Friday, 14 August 2020

PILDIPOSTITUS

Juuli keskel käisime ühel nädalalõpul Emmett's Garden külastamas, aga kuna me jõudsime kohale varem kui aiakülastuseks broneeritud aeg, siis jalutasime tunnikese ringi seal lähedal asuvas Westerham linnkeses. Oleme seal küll juba mitmeid ja mitmeid kordi käinud, aga ikka veel pole küllalt saanud. Siin näiteks üks külastus 8 aastat tagasi.
Polegi siia mingit erilist juttu juurde kirjutada, panen vaid pildid.























Petel oli hea võimalus oma itaalia keelt praktiseerida linna Itaalia delikatessipoe omanikuga. Sai suurepäraselt hakkama.

Wednesday, 12 August 2020

ELU KOROONA AJAL 2

Ma ei jõua homset päeva ära oodata, sest siis lubatakse meile +34 kraadi asemel +29 kraadi. Ma lollina loodan, et siis on jahedam, aga tegelikult ei muuda see paar kraadi ju midagi. Isegi ööd on nii soojad, et aknaid pole mõtet lahti hoida. Kardinad on meil ees (nendel akendel kus kardinad üldse olemas on) ööpäevaringselt. Paari päeva pärast peaks temperatuur siiski õnneks lõpuks langema.

Aga tagasi meie viimase aja tegemiste juurde.
Ühel laupäeval, paar nädalat tagasi, käisid Pete ja Greta Isle of Wight-il. See oli neil täielikult spondaalne väljasõit. Mina olin samal ajal kodus nii väsinud, et eelistasin väljasõidu asemel kodus üksi olemist ja lihtsalt olemist. Kuigi ega me siin kodus koroona ajal muud ei teegi kui lihtsalt oleme, aga sellel on ikka suur vahe, kas kodus olla koos perega või üksi.

Ilm ei olnud sel päeval küll suuremat asi, kohati isegi sadas, aga Pete ja Gretat see ei heidutanud (praegu ma lausa maksaks sellise ilma eest). Saarele sõitsid nad hovercraft-iga. Ma ei teagi, kuidas sellist masinat eesti keeles kutsutakse, aga välja näeb selline.
Saarel sõitsid nad korraks ka bussiga. Bussisõit näeb meil nüüd välja selline.
Ühel teisel laupäeval (või pühapäeval) sõitsid nad taas mereäärde, täpsemalt Eastbourne ja sel korral juba eesmärgiga et ujuma minna. 
Pilt siit
Karta oli, et rand saab olema paksult rahvast täis, sest hetkel põgenevad ju kõik ilusa ilmaga kohe mereranda. Seda enam, et paljud inimesed on palgalisel sundpuhkusel ja seega ilusa ilmaga vabad rannas mõnulema. Nädalalõppudel lisanduvad nendele inimestele siis veel ka need, kes küll tööl käivad, aga nädalalõppudel vabad on.

Pete eeldas, et neid saab ees ootama selline vaatepilt
Pilt siit
Tegelikkus oli aga hoopis teine. Mul ei ole eraldi pilti siia panna, aga nägin Pete tehtud videolt, et see rand kuhu nemad läksid, oli inimestest peaaegu tühi. Vesi oli olnud jahe algul vette minnes, aga täiesti ujutav. No minu jaoks kindlasti mitte, sest ma ei lähe tihti isegi sooja veega ujuma, välja arvatud kui rannas on nii palav, et teisiti lihtsalt ei saa.




Siis käisid Pete ja Greta ühel laupäeva hommikul rattaga sõitmas. Kui nad kahekesi väljas käivad, siis nad saadavad mulle tihti pilte kus nad on ja mida teevad. Rattasõidu ajal tavaliselt siiski mitte, aga suur oli mu imestus, kui tund hiljem mulle selline foto saadeti. 
Tuli välja, et nad olid ratastega linna sõitnud ja siis seal Greta soovil RIIDEPOODIDES ringi uudistanud!! 
Kaks inimest kes shoppamist vihkavad läksid vabatahtlikult poodi ja veel ajal, kui poes peab maski kandma!?

Pärast tuli välja, et nende eesmärgiks oli olnud Gretaga pangakaardiga maksmist katsetada/harjutada ja kuna Greta ju enam mänguasjadepoest midagi ei ihalda, siis suundusid hoopis riidepoodi. 
(Säästukonto on Gretal juba mõnda aega olnud aga mitte oma pangakaarti. Meil on siin nii, et alates 7-aastaselt saab laps avada säästukonto ja kui laps saab põhikooli ealiseks, 11-aastaseks, siis saadetakse talle automaatselt ka pangakaart ja avatakse pangakonto millega ta saab ka poes maksta ning interneti, mobiili ja telefonipanga teenuseid kasutada. Eks see erine natuke erinevate pankade vahel, aga tavaliselt on 11+ see vanus, kui pangakaardi peale üldse mõtlema hakatakse, kuigi lastel ei ole otseselt pangakaardi vajadust ja saaks ilma ka hakkama.)
Pildid saatis Pete mulle aga vist sellepärast, et ta tahtis minu kaasosalust lapse riiete ostmisel, sest tema ise ei osanud hinnata, kas need asjad mis Greta välja valis olid mõistlikud või mitte. Greta ostis asjad küll oma raha eest, aga ikkagi. 
Kui aus olla, siis esimese hooga ehmatasin ka mina natuke ära, kui ma nägin seda imeliku lõikega pluusi, mille Greta välja valinud oli. Mõtlesin juba et kindlasti peame selle pärast poodi tagasi viima, aga õnneks hiljem kodus lähemalt vaadates tuli välja, et pluus ja seelik sobivad Gretale väga hästi.

Järgmisel päeval, kui Pete ja Greta jalutasin naaber külla kinopileteid ostma, saatis Pete mulle sellise pildi.
Ma vaatasin esimese hooga nagu oleks Greta pildil suitsetanud! Hea et teises käes veel mingit õllepudelit ei olnud...noh aga ega needki ajad enam kaugel ei ole, kuigi  ma loodan südamest, et Greta siiski suitsetama ei hakka. 

Eile tahtis Greta uuesti poodidesse uudistama minna ja ostis jägrgmise portsu riideid endale (mina maksin oma rahaga vaid selle roosaka kampsuni eest, sest tema ei valinud seda ise välja)
Tal ongi uusi riideid vaja, sest on paljudest välja kasvanud või need on liiga titekaks muutunud. Tegelikult on selles eas tüdrukuga üsna raske, sest ei eksisteeri poode mis ilusaid riideid 11-14 aastastele müüks. On kas ilusad lasteriided mis lõppevad Greta pikkuses või isegi varem ja siis kohe põmm mingid jubedad nabakad või süngetes toonides ühte nägu ja ühe teguviisiga jubedused. Õigemini ma ei olegi leidnud ühtegi poodi, mis just teenager-itele riideid müüks. Pigem peab lihtsalt täiskasvanute poodides väikseid numbreid vaatama hakkama. Hea aga vähemalt see, et Greta nüüd oma raha eest ise endale riideid ostab, sest siis on kindel ka et ta pärast neid riideid kannab, ehk siis ei tee oste niisama hetke soovide põhjal ja pärast ei pane neid kordagi selga.

Poodides on aga ilmatu raske shoppamas käia maski kandes. Ma asusalt oleks paaril korral juba otsad andnud, sest ma lihtsalt ei saa läbi nende maskide korralikult hingata. Sellest on kahju, sest paljud inimesed väldivad nüüd kindlasti poode just nende maskide pärast ja läbi selle kannatab ka majandus. 

Eelmisel kolmapäeval käisime me aga esimest korda peale karantiini restoranis söömas. Ma korra mainisin siin juba et terve augustikuu on meil võimalik esmaspäeviti, teisipäeviti ja kolmapäeviti restoranides, pubides ja kohvikutes kohapeal süüa 50% allahindlusega (või siis £10 allahindlust iga inimese pealt, kaasa arvatud lapsed. Akohoolsete jookid ei lähe ainult arvesse)

Tegu valitsuse poolt algatatud skeemiga 'Eat out to help out', mille eesmärgiks on aidata toitlustusfirmadel tõsta oma käivet ja säilitada töökohti ning meelitada inimesi välja ka nädala alguses. 

Esimese nädalaga kasutasid inimesed seda pakkumist rohkem kui 10,5 miljonit korda ja sellest skeemist võtab osa 83,068 restorani, pubi ja kohvikutTänu sellele on ka teiste peatänava poodide käive kasvanud pea 19% võrra, aga siiski jääb see kõvasti alla eelmise aasta samale ajale.

Me broneerisime endale laua juba varakult ühte Thai restorani, sest kartsime, et kui kauem ootame, siis jääme üldse ilma. Nimelt on nüüd ju paljudel resotanidel ja pubidel pakkuda korraga poole vähem kohti, sest peavad restoranis paigutama inimesed teatud vahedega. Meie aga tahtsime kindlasti pühitseda Greta kooli lõppu ja meie 14. pulma-aastapäeva.

Restoran oli juba kella 6 ajal rahvast täis ja kui me tund hiljem lahkusime nägime, et inimesi tuli aina juurde.
Sellel fotol on küll näha palju vabu kohti, aga sinna tulid inimesed kohe vahetult peale selle foto tegemist. 



Meil oli NII hea meel natukenegi normaalset elu taas tunda ja vahelduseks väljas süüa. Hirmus näljased olime me ka, Pete isegi nii näljane, et kevadrulle süües hammustas ta paaril korral sõrme. 


Küsisime restoraniomaniku käest kuidas tal nüüd äri läheb ning mees vastas, et ta on nii kohutavalt väsinud, et ei jaksa õhtust sulgemist ära oodata. Ütles, et selle esimese kolme päevaga (me käisime restoranis kolmapäeval) on nii palju inimesi käinud, et neil on toss täitsa väljas. Ta natuke kartis, et nädalalõppudel saab nüüd palju vaiksem olema kui varem. 

Tegelikult ega me temaga pikalt rääkida ei saanudki, sest ta oli tõesti väsinud väljanägemisega ja kuna ta kandis maski, siis väga raske oli korralikult kuulda või aru saada mida ta ültes, seda enam, et tegu oli Tai mehega.

Meie aga jäime oma õhtusöögiga väga rahule, eriti veel kui arvesse võtta £30 allahindlust.

Eelmisel pühapäeval käisime aga kinos vaatamas filmi 'Summerland'.
Meie ebaõnneks kehtestati meil just päev varem maskid kohustuslikeks ka kinodes, muuseumites ja veel kuskil, aga ma ei mäleta enam kus.
Kuna aga tegu oli kinoga, kus saab ka toitu ja jooke oma kohale tellida, siis söömise ajal loomulikult maski ei pidanud kandma ja nii me siis sõime omi komme (mis me eelnevalt poest kaasa olime ostnud) ja Pete popcorni terve filmi aja :-). 

Meie väikses saalis oli meiega kokku 18 inimest (nii meile öeldi) ja mul oli hea meel, et leidus inimesi kes meie kohalikku kino toetavad või katku ajal üldse kinni julgevad tulla. Ainuke asi vaid selles, et hetkel näidatakse meil kinos mingeid suvalisi filme, aga eks nende seast leia igaüks ehk endale ka midagi meelepärast. Piletid on muidugi kallid. Meie piletid läksid maksma £44 ja iga vana filmi eest oleks nii palju natuke liiga palju raha letile laduda, aga meie jäime õnneks oma filmiga küll väga, väga rahule.

Lõpetuseks üks pilt kingapoe aknast millest me kinost lahkudes mööda kõndisime. Ma peaaegu pidin omi silmi hõõruma, et korralikult näha, sest see ei saa ju omati võimalik olla, et pealtnäha nii suvalised ketsipaarid pea £400 maksavad. Kusjuures võrreldes teiste vitriinil olevate jalatsitega nägid need ülikallid ketsid veel kasutatud välja. Kui hoolega vaadata, siis on ka pildilt näha et ketside ninad on määrdunud või siis määrdunud välimusega. Isegi see kummitalla osa?!?!

Vaatsin just huvi pärast GGDB ehk Golden Goose veebilehele ja sealt vaatasid mulle sama hinnalised, AGA veelgi määrdunumad jalanõud vastu!!!

Tuesday, 11 August 2020

ELU KOROONA AJAL

Ma pole viimasel ajal üldse oma lapakat avanud, näpin vaid pidevalt telefoni ja seega pole ka blogimisega tegelenud. Ma ei suuda telefoniga blogida. Elu on lihtsalt nii meeletult konarlik ja etteaimamatu hetkel, et ma põhimõtteliselt lihtsalt 'seisan paigal', et mingigi sisemine rahu ja uus suund leida. Tegelikult ei otsi ma isegi mitte enam uut suunda, sest ma korra juba leidsin selle, aga olin kahjuks sunnitud sellest isiklikel põhjustel loobuma. Üht pidi on väga kahju, aga teist pidi ma tean, et see oli õige otsus. Nüüd lihtsalt ootan...ei teagi mida!

Tegelikult ei jõua ma ära oodata et ilm jahedamaks läheks. See on täielik piin elada +34 kraadiste ilmadega (mõnel päeval ka rohkem) ja kui ilmaennustust uskuda, siis lõpp ei ole veel lähedal. Uskumatu, algul istud koroona tõttu kodus kinni ja nüüd siis vangistab sind kuumus!

Ma tegelikult ei tohiks kurta, sest kui mõelda, et Pete vanemad on tänaseks üle 4 kuu karantiinis olnud, siis mul on nendega võrreldes täitsa hästi. Me oleme Petega täitsa mures nende pärast, sest me näeme kuidas see vangistus neid silmnähtavalt aina vanemaks ja väetimaks muudab. Nad küll vahepeal olid juba valmis korraks ühte kodulähedasse parki sõitma, aga sel ajal oli meil taas õues väga kuum ja nad ei saanud sellepärast minna. Kohe peale seda kukkus aga Pete ema oma aias kõndides ja vigastas end selle võrra, et tänaseks, kuuaega hiljem, ei ole ta ikka veel küllaldaselt paranenud. Meil ei ole olnud võimalust neid isegi kordagi veel kallistada või kasvõi käest kinni hoida ning  peale Pete ja ta õe ei ole keegi teine ka nende majas kogu selle aja jooksul käinud. Pete oli korraks sunnitud minema, sest neil hakkas kõigile muredele lisaks ka veel telekas jampsima. 

Käisime neil eile korraks külas, aga ega me pikalt nendega rääkida ei saanud, sest kuna õues oli nii kohutavalt kuum, siis nad ei jaksanud õues meiega istuda ja meie ei saanud tuppa ka minna. Kurb oli ka vaadata kuidas nende aed, mis neile mingitki vaheldust ja silmailu enne pakkunud oli, on selle kuumalainega täielikult ära kuivanud/kõrbenud. Neil lihtsalt ei ole jaksu seda aeda kasta nii palju kui praeguse ilma juures vaja oleks ja kuna ka õhtul kella 8 ajal on õues veel üsna palav, siis ei jäägi muud üle, kui lihtsalt käega lüüa. Ma küll kastsin nii palju kui jaksasin, aga paljud taimed olid nagunii juba ära kuivanud. Igatpidi väga kurb lugu nendega, aga õnneks nad ise püsivad väga positiivsed...või siis vähemalt jätavad meile sellise mulje. Eks nad ole oma pika elu jooksul hullemaidki asju üle elanud kui koroona. 

Kuigi ka meie oleme tegelikult üsna paiksed, siis me vähemalt püüame nädalalõppudel natukenegi midagi teha ja kodust välja käia. 
Gretale on küll nädalapäevadeks väga raske mingit tegevust leida, sest ta ju ei mängi enam mänguasjadega ja nii ei olegi tal palju muud teha kui kas siis iPadis või telefonis olla, telekat vaadata või siis arvuti taga oma raamatut kirjutada (ta nimelt kirjutab mingit raamatut juba mitu kuud). Liigubki ühe ekraani juurest teise juurde, kuigi ma proovin teda ikka utsitada ka midagi muud tegema. Raamatuid loeb ta küll ka, aga tavaliselt enne magama jäämist ja ka selle vähese ajaga jõuab ta neid lausa neelata. Mul ei ole talle neid nii palju ette sööta kui ta ära jõuab lugeda. 
Vahepeal jäi ta sõbranna küll siia ööseks ja me käisime ka ise ta sõbranna pere juures eelmisel reedel BBQ-l, aga nüüd kui on nii palav, siis ei taha ma meile siia kedagi külla kutsuda. Meil jääb endilgi majas õhku väheks. 

Sõbranna ööseks jäämine jäi meil tegelikult plaanitud päeval ära, sest ta vennal tõusis äkki palavik ja kõht hakkas kõvasti valutama ning ohutuse mõttes ja reegleid järgides pidid nad meist nii kaua eemal püsima, kui koroonatest tehtud sai. Greta ja ta sõbranna olid meeletult õnnetud, aga õnneks sai test tehtud koheselt ja tulemused kätte juba järgmisel hommikul, nii et ööseks jäämine hilines vaid ühe päeva võrra. 
Poisil kahtlustati algul pimesoolt ja hoiti teda ühe öö haiglas, aga järgmisel päeval oli ta juba täiesti terve ja keegi ei teadnudki lõpuks mis tal viga oli.

Koroonatestist rääkides, siis ka minul õnnestus vahepeal see test ära teha. Nimelt oli ma ühel nädalal hirmus väsinud ja jõuetu ning sellele järgneval nädala oli mul kõht neli päeva järjest lahti. Ma ei usu et tegu oleks olnud toidumürkitusega, sest kõhulahtisusega ei kaasnenud ühtegi teist sümptomit (ei kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, krampe jne. Ok nädal varem iiveldas, aga tavaliselt vist toidumürgitus ei kesta nagunii kahte nädalat järjest). Jooksin aga pidevalt vetsu vahet ja olin hingetu. Asi tundus juba natuke kahtlasena ja kuna kõhulahtisus on ka üheks koroona tunnuseks, siis hakkasin juba koroonat kahtlustama. Seda enam, et tavaliselt kaasnebki kõhulahtisus ilma palaviku ja teiste sümptomiteta koroonaga. 
Kuna mul oli vaja paari päeva pärast aga ühe vanaproua juurde minna, siis tahtsin ikka kindel olla, et ma talle juhuslikult surmavat viirust ei vii ja seega otsustasin järgmisel päeval testi tegema minna. 
Ma läksin omadega isegi nii kaugele, et isoleerisi ennast otsekohe alla tuppa, sest Pete haigeks jäämist ei saa me endale mingil juhul lubada.

Järmisel hommikul avasin internetis valitsuse lehe, mille kaudu saab koroonatesti aega broneerida. Neid Drive-in testimis kohti on meie kodu lähedal päris mitu ja üks asub meist umbes 5 minuti autosõidu kaugusel. Oleme sealt mitmel korral mööda sõitnud ja see on alati peaaegu tühjana paistnud. 30 minutit hiljem (mul läks riidesse panemise ja juuste kammimisega natuke aega) oli juba testimas. Pilti kahjuks ei tohtinud seal teha ja auto aknad pidid samuti kogu seal viibimise ajal kinni olema (välja arvatud siis, kui nad mulle testikoti andsid ja ma pärast neile selle tagastasin), aga ma leidsin internetist ühe foto sellest kohast.
Pilt siit
Ma olen testimise kohta igasugu õudusjutte kuulnud ja ka näinud mingit pilti, kust on näha, KUI KAUGELE ninna see tikuke sul testimise ajal torgatakse. Õnneks oli selles minu testimise kohas võimalus testi ise teha, või siis lasta kellegil teisel teha, kui endal polnud soovi ennast torkima hakata. Ma pärast veel mõtlesin, et ei tea kui õiged need vastused tulevad kui inimesed ise teste teevad, sest ma olen enam kui kindel, et NII SÜGAVALE ninna ei pista keegi endale ise seda pikka pulka, kui päriselt vist peaks. 
Mul võttis kogu asi ehk 10 minutit aega. Suurem osa ajast kulus mul juhendite lugemiseks, sest ma tahtsin ikka kindel olla, et ma õiged asjad õigesse kotti õiges järjekorras pistan.
Testi tegin vist kell 1 päeval ja järgmisel hommikul kell 8 saadeti tulemused mulle emailile ja sõnumina. Positiivne uudis oli see, et mu testi tulemus oli negatiivne :-)



Õnneks sain ma üsna pea oma kõhulahtisusest ka lahti, aga aeg-ajalt tundsin end endiselt väga nõrgana ja vahel isegi nii väsinuna, et ei jaksanud üldse olla. Hakkasin mõtlema, et huvitaval kombel hakkas mul see nõrkus ja väsimus ning tihti ka iiveldus esinema sellest ajast peale, kui meil karantiin lõppes ja poed lahti tehti ning ma hakkasin peale toidupoodide ka teistes poodides ja muidu väljas käima. 

Kui ma aga käisin siin ühel päeval haiglas verd andmas ja järgmised kaks päeva peale seda olin ma täitsa voodihaige, siis sain jälile millega arvatavasti tegu on.

Muideks arstile ei pääse me hetkel üldse ligi, kogu suhtlus käib vaid läbi telefoni. Vaid medõed on need, kes kas siis vereproove teevad või muid teste kui vaja. Vereproovi järjekorrad aga perepolikliinikus on pea kolm nädalat pikad, nii et palju kiirem on neid teste haiglasse tegema minna. Kui vanasti tähendas haiglas vere andmine elavas järjekorras pikalt ootamist, siis nüüd on tänu koroonale kõik nii hästi organiseeritud, et ma veetsin haiglas vist küll vaid kolm minutit kokku (ok võib-olla siiski 7min :-). Hommikul helistasin ja mulle anti täpne kellaaeg millal ma pidin kohal olema. Haigla uksel mõõdeti palavikku, anti näomask ja lasti kätele desinfitseerimisvahendit. Siis suunati mind koheselt kaks sammu edasi ja juba olingi ma ühes vereproovikabiinis ning kaks minutit hiljem astusin ma haiglast välja. 

Samal õhtul hakkas mul juba natuke imelik olla ja järgmisel päeval olin omadega täitsa läbi. Mu käed ja jalad surisesid ja olid täiesti jõuetud ja oli tunne, nagu keegi oleks mulle natuke liiga väikse kiivri pähe surunud. Silmad tundusid paistes olevat, kuigi tegelikult ei olnud. 

Ja siis ma taipasin, et need on kätepuhastusgeelid mis mind haigeks teevad. Või siis õigemini alkohol, mida need sisaldavad!
Kuna neid geele ja vedelikke on ju igasuguseid ja erineva alkoholi sisaldusega, siis oli ka reaksioon alati erinev. See geel, mida ma ise karantiini alguses kasutasin, oli väga väikese alkoholi sisaldusega ja kuna ma kasutasin seda ehk korra vaid poes käies, siis selle mõju oli mulle üsna väike. Kui ma aga karantiini lõpus shoppamas hakkasin käima, siis pidi ju iga poe ukse juures enda käsi puhastama ja see juba andis endast mingil määral tunda, aga siiski veel mitte nii tugevalt, et oleks jalust maha löönud. Arvata võib, et nende alkohooli sisaldus ei olnud ka väga suur. Haiglasse minnes valati mulle kätele aga kohe kindlasti kõige kangemat kraami ja selle mõju oli seega kohe tunda. 

Ma tean et mu organism ei kannata üldse alkoholi (ka juba sellepärast, et mul on nisuallergia, aga ka mu vaksiinikahjustuse tagajärjel), aga ma lihtsalt ei osanud selle peale tulla või isegi mõelda, et loomulikult on sel juhul mulle ka need kätepuhastus vedelikud ju ohtlikud. 
Nüüd ongi igavene jama väljas käies, sest paljudes kohtade ju palutakse käsi puhastada. Mul on siiani õnnestunud teeselda nagu ma kasutaks seda ja ei ole olnud vaja kuulutada, et mul on alkoholi vastu talumatus ja seda ka lihtsalt läbi naha imendudes. 

Mul oli tegelikult plaan selles postituses hoopis meie tegemistest kirjutada, aga kuidagi läks see jutt nüüd nii pikaks ja meditsiiniliseks, et ma pigem lõpetan siin ja teen meie koroona ajastu tegemistest eraldi postituse. Kell on ka juba nii palju, et viimane aeg põhku pugeda...või siis õigemini sauna, sest me magamistoa temperatuur on üsna sauna temperatuuri sarnane.

Lõpetuseks veel üks pilt sellest, kuidas Pete meil väljas käies maski kannab.