Saturday, 16 November 2019

HUNNIK KASSIPILTE

Ma pole Jostenist siia blogisse juba ammu ühtegi pilti pannud. Parandan selle vea nüüd kohe ära ja pühendan kogu postituse vaid Jostenile. 

Kui aus olla, siis suurema osa päevast veedab Josten õues, või õue ja kodu vahel triivides ja seega enamus pilte mis ma temast teinud olen, on need mis tehtud siis, kui me õhtul telekat vaatame ja Josten meie juures magab. Suurema osa ajast magab ta Pete süles, natuke väiksema osa meie mõlema vahel ja kui üks meist peaksin korraks püsti tõusma ja kuskile ära minema, siis võtab Josten ALATI kohe me koha endale. Kõige parem ongi siis, kui ta Pete süles või kõrval magab, sest kui ta meie vahel magab laiutab ta kogu pikkuses ja ma mahun vaevu sohvale ära. 


Pete üldse ei kaeba, et Jostenile ta 'küljes' magada meeldib, sest tal on Jostenist palju kasu. Hea pehme tema peale oma käsi toetada,

lauana kasutada

või käetoena.

Meie vahel laiutamas



Ma ei tea mis värk tal nende käppadega on, aga tihti magab ta käpad sedasi õhus rippumas









Greta ostis mingi aeg tagasi ühest poest koera voodi. Ta endiselt tahab hirmsasti päris koera saada, aga kuna me kategooriliselt keeldume, siis ta lohutab end igasuguste koerte vidinate ostmisega. Siin Greta korv koos koertele kuuluva kraamiga.

See voodi oli ka mõeldud ta mängukoerte jaoks, aga Josten võttis kohe endal. Kui voodi suurem oleks olnud, siis ma oleks vist isegi sinna sisse magama läinud, sest tegu on ortopeedilise voodiga ja see tõesti tundub nii mõnusana. 


Nüüd kuulubki voodi Jostenile




Kuidas on võimalik ennast üldse nii magama sättida? Isegi saba on ta ise voodi järgi ära 'voltinud'!


Ma lahkusin korraks sohvalt, tagasi tulles tervitas mind selline vaatepilt

Ka nii saab magada

Ükspäev mängis Greta oma hobusetalliga. Josten kartis natuke seda suurt hobust, mis talliga kaasas käib, aga kui Greta hobusega korraks teise tuppa läks jooksis Josten kohe talliga tutvuma. Nuusutas seal natuke ringi ja siis...

...hakkas sealt tallist välja hüppama nagu hobune!!!
mul õnnestus üks hüppe ka natuke pildile saada

Sügavas unes 



Kui ta väike oli, siis magas ta kõik ööd ülemise korruse 'koridoris' rõduukse juures maas, aga nüüd võib teda seal väga harva magamas näha.


Üks päev kui ma koju tulin ootas Josten mind sedasi maja ees.Tavaliselt on ta maja ees oleva suure põõsa all peidus ja jookseb välja alles siis, kui ma autoga maja ette sõidan ja autoukse lahti teen.

Greta igasugustele väntsustustele peab Josten üllatavalt hästi vastu, aga kui terve kamp tüdrukuid Greta juurde külla tulevad (vähemalt igal teisel teisipäeval), siis nende eest jookseb küll peitu.

Kokkuvõttes võin öelda, et Josten on igati eeskujulik ja hästikäituv kassike. Kui ta vaid rohkematel hommikutel meil kauem magada laseks ja õpiks uuesti ära kassiluugist sisse ja välja käimise, siis ei oleks küll mitte ühtegi asja mille üle tema puhul kurta!...Ok, kassitoit, kassiliiv ja kindlustus lähevad meile küll pea 100 naela kuus maksma, ehk siis tema ülevalpidamine on üsna kallis, aga vähemalt on ta seda kõike igati väärt!

Thursday, 14 November 2019

NATUKE KÕIGEST

Meil oli vahepeal koolivaheaeg (nädal hiljem kui Eesti koolides). Mul olid suured plaanid mida Gretaga koolivaheajal teha, aga juhtus hoopis nii, et ma jäin haigeks. Tegelikult oleks vist õigem öelda et jäin nohusse, sest palavikku mul polnud. Tegu oli kohe kindlasti mingi viirusega, sest enne koolivaheaega kurtis Greta kahel õhtul valusat kurku ja tatt jooksis, aga kuna ta ise oli virk nagu nirk, siis andsin talle vaid õhtul nurofeni ja saatsin hommikul paberrätikarbiga kooli ja sellega kogu haigus enam-vähem piirduski. Tema paranes vähem kui nädalaga ilma, et me oleks pidnud isegi ta trenne ära jätma.

Minuga nii ruttu ei läinud. Isegi veel nüüd, kaks ja pool nädalat hiljem, ei ole pea veel päris tativabaks saanud. Samas ei kurda, sest nohu siiski ei olnud nii hull, kui oleks võinud olla, lihtsalt väga pikaloomuline. 

No ja nagu sellest oleks veel vähe olnud, siis jäi ka Pete samasse viirusesse. Hea asi selle juures oli see, et tal lõppes just üks leping ära ja kuigi ta oleks pidanud alustama juba järgmisel päeval uues töökohas, siis seal tulid mingid viivitused ette ja ta oli kolmapäeva asemel sunnitud alles esmaspäeval tööle minema. Hea asi selle juures oli küll vaid see, et ta ei pidanud tatisena uues töökohas alustama ja kolleege nakatama ning sai ka ise natuke vaba aega paranemiseks. Paha asi oli aga see, et selle kolme sundkorras vaba päevaga kaotasime me palju raha ning kui me oleks vabu päevi ette teadnud, siis oleks me saanud kasvõi kaheks päevaks kuskile välismaale autoga põrutada. Aga noh, kuna me olime tõbised, siis ei oleks sõidust nagunii suurt midagi välja tulnud ja Eurotunneli piletid oleks vist ka nagunii juba kõik välja müüdud või siis hirmus kallid olnud (ikkagi koolivaheaeg ju). Ehk siis kõik läks lõpuks just nii nagu minema pidi. Käisime selle asemel hoopis ühel päeval Oxfordis, aga sellest lähemalt juba eraldi postituses. 

Halloween oli meil sel korral väga vaikne. Kooli Halloweeni pidu toimus lastel juba nädal enne õiget päeva 

ja õigeks päevaks oli Greta oma sõbranna juurde ööseks kutsutud ning õhtul toimus üks väike Halloweeni pidu ja 'Trick and Treat'-itamine veel ka koos ühtede teise klassikaaslaste ja sõbrannadega. Greta oli õnnega koos, sest sai kogu õhtu jooksul ühe sõbranna koera eest hoolitseda. Isegi kommijahi ajaks ei lasknud koerast lahti. 

Sel korral ei kaunistanud me kodus isegi välisust Halloweeni tarbeks ära, sest me ei olnud kindlad, kas me Petega üldse jääme koju komme jagama või kasutame lapsevaba õhtut kuidagi kasulikumalt ära ning läheme kas kinno või restorani sööma. Lõpuks otsustasime siiski koju jääda, sest kinos ei olnud midagi asjalikku vaadata, restoranis käisime alles paar päeva varem söömas ning enesetunne oli ka veel üsna s..t. No ja kuna maja ei olnud kaunistatud, siis ei tulnud meid ka ükski Halloweenitaja tülitama. 

Ja siis algaski juba uuesti kool ning sellega koos ka taas lõputud jalgpallivõistlused ja trennid. Ma ei tea küll kuidas neid jalgpallivõistluseid ja jalgpallitrenne just praegusele ajale nii meeletult palju kokku on sattunud. 

Trennis on Greta nüüd oma koha väravavalvurina leidnud ja tal tuleb selle rolli täitmine väga hästi välja. No ma tegelikult tean seda vaid juttude järgi, sest ma ise pühapäevaste võistluste pealtvaatamisest osa ei võta. 
Tüdrukutel on nüüd oma klubi vorm ka olemas. Näeb väga ilus välja ja meile läks kogu see kupatus vaid 25 naela maksma. Seda tänu headele sponsoritele kes tüdrukute jalgpalli au sees hoida tahavad. Greta sõbranna väikeste vendade jalgpallivorm näiteks maksis palju rohkem, kuigi tegu on sama küla jalgpalliklubiga. 

Kogu kupatus 25 naela

Pete teeb mulle vahel mõnest võistlusest pilte. Meil on kokkulepe, et ta ei tohi mulle võistluste ajal telefoni või sõnumite vahendusel ülekannet teha, sest isegi sedasi, vaid sõnumite teel ühenduses olles, tekitab mulle kogu see värk nii palju stressi ja ärevust, et mu süda jääb topelt kiirusega peksma veel ka mitu mitu tundi hiljem.



Ühel nädalal olid neil aga taas kooli jalgpallivõistlused, kui Greta kooli tüdrukute jalgpallivõiskond läks mängima ühe teise kooli vastu.  Mõnikord toimuvad sellised mängud kooli ajal ja mõnikord peale kooli ning alati küsitakse kas leidub neid vanemaid kes saaks nii oma ja võimaluse korral ka mõne teise tüdruku oma autoga võistlustele viia ja sealt pärast tagasi tuua. Sedasi ei pea kool eraldi minibussi rentimise peale raha kulutama ja minu teada on alati leitud mõni vanem, kes appi on tulnud. Seda siis nendel juhtudel kui mängud kuskil läheduses toimuvad, pikemate sõitude jaoks renditakse ikka alati minibuss. 

Kuna kahel viimasel korral on võistlused toimunud just natuke enne kooli lõppu, ehk siis suuremalt osalt peale koolitunde, siis pole mul olnud eriti võimalust võistlustest eemale hiilida ja olen seega ka ise ennast taksojuhi rolli pakkunud. Õnneks ühe mängu ajal läksid meie tüdrukud kohe ruttu juhtima ja seega mu stressitase jäi kogu mängu ajaks üsna madalale.


Tüdrukud võistlusele jooksmas


Võiduks valmis

4-1 võit Greta kooli kasuks

Teisel korral oli aga mäng ikka kohe nii pingeline, et ma seisin vahepeal üldse seljaga väljaku poole. Tulemus oli 1-1.
Meie tüdrukud mängisid hästi, aga kuna selle kooli jalkaväljakul oli kõrgem muru kui tavaliselt, siis nad ei olnud sellega harjunud ja nende löögid ei olnud nii tugevad kui oleks pidanud olema (kõrgem muru nimelt mõjutab löömisel palli liikumise kiirust ning mängijad on samuti sunnitud jooksma teise 'võimusesega')Vastasvõiskond oli aga oma väljakuga harjunud, kuigi nad paistsid ka muidu hästi mängivat. Ma ei tea kuidas neil küll õnnestus kõvasti pähe saada selle meeskonna käest, kelle vastu Greta kool eelnevalt oli mänginud ja 4-1 võidu saanud. 

Eelmine nädal oligi selline imelik nädal, et Greta mängis kokku 5 korda jalgpalli (esmaspäeval kooli jalgpalli trennis, teisipäeva õhtul klubi trennis, neljapäeval koolis kehalisekasvatuse tunnis mängivad nad hetkel jalgpalli, siis tegid enne võistluseid veel lõunatunni ajal trenni kooli võistkonnaga ning siis kella 3 kolme ajal toimusid võistlused.) Pühapäeval pidid veel ka klubi jalgpallivõistlused toimuma, aga viimasel minutil jäeti ära, sest väljak oli liiga märg.

Ja eile toimus siis meie maakonna algkoolide tüdrukute jalgpallimeeskondade Meistrivõistlused kust tüdrukud karikaga 'koju' tulid. Ma tegelikult hetkel ei teagi täpselt kui suure piirkonnaga tegu oli, sest kooli veebilehel ei ole veel vastavat postitust tehtud. Igal juhul oli kohal palju algkoole (siin maal on see peaaegu et norm, et iga algkool omab nii poiste kui tüdrukute jalgpallimeeskonda iga aastagrupi peale üks) ja kokku mängisid meie tüdrukud 6 mängu. Koolist lahkuti juba enne lõunasööki, ehk siis kella 12 ajal ja tagasi kooli tuldi kuskil kella 4 ajal. Viimasel ajal paistab, et jalgpalli tüdrukud muud ei teegi kui lasevad vaid tundidest poppi ;-).

Mul on kolmapäev õnneks kursuse päev ja seega oli mul olemas hea vabandus võistluseid mitte vaatama minna. Kui võistlused olid läbi, siis kaks ema, kes kohapeal vaatamas olid, saatsid mulle sõnumi, et jumal tänatud et ma nendega koos ei olnud, sest mängud olid nii pingelised olnud, et ma oleks kindlasti kohapeal otsad andnud. Isegi neil endil oli olnud raske pingele vastu panna. 


Vaadake kuidas need lapsed riides on!!! Õues oli sel päeval kella 4 ajal õhtul vaid 5 kraadi sooja. 



Sellega õnneks vist lõppesid kooliga seotud jalgpallivõistlused ja rohkem vanemad kooli jalgpalliga seotud ei ole. Küll aga on taas kätte jõudnud see aeg aastast kus ma pean pidevalt Gretaga kaklema, et ta jalgpallitrenni ennast soojalt riidesse paneks. Ma jään küll pea alati kaotajaks. Viimasel korral läks ta taas trenni vaid oma õhukeste siidiste lühikeste pükstega, kuigi õues oli kella 18.30 ajal vaid 4 kraadi sooja ja hirmus niiske. Mütsi ja salli ja dressijaki pani ta küll selga, aga Pete jutu järgi oli tal autos palava hakanud (kuigi sõit jalgpalliväljakule võtab vaid 3 min aega) ja need ära võtnud, nii et Pete tuli mütsi ja salliga tagasi koju. Trenni järgi minnes olid kõik lapsed MUIDUGI pool paljad ja läbimärgade juustega, sest õues sadas peenikest uduvihma. HULLUD!


Koolist veel ka nii palju et üks nädal oli neil koolis luulepäev. Lastele anti 8 luuletuse seast valida üks luuletus mille nad pidid pähe õppima ja sellega siis klassi ees esinema (see küll ei olnud kohustuslik, aga ma seda Gretale ei öelnud). Igast klassist valiti välja üks võitja kes siis luuletust uuesti kogu kooli ees assambleel lugema pidi (kui soovis)

Üks luuletus oli teistega võrreldes eriti keeruline, sest sisaldas palju selliseid sõnu mida päriselt olemas ei ole ja millegipärast ostsustas Greta just selle luuletuse endale valida.

Ma ei tea kuidas ta seda küll tegi, aga Greta õppis luuletuse pähe põhimõtteliselt vaid paari tunniga. Natuke ühel õhtul ja vist natuke teisel hommikul ja oligi peas (neile anti õppimiseks küll aega üle nädala).
Luuletus näeb välja selline

Ja kõlab selliselt

Siit üks suvaline pilt aianduskeskusest

Ja kas keegi teist mäletab veel sellist 'nutiseadet'?

Leidsin selle sahtlinurgast, panin patareid sisse ja andsin Gretale mängida.
Kui Greta mu käest algul küsis, et mida Snoopy seal mängus tegema peab, siis ma rääkisin talle pidevalt munade püüdmisest. Kui ma siis lõpuks uued patareid mäletasin poest osta ja need mängule sisse panin, siis avastasin, et munade püüdmise asemel lööb Snoopy hoopis palle! 

Kui ma selle pildi Instagrami kontole panin, siis paljud kommenteerisid, et neil oli ka lapsepõlves selline mäng, aga hundiga kes mune püüdis. Mul on tunne, et mul oli ka see munade püüdmise mäng, sest ma nii hästi mäletan kuidas need munad katki läksid, kui ma neid õigel ajal kinni ei saanud. 

Leidsin internetist selle pildi ja olen nüüd kindel, et mul oli ka selline mäng.