus seal hotellitoas. 




See pildil olev uks viib teise sviiti, ehk kui kellegil on soovi, siis saab ka kaks sviiti omavahel ühendada. Ma hiljem mõtlesin et miks ma küll ei proovinud, võib-olla oleks uks lukust lahti olnud :-)

Tuppa sisse astudes nägin ma kohe et laual on mind ootamas mu sünnipäevatort ja mul oli selle üle väga hea meel. Samas enne kui ma tordi kallale asusin tühjendasime me meie puuviljavaagna, sest me olime pikast autos istumisest väga näljasteks muutunud ja sel hetkel isutas just puuviljade järele.
Gretale oli tuppa jäetud kingituseks The Ritz hotelli väike karu ja pudel roosat limonaadi küpsistega. Tuppa oli talle pandud ka mõned DVD ja raamatud ning oleks ka pidanud olema Playstation või Xbox aga Gretal ei õnnestunud seda leida. Ma olen kindel, et kui me oleks küsinud, siis see oleks talle kohe toodud, aga kuna me ei tulnud hotelli telekamänge mängima ja meil poleks selleks ka aega olnud, siis me ei kasutanud seda teenust. Ta oli selle üle natuke kurb, aga ainult väga natuke.


Koogile lisaks sain ka hotelli poolt sünnipäevakaardi ning koogi kõrvale oli jäetud väike roosa küünal tikkudega.

No nüüd on meil kõigil mõnest kuulsast hotellist isiklik kiri hotelli poolt ;-)




Mulle väga meeldis hotellitoa mitmeosaline ülepõrandavaip

...ja ka meie toa sohva muster

Enne kui ma oma torti sööma hakkasin, helistas Pete igaks juhuks pealauda ja kontrollis üle, et kas mu tort on ikka kindlasti laktoosi- ja gluteenivaba. 
Tort oli väga hea maitsega.




Tahtsime Petega vannitoas pilti teha, seal hea suur peegel kuhu mahume mõlemad hästi peale. Olime juba pilti tegemas kui ma ütlesin, et võtame roosi ka pildile ja asetasin vaasi meie keskele. Kui olime pildi ära teinud, siis nägime et mul oli õnnestunud roos täpselt Pete näo ette asetada, sealt vaatenurgast vaadatuna kus Pete kaamerat hoidis. Pete liigutas roosi siis natuke paremale aga pärast tuli välja, et sel korral oli see täpselt minu näo ees. 
Lõpuks õnnestus meil siiski ka üks selline pilt saada kus roos meie keskele jäi.

Kuna meil oli plaan siiski õhtul ka natuke Londoni peale jalutama ja shoppama minna, siis ega me seal toas väga pikalt istuda ei saanudki. Kell oli juba üsna palju ja meil oli aeg liikuma hakata.

Kahju et sel õhtul vihma ei sadanud ja me ei saanud sellised ilusaid lõvipeaga vihmavarje kasutada.

Jätkub...