Wednesday, 20 March 2019

VÄIKE KOOLIPOSTITUS

Gretal oli novembris koolis arenguvestlus ja ma juba sellest ajast saati proovin siin ühte koolipostitust kirjutada. Materjali, millest kirjutada on väga palju, aga puudu jääb pidevalt kas ajast või blogimise tujust. Olen mitu päeva hoogu võtnud, et lõpuks kirjutama hakata, aga enne veel kui tegudeni sain jõudime koolis juba järgmisel arenguvestlusel ära käia. 

See kooliaasta on endaga väga palju muudatusi kaasa toonud. Esiteks on koolil nüüd uus direktor ja ka uus õppealajuhataja. Nii laste kui ka lastevanemate suureks kurvastuseks lahkus koolist ka kõigi poolt armastatud ja väga andekas muusikaõpetaja :-(

Sellele lisaks sai iga klass koolis endale ka uue klassiõpetaja (sest Inglismaal vahetuvad õpetajad ja klassiruumid igal aastal) ning Greta aastagrupi laste klassid löödi taas segamini. Nii et uuele kooli juhtkonnale ja muusikaõpetajale lisaks alustas Greta uut kooliaastat ka uues klassis uue õpetaja ning uute kooliõdede/vendadega. 
Või noh mis nüüd nii uutega, sest vanast klassist jääb ikka alati ka nii umbes 3 tüdrukut ja 3 poissi kokku ning paljud uued lapsed on tegelikult lapsed kellega Greta on ka varem samas klassi käinud, ehk siis selliseid päris-päris uusi lapsi on ta klassis tegelikult vaid käputäis. 

Ma ei tea kuidas teiste vanematega lood olid/on, aga minule tekitasid need lahkumised ja uute inimeste asemele tulemised küll üsna palju kurba meelt ja igatsust vana järgi, vaatamata sellele, et mina ju tegelikult pole see kes koolis käib ja nende muutustega igapäevaselt otseselt kokku puutub. Alles nüüd, 6 kuud hiljem, hakkan ma lõpuks enam-vähem ära harjuma ja uute vooludega leppima. Eks kuue kuuga ole juba näha ka, kui palju uut ja huvitavat ning positiivset need muutused endaga on jõudnud kaasa tuua ja noh ma olengi oma loomult juba selline, kel võtab natuke rohkem aega uute asjadega harjumine.

Uus direktor alustas muudatustega kohe esimesel koolipäeval. Nimelt saatis ta juba enne kui kool alanud oli kõigile emaili, kus rõhutas täpseid koolivormi nõudeid. Koolis käivad küll kõik lapsed erandlikult koolivormiga, aga ka mina olin viimasel aastal üsna tihti näinud lapsi kandmas botaseid või talvel kõrgema säärega talvesaapaid, kuigi sellised jalatsid ei kuulu koolivormi juurde.

Samuti keelas direktor ära lakitud küüned, lahtised pikad juuksed ning suured tutid tüdrukute juustes (siin olid vahepeal moes sellised üsnagi massiivsed juuksetutid-natuke nagu vanasti vene ajal kanti). Tegelikult olid need koolivormi reeglid ju vanad reeglid, mida kõik juba nagunii teadsid, aga kuna eelmine direktor ei nõudnud neid nii kõvahäälselt, siis nii mõnigi hakkas reegleid eirama.

Allergiatega lapsed peavad  nüüd koolis iga päev rohelist käe'paela' kandma. Hommikul kooli jõudes panevad selle endale käe ümber ja päeva lõpus võtavad ära ning jätavad kooli. Kui mõnes klassis on selliseid lapsi, kellel on mingid tõsisemad tervisehädad, siis selle klassi õpetajal on kaelas nende laste andmekaardid koos pildi ja diagnoosiga, et juhul kui midagi peaks juhtuma, siis õpetaja tead täpselt ja kiiresti millega tegu ning kuidas käituda. 

Kooli kõige pisematele joonistati hoovi maha nende endi väikene liiklustee ja spordirajad. Ma ei tea, kas see just otseselt oli seotud uue direktori tulekuga või oli juba varem plaani võetud ja lihtsalt nüüd teostati, aga väikesed (ja ka suuremad) on igal juhul väga rahul.




Kanadele lisaks on koolil nüüd ka kaks merisiga. Jaanuaris saime kirja kus meile anti teada uute 'pereliikmete' tulekust ning paluti allkirjaga kinnitada, et me anname loa oma lapsel/lastel merisigade eest hoolitseda.
Kirjas toodi välja ka positiivsed põhjused miks merisigade pidamine koolile kasulik on.
Nagu näiteks:

  • Koduloomade pidamine aitab lastel arendada sotsiaalseid oskuseid, sotsiaalset vastutust ning aitab tõsta laste enesehinnangut.
  • Koduloomi saab kasutada keeruliste ja tundlike probleemide arutamisel.
  • Regulaarne kontakt loomadega aitab õpilastel paremini keskenduda ja vastutust võtma ning muudab neid rahulikumaks. 
  • Koduloomad saavad olla abiks õpilaste kaasamisel õppetöösse ning olla aluseks erinevateks projektideks, näiteks matemaatika projektis kus on vaja välja arvutada loomapidamisega seotud kulud.
Loomapidamise juures õpetatakse lastele ka kuidas on õige loomi käsitleda ning nende eest hoolitseda, sest lapsed ongi ju need, kes nende väikeste 'pereliikmete' eest nüüd hoolitsema hakkavad. 








Kõige nooremate laste klassis on just koorumas väikesed tibud, nagu igal kevadel



Tegelikult kaasnes uue direktoriga ka üks uuendus, mis mulle üldse ei meeldi (ja nii mõnelegi õpetajale ja lapsevanemale keda ma tunnen). Nimelt andis direktor teada, et kuna ta propageerib tervisliku toitumist, siis palus ta sünnipäevalastel oma sünnipäeval kooli enam mitte komme tuua, vaid sünnipäevalaps võib koolile sel päeval mõne raamatu annetada. Olgu öeldud, et need kommid mida tavaliselt sünnipäevalapsed oma klassikaaslastele koju minnes jaganud on, on nii väikesed olnud, et sellest ei tohiks küll mingit probleemi olla.

Mis muidugi selle juures tore on, on see, et sama reeglit hakatakse ka enam-vähem reedeste 'cake sale'-de juures kasutama, et müügil oleks vähem magusat ja rohkem tervisliku kraami. Selle jaoks on peetud läbirääkimisi küla kohaliku väikese toidupoega, kes lubas lahkelt koolile müügiks annetada puuvilju, mis järgmisel päeval enam müügikõlblikud ei ole (see ei tähenda et nendel puu-või juurviljadel midagi otseselt viga oleks). Ma ise ei ole veel puuvilju müügil näinud, aga kui aus olla, siis ega ma pole ka vaadanud. Ma väga harva ostan nendelt koogimüükidelt midagi, sest Greta ju muna ei saa süüa ja enamus kraami seal sisaldab muna. 

Öeldes seda, SIIS samas on uus direktor mingi suure teema teinud meil siin ühtede tuntud küpsistega. Neid küpsiseid kasutab ta nüüd laste motiveerimiseks ja premeerimiseks. Kooli väärtuste plakatid, mis kaunistavad kooli nii seest kui ka väljast, on isegi nende küpsistega illustreeritud!!!

Mina ei tea, minu meelest on see igast otsast nii vale, et sünnipäeval ei tohi komme tuua ja juskui fookus peaks olema tervislikul toitumisel, aga siis direktor ise paneb igale poole kooli küpsiste pildid välja ja jagab tublidele õpilastele premeeriaks küpsiseid!?!? Mulle meeldiks palju rohkem kui küpsiste asemel oleks väljas brokoli ja paprika, või mis iganes puu-või juurvilja pildid, kui need kollased küpsised.

Sedasi paneb ta ju veel rohkem rõhku just magusale ja muudab magusa millegiks ihaldavaks. Palju parem oleks kui kogu magus täielikult koolielust välja oleks poogitud ja õpilaste motiveerimiseks mingi teine meetod välja oleks mõeldud.

Ühtepidi saan ma sellest aru, et magus tõesti motiveerib lapsi ja ma kujutan ette, et koolis kus direktor enne töötas (piirkonnas kus väiksemate sissetulekute ja haridusega pered elasid), töötas see meetod ülihästi, aga samas peaks ju just sellises piirkonnas elavatele lastele veel eriti tervisliku elustiili peale suruma ja neid sel alal harima ning küpsised üldse pildist välja võtma ja millegi tervislikuma asendama. 
Nii et minu arvates on see meetod igatpidi väga vale, aga mis teha. 

Greta muidugi ei kurda, sest alles hiljuti valiti just tema ühe teise poisiga välja tema klassist kui kaks 'alati' last. Ehk siis last, kes alati 100% koolitöösse pühenduvad ja alati oma õppesihtmärke sihikindlalt täidavad ning kooliellu panustavad.
Greta muidugi ei uskunud oma kõrvu, kui õpetaja tema nime välja ütles ja ta direktori juurde kuldsele teejoomingule saatis (Golden Tea). 
Greta aastagrupi lapsed, ehk siis igast klassist kaks last
Õpetaja rääkis meile arenguvestlusel, et kui Greta ja see teine poiss pärast klassi tagasi tulid, siis oli kohe tugevalt tunda kommide ja popcorni lõhna ning see olevat teistele lastele üsna suureks piinaks osutunud ;-). 

Greta jaoks oli see tunnustus muidugi elu parim päev (tal on kombeks iga toreda asja peale sedasi öelda :). Talle oleks ka ainuüksi tunnustusest juba piisanud, aga noh kogu see pidu ja maiustused sinna otsa oli tema jaoks nagu kirss tordil. 

PS. Kommi saatsin ma Greta sünnipäeval siiski kooli (nagu on ka nii mõnigi teine vanem teinud). Küsisin eelnevalt õpetaja käest, et kas see on OK. Õpetaja ütles, et kõrgemalt on jah soovitatud et ei toodaks, aga kui ma toon, siis tema jagab lahkelt laiali...ja kellegil pole vaja teada, et ta seda ütles, või et me üldse sel teemal rääkisime ;-) 
Neli raamatut annetasime ka, nii et peaks igati tasakaalus olema.

Mõni aeg hiljem sai ta ka 'Star of the week' aukirja (kõik lapsed saavad kord aastas sellise tunnustuse).
 Siiani on kõik õpetajad iga aasta enam-vähem sama asja öelnud, et see on absoluutne rõõm õpetada Gretat ning et ta on suurepärane klassi liige. Et ta annab endast alati 100% ja teeb kõvasti tööd et saavutada oma edu kriteeriumid ning parandab tulemusi igas aines. 

Märtsi esimesel neljapäeval tähistatakse Inglismaal alati ülemaailmset raamatupäeva, millest siis ka loomulikult kõik koolid osa võtavad. Olen sellest päevast korduvalt ka oma blogis juba kirjutanud. 
Sel aastal olid kõik õpetajad riietanud ennast kui rasvakriidid. See mees kes paremal pildil Wally (eesti keeles on see raamat vist 'Kus on Volli') kostüümis on, ei ole õpetaja vaid ühe lapse tugiisik. Roosas kostüümis olev naine aga Greta õpetaja.
Kostüümide idee saadi raamatust, mis ka eesti keelde on tõlgitud ning Greta ütles, et õpetajad olid ka väikese etteaste selle raamatu põhjal lastele teinud.

Kooli uus direktor

Greta klass raamatupäeval

Ja nüüd niisama suvalisi pilte mis ma kooli veebilehelt võtnud olen või ise koolis olles pildistanud.


5-6  aastased lapsed tähistasid veebruaris Uus-Meremaa päeva
7-8 aastastel oli õppeplaanis Vana-Egiptus, nii nagu Gretalgi selles vanuses, ja nemad õppisid mumifitseerimist sellise nuku abil 

ja käisid muuseumis muumiaid vaatamas

Käsitöögrupi lapsed õmblevad vanadest koolivormiriietest poekotte. Need kotid (ja veel igasugu muu kraam mida lapsed terve kooliaasta jooksulvalmistavad) pannakse müüki kooli suvelaadal. Taaskasutus ja koolile raha teenimine ühes.
Greta vanustel oli mingi aeg tagasi teaduse ja tantsu workshop, kus nad õppisid teadust läbi tantsu. See mida Greta meile pärast rääkis tundus väga ägedana. Kahjuks ma enam ei mäleta mida täpselt nad seal kõike tegid ja seega ei saa siin teiega jagada, aga võite ise ette kujutada kuidas näiteks molekulide liikumist või magneti tööd läbi tantus saab näidata.

Ühel assambleel räägiti õpilastele väärtustest ja sellest kuidas sõnad võivad haiget teha. Inglise keeles on ütlus 'Sticks and stones can break your bones, but words can never hurt you', (ehk siis pulgad ja kivid võivad murda su luid, aga sõnad ei saa sulle kunagi haiget teha). Ütluse mõte on see, et sõnadega ei saa inimestele füüsilist valu teha ning tihti kui keegi sulle midagi inetut ütleb, siis öeldaksegi talle lihtsalt vastu, et sõnadega ei saa sa mulle haiget teha, ehk siis halbu ütlemisi on õigem ignoreerida.

Lastele aga seletati koolis läbi huvitavate näidete, et sõnadel on siiski võimas jõud ja et ka sõnad võivad väga haiget teha...tihti isegi veel pärast seda, kui haigetegija juhtubki vabandama. 

Lapsed proovisid hambapastatuubist välja tulnud hambapastat tagasi tuubi sisse panna, õunaplekiga õuna tagasi plekita õunaks muuta, kortsus paberit sirgeks siluda, aga edutult...ja sama sõnadega, kord kui sa need oled välja öelnud ja nendega kellegile haiget teinud, siis ei ole enam võimalik neid sõnu täielikult tagasi võtta ka siis, kui sa vabandad.

Minu arvates äärmiselt õpetlik ja ilus lähenemine.

Ja siit mõned pildid laste kunstitöödest mis kooli peale välja on pandud




Greta luuletus, mis seinale ülesse pandi (ühel pool mustandina ja teisel pool valmis kujul)

Kui vanemad lapsed kirjutasid kirjandeid ja luuletusi teemal 'The Tin Forest', siis nooremad lapsed käsitlesid sama teemat läbi joonistuste. The Tin Forest on raamat ühest mehest kes elas keset prügi ja asju mida keegi enam ei soovinud ning unistas paremast maailmast. Sellest raamatust on tehtud ka 5min pikkune multikas, mida lapsed siis koolis vaatasid ja mille abil keskkonnateemasid arutati ja õpiti. 

Mulle hullult meeldivad seda stiili pildid


Praeguseks kõik. Greta kooliainetest teen eraldi postituse, sest muidu see postitus vaid venib ja venib ning lõpuks ei jõugagi ma siia midagi postitatud.

Monday, 11 March 2019

BLOGIMINE JA BLOGIJAD

Ma tavaliselt ei võta blogimaailmas ringi liikuvatest blogimeemidest osa, sest esiteks ei ole mul just siis kunagi vaba aega kirjutamiseks, kui meem ringi liigub ja teiseks ei ole need meemid eriti midagi sellist, mida ma tahaks siia blogisse jäädvustada ja aastaid hiljem uuesti lugeda. 

Samas viimati ringi liikunud blogimeem blogimisest oli midagi sellist mis mind täitsa kõnetas ja mis ka minu/meie eluga üsna palju seotud on ja seega mõtlesin juba siis, et peaks ka sel teemal kirjutama. Kuna plaanis oli nagunii kajastada ka ühte teist sündmust, mis eelmisel nädalal toimus ja mis selle teemaga hästi haakub, siis kirjutangi siin nüüd natuke blogimisest. 

Ma valisin meemist välja vaid need küsimused mis mind ennast kõige rohkem kõnetasid. 

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Miks?
Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks?
Panin need kaks küsimust kokku, sest nagunii oleks vastused enam vähem samad olnud.
Mõtlesin üsna pikalt selle üle, kes oleks see blogija kes mind inspireeriks, või keda ma millegipärast kadestaks ja ei suutnud kellegini välja jõuda. Toredaid blogijaid on palju kelle kirjutisi ma naudin ja kelle elu-olust ja mõtetest/unistustest ma huviga loen ning kellele ma ühel või teisel viisil kaasa elan, aga otsest inspiratsiooni ma ise neilt ei saa ning kadedust nende elu/tegemiste üle ka ei tunne. 
Mul on tunne, et ma tean ise üsna kindlalt kes ma olen ja mida ma elust tahan või mis mu unistused ja soovid on ja seega teiste blogijate tegemised minu isiklikku elu ja olemist otseselt ei puuduta. Seda enam et blogide taga on tihti enamuses ikkagi sellised inimesed keda ma ise väga lähedalt ei tunne ja seega on blogipostitused vaid üks osa neist endist ja nende elust. 
Ning need blogijad, kes ka päriselus mu/me head sõbrad on, on lihtsalt me head sõbrad kellega meil on tore koos olla ilma et nad meid otseselt inspireeriks. 

Öeldes seda, siis kohe kindlasti on mu elus inimesi, kes mind ühel või teisel viisil inspireerivad või mulle suureks eeskujuks on, aga need inimesed lihtsalt ei tegele blogimisega. 

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks?
Ka selle küsimuse üle mõtlesin pikalt, aga taas ei oskanud kedagi teiste hulgast esile tuua. 
Ma küll ei ole Malluka regulaarne lugeja, aga kui ta vanem tütar noorem oli, siis tundsin et hirmsasti oleks tahtnud ta tütart lähemalt näha, aga seda vaid minu enda ametialasest huvist sõltuvalt ja lähtudes teadmisest, et mul oleks olnud pakkuda mõnda meetodit kuidas sellist last aidata. Olen sama tundnud veel paari toreda blogija lapse suhtes, aga see on juba ametialane haigus ja see ei kehti vaid blogipidajate laste suhtes. 
Aga sellistes situatsioonides on alati hea endale meelde tuletada, et kõige parem abi on see, mida küsitakse ;-)

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?
Oleme blogi pidamise turvalisuse ja meie elu ühe osa avaliku publiku ette toomise üle Petega vahel arutanud ja leidnud, et hetkel ei ole ühtegi otsest põhjust millegi muutmiseks. Kui Greta varsti algkooli lõpetab ja uude kooli läheb, siis ma plaanin Greta ja Petega asja uuesti arutada ja otsustada, kui palju Gretat ja tema tegemisi ma blogis avalikult kajastama hakkan ja ehk siis on õige aeg blogi parooli alla panna. Ma küll loodan, et selleks ajaks on ehk ka Blogger võimalikuks teinud valikuliste postituste parooli alla panemise.

Mida arvab sinu pere blogimisest?
Pere on tänulik, et ma siia ajaloo tarbeks meie tegemisi talletan ja mul endal on ka nii tore lugeda mida me näiteks mitu aastat tagasi tegime. Ma alustasin ja peangi ju blogi eelkõige sellepärast, et mu vanemaid, sugulasi ning häid tuttavaid meie eluga kursis hoida ja et endal oleks pärast hea lugeda ja meenutada.  

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks?
Kui Petele ei peaks mingil põhjusel meeldima, et ma blogin, siis kohe kindlasti arutaksin seda asja temaga ja kuulaks mis pretensioonid tal blogi või blogimise suhtes oleks. Kuna kajastan siin blogis ka teda, siis otseloomulikult on tal õigus  oma sõna sekka öelda. Me, kui pere, oleme ühine tiim ja ladusaks koostööks ja kõigi heaoluks on tähtis iga tiimi liikmega arvestada. 

Ja kui ma ka peaks blogi, mis Petega seotud ei oleks, siis Pete kohe kindlasti ei ole seda tüüpi inimene, kes mulle mingeid nõudmisi ja käske esitaks. Ta pigem on just alati väga toetav ja innustav asjade suhtes mis minu isiklikku arengut ja heaolu puudutavad. 

Kas sa oled mõne blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega soovid kohtuda?
See on see küsimus mis mind seda postitust üldse kirjutama ajendas. Tuleb välja, et ma olen üsna paljude blogijatega kohtunud ja nii mõnegist neist blogjatest on saanud tänaseks meie pere head sõbrad ja tuttavad. Osa neist blogijates peavad kinnist blogi või on üldse tänaseks blogimise lõpetanud, aga kõigi nendega olen ma just läbi blogi tuttavaks saanud. 
Kahjuks mul kõigist neist kohtumistest pilte ja blogisissekandeid ei ole, aga samas taas jälle üsna paljudest on ja neid postitusi saate lugeda 'blogijad' sildi alt.  

Kui ma ei eksi siis kõige esimene blogija, kes meil rohkem kui 10 aastat tagasi oma perega külas käis, oli Linda (Merimaid). Peale seda kohtusime täiesti juhuslikult meie kandis Mrs B ja ta mehega veel enne kui Greta sündinud oli. Nendega oleme läbi aastate suhelnud ja üksteisel külas käinud (märkus iseendale, et ongi juba ammu aeg uus kohtumine organiseerida)
Inglismaa eestlastlastes suhtleme ka K-ga (ma ei hakka siia päris nimesid ja blogi linke panema juhul kui inimesed seda ei soovi). K perega kohtusime vist ka üsna samal ajal kui Mrs B omaga. Ühest meie esimesest koosviibimisest kirjutasin ma siin ja viimasest siin.

Siis tuli meile Luksemburgist külla Lagrits oma perega. Kirjutasin sellest siin. Praegu seda postitust lugedes tuli välja, et see oli kogunisti juba meie teine kohtumine Inglismaal.

Vahepeal elas Inglismaal, üsna meie lähedal Eva, kes siin elades ka 'Eva ja Co Londonis' nimelist blogi pidas. Just läbi selle blogi saime ka Eva toreda perega tuttavaks ja enne kui ta tagasi Eestisse kolis õnnestus nii neil meil külas käia, kui ka meil nende juures. 

Mitmel korral olen ka kohtunud ja suhtlen siiani Tikriga. Eestis olen ühel korral ka kokku saanud Ritsikuga ning käinud külas Epp Petronel. Eelmisel suvel sain Eestis kokku veel ühe blogijaga ja minu blogi kauaaegse lugeja Piretiga (kallistused sulle ;-) ning sel suvel on meile külla tulemas Reet 'Koduperenaine Ilma Meeleheiteta' oma perega. 

Eestis olen külas käinud ka Ingridil. Tema on üks mu blogi lugejatest kes mind ühel korral, mitu aastat tagasi, Londonisse tulles teatrisse kutsus. Kirjutasin sellest esimesest kohtumisest siin. Tema on ka blogija, aga pigem väiksese ringi blogija. Tsau Ingrid :-)

No ja loomulikult ei saa unustada Mäemammat! Temaga kohtumine oli ikka igas mõttes täielik saatusemäng ja on seda mitmes mõttes siiani. Sellest kuidas meil see kohtumine Inglismaa pinnal esimest korda toimus saate lugeda siit ja siit. Tänaseks on neid kohtumisi nii siin pool, kui Mäepere pool Sveitsis, toimunud juba nii palju, et ma ei teagi enam kui palju täpselt. 

Inglismaal on meil veel korraks külas käinud Mann Uus-Meremaalt. Temaga oli veel selline üllatav lugu, et kui nad hakkasid Uus-Meremaalt Inglismaale tulemise plaane tegema ja me hakkasime kokkusaamisest rääkima, siis tuli välja, et ta mehe õde elab põhimõtteliselt meie kõrval tänavas!!! 
No täiesti uskumatu, et terve suure UK ja Inglismaa peale sattusid nende sugulased elama just samas kohas kus meiegi ja kokkusaamiseks ei olnud meil kummalgil kaugele vaja minna, sest nad ju nagunii olid tulemas siia meie kanti! 
Tervitused Mann :-)

Siis on mul päris mitu blogijat kes elavad Itaalias (itaalia-eesti segapered). Ühel sellisel perel käisime me umbes 9 aastat tagasi ka Itaalias külas ja hiljem oleme korra Eestis kohtunud, aga teistega saame PEA igal suvel Eestis käies kokku. Ühe pere Eesti vanaema elab juhtumisi muideks samuti Sauel nagu minu emagi ja seega on kokkusaamine veel eriti lihtsaks tehtud. Kuna Itaalias on koolivaheaeg palju pikem kui meil siin Inglismaal, siis on nad alati pikalt Eestis ja tavaliselt ka sel ajal kui meie sinna läheme. 
(Nende kohtumiste ülevaated leiate 'blogijate' sildi alt, kuigi ma tean, et üleeelmise aasta kohtumisest ei olegi ma veel jõudnud blogida)
Tervitused siit Riinale, Küllile ja Rainele :-)

Ja eelmisel nädala tuli üks neist itaallastest (no tegelikult eestlane) oma vanema tütrega esimest korda ka meile siia Inglismaale külla. Oma lühikese külastuse ajal veetsid nad küll suurema osa ajast Londonis, aga meil õnnestus korraks nad ka ühte meie lähedal olevasse väikesesse mõisasse viia ja õhtuti mõnusalt koos aega veeta ning lobiseda.






See pilt on tehtud külaliste taga olevatest lammastest :D




Meil õnnestus külalistele ka inglise cream tea-d pakkuda, mis nende üllatuseks ei kujutanudki endast teed koorega, vaid hoopis teed ja scone-i, mille vahele pannakse hulgaliselt glotted cream-i (mis on selline paks koor) ja moosi.


Nüüd peame vaid aega leidma, et ka ise neile Itaalisse külla minna. 

Mina võin igal juhul küll julgelt öelda, et kõik inimesed kellega meie läbi blogi tuttavaks oleme saanud ja nüüd ka blogiväliselt tihedamalt suhtleme, on äärmiselt lahedad ja toredad inimesed. 
(Ma väga vabandan kui ma olen kellegi nime siit postitusest välja jätnud. Mul praegu lihtsalt ei tule rohkem inimesi meelde)

Küsimusele kellega ma veel tahaks kohtuda ma ei oskagi midagi vastata. Ma otseselt ei otsi läbi blogi inimesi kellega kohtuda, aga kuidagi on juhtunud, et blogimine on ise need toredad inimesed meie ellu toonud. Mul on tegelikult veel üsna mitu sellist blogilugejat, kellega ma kirja teel blogi väliselt suhtlen, aga keda ma päris elus veel silmast silma näinud ei ole ja kõik need inimesed tunduvad samuti väga toredad inimesed olevat. 

Aga ma arvan et eks 'omad inimesed' ikka tunnevad üksteist ära kasvõi vaid läbi kirjaridade :-)

Sunday, 10 March 2019

SUUR JALG VÄIKSES KINGAS

Greta mainis mõned kuud tagasi et tal teeb suur varvas natuke haiget. Varvas oli jah veits punane, aga kuna midagi muud viga ei paistnud olevat ja laps ka rohkem ei kurtnud eeldasin et oli varba lihtsalt ära löönud.

Paar päeva enne koolivaheaega mainis laps taas ühel hommikul, et üks kooliking on natuke ebamugav. Pakkusin et tõmmaku sukapüksid natuke sirgemaks, et ju on need kuidagi pahasti ühe kinga sisse jäänud ja kuna laps hiljem enam kingade kohta ühtegi kaebust ei esitanud järeldasin taas et probleem sai lahendatud.

Ma ei teagi kuidas ma siis ühtäkki taipasin, et võib olla on probleem hoopis selles, et lapsele hakkavad jalatsid väikeseks jääma. Kuna ta koolikingad on pealt nii kõvad, siis läbi nende ei ole võimalik hästi tunda kus kohas ta suur varvas täpselt on, aga otsustasin sellegi poolest internetist talle number suuremad koolikingad tellida (ise veel algul mõtlesin et võtan vaid pool numbrit suuremad, et äkki terve number jääb liiga suureks).
Õnneks veel enne kui ma kingi tellima jõudsin hakata sattusime Gretaga koolivaheajal linnas olles kingapoest mööda kõndima ja mul tuli mõte lasta ta jalad korralikult ära mõõta. 

Greta praegused koolikingad on suuruses 21/2 (35,5 EU). Mina plaanisin tellida uued kingad suuruses 3 või 31/2, aga poes mõõdeti Greta kinga suuruseks hoopis 4 (37 EU)!!!!
Mulle tuli see täieliku šokina ja ma ei saa siiani aru kuidas ta nii väikseid kingi kandes rohkem lärmi ei teinud!?
Kuna Gretale oli vaja jalgpallitrenni jaoks botaste asemel selliseid jalgpallikingi osta millega tehismurul mängitakse, siis seadsime eile Gretaga suuna taas (spordi)kingapoodi. Teel sinna taipasin, et kui koolikingad olid juba nii väikesed, siis sel juhul on kindlasti ju ka sama lugu botastega. Ja botaseid läheb tal ju vaja mitte ainult üks, vaid KAKS paari, sest üks paar kooli ja teine kodus kasutamiseks (nad ei pea kooli spordiriideid iga nädal kooli ja kodu vahet tassima, vaid spordiriided püsivad kogu veerandi koolis).  

Sporidjalatsite poes sain ma järgmise šoki osaliseks, sest botased mis me Gretale ostsime ei olnud mitte suurus 4, VAID 51/2 ja 6!!! Ok botased ongi tavaliselt nats suuremate numbritega, aga Greta vanad botased olid suurus 3...ehk siis kolm numbrit väiksemad kui olema peaksid!!!

Veel enne kui ma midagi ostma hakkasin, helistasin Petele ja küsisin, et kas meil üldse on hetkel vaba raha et Gretale kolm paari spordijalanõusid osta? Kuna mina olin Greta koolikingade eest juba peaaegu 50 naela sel kuul maksnud ja Greta sünnipäevaga seotud lisa kulutusi teinud, siis minul ei olnud küll enam vaba 100 naela kolme jalapaari peale kulutada. Samas last kolm numbrit väiksematesse jalanõudesse suruda oleks kuritegu olnud ja nii me siis kolme kingakarbiga sealt poest pärast ka lahkusime. Jumal tänatud Sports Direct poe eest, sest mõnda teise spordipoodi oleksime pidanud kindlasti kahekordse summa maha jätma. 

Siit on näha kui väikeste jalanõudega me laps oli sunnitud hakkama saama



Õudne mõelda milliseid summasid veel kahe või enama lapsega pered lastejalanõude peale peavad kulutama. Samas muidugi on hea asi see, et tegelikult on meil siin nii kooli, kui ka sporidjalatseid saada igasuguse hinnaga, aga eks mõne odavama jalanõu kvaliteet jäta siis ka nats soovida ja seega kui just kitsas käes ei ole, siis me päris odavaid koolikingi siiski ei osta. Seda enam, et koolikingad on jalanõud mida lapsed aastaringselt pea iga päev kannavad. 
Samas Greta vanad kooli botased olid kõige odavamad toidupoest 10 naela eest ostetud botased ja neil küll ei olnud muud midagi viga kui jäid vaid väikseks. 

Loota võib, et ehk on nüüd mõneks ajaks jalanõude rindel vaikus ja juhul kui järgmisel aastal lähebki jälle suuremaid spordijalatseid vaja, siis on mul kapis varuks paar minu kasutamatta botaseid.

...Tegelikult oli mul plaanis siia teha üks kooliteemaline postitus, aga kuna piltide sorteerimine ja töötlemine võtab palju aega, siis sellega läheb veel aega...