Thursday, 30 March 2017

MÄRTS

Märts, aprill, mai on minu arvates Inglismaal kõige ilusamad kuud aastas. Kuigi meil püsid siin muru õues aastaringselt roheline siis see õite ja värvide möll mis peaaegu et üleöö lahti läheb on tõesti ahhetama panev. Ja alati ikka nii, et kõige pealt igal pool õied ja alles siis, mitu nädalat hiljem, tõmbavad puud endale helerohelised lehekuued selga. 

Selle pildi tegin ma 13 märtsil. Tänaseks hakkavad need väikeste valgete ja roosade õitega puud õitsemise juba peaaegu lõpetama, aga magnooliad hellitavad meid endiselt oma silmipimestava iluga. Umbes NII
 Umbrohi
See naerunäoga põõsas on selle sama maja juures vähemalt 10 aastat eksisteerinud. Loodetavasti jätkab eksisteerimist ka siis kui majja peaks uued omanikud kunagi sisse kolima (samas ega ma ei tea, võib olla on vahepeal ka juba kolinud).
Meil oli eelmisel nädalalõpul Inglismaal emadepäev. Käisime Pete vanemate juures ja see pilt ongi Pete ema aiast.
 Meie aia kreegipuu

 Muruniidu hooaeg on alanud
 Kelgud nurka, suvi tuleb...
...täna on meil õues 22 kraadi sooja

Sunday, 26 March 2017

MAGAMISTUBA

Magamistoa remondist on juba rohkem kui poolteistaasta möödas, aga ma pole ikka veel jõudnud neid töid siin kajastada.

Tegelikult olen ma nende ehitustööde postitustega tahtlikult venitanud, sest mul on kuidagi vale tunne nendega olnud. Ma ei oskagi seletada mida ma selle vale tunde all silmas pean, aga mõnikord on mul hirmus suur remondipostituste kirjutamise tuhin peal ja siis mõnel teisel päeval tundub see mulle nii valena siin blogis ehitustöid lahkama hakata, sest see tundub kohati kuidagi väga isiklik. 
Võib olla ka sellepärast, et kuna me majalaen on nagunii meeletult suur ja nüüd siis veel ka ehitustöödega kaasnevad laenud sinna otsa, siis ma kardan, et võib olla siin kirjutamine oleks kui mingi risk või hea õnnega mängimine. 

Vat ei teagi mis värk sellega on, aga igal juhul on asi venima jäänud ja sellest on tegelikult väga kahju. Ma oleksin pidanud ikka kohe tööde kõrvalt oma esmatunded ja emotsioonid kirja panema, aga ma olin siis igal õhtul nii meeletult väsinud, et hea kui süües kahvlit jõudsin suu juurde tõsta. Nüüdseks on muidugi kõik need tunded nii mitu korda lahjamad ja paljud naljakad või pingelised seigad ka juba unustatud.
Huvitav on aga see, et kui tööde käigus ma otseselt nii palju väsimust ei tundunudki, no olin muidugi suurest segadusest ja pidevast koristamisest väga väsinud küll, aga otsest stressi tunda ei olnud. Nüüd aga, kui kogu sellele ajale tagasi mõtlen, siis tunnen seda väsimust vaat et veel rohkem kui ehitustööde käigus nädalaid põrandaid päevas 5 korda järjest pestes... Noh see selleks, eks näis kas ma kunagi ka need remondipostitused kirjutatud saan. Enne tahaks ikka me eelmise suve puhkusereisist kirjutada. 

Aga tagasi magamistoa juurde. Akende vahetusest kirjutasin ma juba eelmisel aastal SIIN ja SIIN, tapeedi ning voodi valikust SIIN. Kokkuvõttes oli see üks üsna valulik protsess, sest raske oli kiiruga või vähem kiiruga neid õigeid tapeete, voodit, madratsit (see on üldse veel omaette blogipostituse teema), värve jne leida. 
Õnneks tänaseks, märtsi lõpp 2017, on meie magamistuba peaaegu valmis. Ainult voodi kõrval olevad väikesed öökapid puuduvad, aga kuna me pole veel suutnud leida selliseid mis meile meele järgi on, siis lihtsalt ootame millal nad ise me ellu ühel päeval ilmuvad. 

Algul oli mul soov ka laes olev lamp ära vahetada mingi lühtri taolise asja vastu, aga mida aeg edasi, seda väiksemaks mul see soov jääb. Need kõige tavalisemad ja odavamad ümmargused laelambid on nii head ja nähtamatud ning jätavad sellise kerge tunde tuppa, et ma ei kiirusta neid enne välja vahetama, kui tõesti midagi jalustrabavat ja otse kümnesse lamp kuskilt silma peaks jääma.   

Tööde käik aga oli järgmine. Kui aknad olid vahetatud, siis oli kord tapeedi ja värvimistööde käes. Meie maaler sai õnneks nende töödega suurepäraselt hakkama ja tulemus nägi hea välja. Neid töid tehti oktoobris 2015, ehk siis nii umbes 3 kuud peale majja kolimist (kolisime 26 juunil 2015).


Järgnevaks oli kord vaiba käes. Olime kindlad, et soovime magamistuppa kogupõranda vaipa, aga taaskord seisime valiku ees, et millist vaipa. Esiteks oli valik nii meeletult suur nii välimuse, materjali kui hinnaklassi poolest. Loomulikult soovisime me vaiba peale kulutada nii vähe kui võimalik, aga samas ei tahtnud me ka seda kõige odavamat vaipa osta. Ma teadsin vaid, et vaip peab olema pigem hele, kui tume ja enam vähem ka seda mis koega. Ainuke probleem sellega oli see, et kohe kui sa lähed kuskile vaibapoodi, siis on seal alati nii meeletult suur valik, et kui enne poodi astumist olid sa veel enam vähem kindel mida sa ostma lähed, siis peale viie minutilist poes viibimist oled sa peast nii segi aetud, et nutt tuleb peale. Vaibaekspert muidugi aitab nii palju kui tal võimalik kedagi aidata on, aga päeva lõpuks ei ole ju inimeste maitsed samad ja see vaip ei lähe ju poemüüja koju ning seega pead lõpliku valiku ikka ise langetama.

Lõpuks siiski suutsime meile meelepärase vaiba selle suure valiku seast välja valida. Pärast kui vaip juba koju maha pandid, siis ma algul küll vaatasin, et appikene kuidas ma küll nii valge vaiba valisin, aga nüüd olen juba nii ära harjunud, et ei kujutaks midagi muud siia ettegi. 
Omateada me ei valinud mingit hullult kallist vaipa, aga päeva lõpuks läks meie toa vaip ikka mingi natuke alla 1000 naela maksma. Üldse nii remondi, kui ehitustööde, käigus tuli välja, et ega midagi eriti alla 1000 naela ei saagi. Ma nüüd muidugi ei mäleta enam mingeid täpseid näiteid siia tuua, aga kui mõnikord mõni asi maksiski näiteks 800 või 700 naela, siis see tundus pidevalt 1000 naelaste arvete kõrval kuidagi NII odav. 

Need fotod siin ei ole küll eriti hea kvaliteediga ja värv ei ole ka päris sama mis päriselus, aga noh mingi ülevaate siiski annavad. 
(Vaiba vahetus toimus 2015 aasta novembris).
Järgmiseks tööks oli selle jubeda kapi muutmine natuke modernsemaks ja vähem ehmatavaks. Loomulikult oleks targem olud kõigepealt kapp ära värvida ja siis alles vaip maha panna, aga kuna meie puusepal ei olnud varem aega kappi tegema tulla ja me tahtsime siiski ka lõpuks korralikult päris voodis magada, siis läks tööde järjekord natuke sassi.  Seega ostsime vahepeal endale hoopis uue voodi.

Otsustasime kapilt need jubedad käepidemed ära võtta ja lisada mõned ekstra liistud ning siis lihtsalt heledaks värvida. See oli odavam ja kiirem töö kui uute uste tegemine. Puusepp tuli kappi muutma novembri lõpus. 

Vahepeal tulid jõulud vahele ja tööd seiskusid ning seepärast nägi jaanuari alguses kapp veel selline välja. 
Nagu näha siis kogu selle aja jooksul ei olnud meil akende ees kardinaid. Õnneks kuna tegu oli talvega, siis valguse mõttes ei tekitanud kardinate puudus erilist probleemi.

Jaanuari lõpus aga juba selline (esimese värvikihi all).
No ja siis mingi aeg sai kogu magamistuba enam-vähem valmis ja 2016 aasta augustis (ehk siis aasta peale sisse kolimist) taipasin ma lõpuks ka valmis toast uuesti pilti teha. 


Ehk siis tuba alguses 

ja aasta hiljem

ENNE

PÄRAST

Selleks ajaks olime magamistuppa ka uued kardinad ostnud. Kardinatega läks selles mõttes kergelt, et tellisime meile koju ühe kardinamehe, kellel oli materjalide kataloog kaasas. Kuna seal kataloogis ei olnud meile sobivate värvitoonide alla eriti mingit valikut, siis ma ütleks, et läks õnneks, et seal üldse oli üks selline toon mis meile sobis. Mees mõõtis akna ära ning lasi meil valida mis lõikega kardinat me soovime. Paar nädalat hiljem ja £700 vaesematena olid meile lõpuks magamistoas ka akende ees kardinad. Seda siis just enne jõule, nii et natuke nagu jõulukink.
Selliste hindade juures ei ole imestada, et Greta toas (kus on maja kõige suuremad aknad) ei ole me ikka veel eelmise omaniku kardinaid välja vahetanud. Ma ei teagi nüüd, et kas meil kunagi saab üldse sellist vaba raha olema, et ka Greta endale uued ja toaga rohkem kokkusobivad kardinad saab või jäävadki need vanad kardinad talle sinna igaveseks rippuma. 



Saturday, 25 March 2017

SHOPPAMINE

Ma tavaliselt toidupoodidest riideid ei satu ostma, kuigi meil müüakse suuremates toidupoekettide poodides üsnagi normaalseid riideid väga hea hinnaga, aga kui mõnikord nendesse suurtesse poodidesse satun toitu ostma minema, siis läheb alati hulluks raha kulutamiseks. Eile sõitsin ühest sellisest poest mööda ja otsustasin korraks sisse hüpata. Autost välja astudes veel mõtlesin, et kas võtan üldse poekoti kaasa, et mul pole poest otseselt peale ühe asja midagi vaja. Jätsingi koti autosse. No ja kui ma olin seal poes vaid 10 minutit jõudnud olla, oli mul poekorv juba nii paksult asju täis, et ma pidin käru järele minema. 

Gretale ostsin ka hunniku asju lootes, et nagunii osa ei sobi ja saan siis tagasi viia ning raha tagasi, AGA nagu kiuste sobisid kõik asjad nii hästi. Gretalt küll kasseerisin hiljem natuke valuraha (6 naela) sisse temale ostetud riiete eest, sest nii tundus õige, et ta ise ka natuke oma rahaga seda riietehunniku ostu toetaks. 
(Dinosaurusega pusa on küll Nextist ostetud, mis mulle samuti tee peale ette jäi ja kus veel viimast päeva suured allahindlused olid).
Eriti hea meel oli Gretal Pokemon pluusi üle, sest ta on meil ju nüüd suur Pokemon fän (kuigi mingitest Poekmon arvuti või mobiili mängudest ei ole tal õrna aimugi :)
Endale ostsin ka üheksa pluusi-kampsunit-särki. ÜHEKSA!!! Ma ei tea, mis mul viga oli. Ma pole vist küll kunagi korraga nii palju asju ainuüksi endale ostnud. Kusjuures see number oleks veelgi suurem olnud, aga õnneks olid neil osad asjad minu suuruses otsa saanud.

Ning kujutage ette, riietele lisaks ostsin ma sealt poest veel lõpuks ka terve hunniku igasugu nõusid!! 

Ühel hetkel seisin ma mingi riiuli eest koos ühe eaka naisega. Me mõlemad vaatasime riiulil olevaid asju ja kiitsime kui ilus üks või teine asi oli. See nägi tegelikult välja nii, et tema juhtis mu tähelepanu asjadele mida mina ise ei olekski üldse riiulil tähele pannudki ja mina siis kiitsin takka ja tõstin ühe asja teise järel OMA korvi. Selle eaka naise korv aga püsis samas üsna tühjana. Õudne lause. Õnneks oli mu korv siis juba nii täis, et rohkem juurde ei mahtunud ja ma olin sunnitud käru järele minema ning kui ma tagasi tulin oli see ostma innustav naine juba plehku pannud.

Ma tunnen lausa häbi, eriti kui võtta arvesse, et mu oma laps alles üks päev palus mul tulla temaga mänguasjade poe ukse juurde ootama nii kaua kui ta sõbranna endale mänguasju valis, sest tema jaoks oli poes nii palju ahvatlevaid asju mille peale ta samas ei tahtnud raha kulutad. Kusjuures tal oli rahakotis samal ajal mingi 60 naela ja ta oleks saanud vabalt ühe juba ostetud mänguasjale lisaks veel mõne väikese asja osta. Nii, et minu värskelt 8 aastane laps teab täpselt kuidas kiusatusega hakkama saada samas kui mina vaid tõstan ühe asja teise järel ostukorvi/kärusse. 

Aga nõude üle on mul hea meel, sest ma olen juba väga pikalt soovinud selliseid natuke romantilisema lõikega taldrikuid, aga pole selliseid kuskil peale Ikea näinud ja noh Ikea omi ma ei soovinud. Nüüd sain just selliseid mida otsisin ja veel ka väga hea hinnaga.
Probleem nüüd vaid selles, et ma tahan neid taldrikuid paar tükki juurde osta mis tähendab, et ma pean sinna poodi uuesti tagasi minema. Kes teab võib olla on neil nüüd neid otsmata jäänud asju ka minu numbrites ja siis veel see ilus pitsiline kollane kleit Gretale, mille ostmata jätmist ma pärast kahetsesin...ja... Ohtlik värk igal juhul! 

Õnneks võtan sel korral Pete piduriteks kaasa ja Greta ehk ka suudab mind ahvatlustest eemale juhtida, no ja raha pole ka õnneks enam järgi :)

Friday, 24 March 2017

GRETA NELI AMETIT

Sain lõpuks Greta sõbranna ema käest kätte need pildid mis professionaalne fotograaf Gretast tegi kui me KidZanias käisime. Meile nimelt anti sealt kaasa pildid CD-l, aga me kodus avastasime, et ühelgi me neljast arvutist ei ole CD lugerit! Lasime siis hoopis sellel teisel perel need enda arvutisse panna ja pärast meiega jagada, aga noh õpetaja elu on kiire ja seega toimus see vahetus alles nüüd.

Aga siin need nüüd on
Aknapesija 
 Beebide medõde
 Hambaarst Greta
 Mehaanik

Thursday, 23 March 2017

KÜLALISED EESTIST

Meil käisid eelmisel nädalalõpul külas sõbrad Eestist. 
Mäletate, ma olen siin blogis paaril korral maininud, kuidas me kord Eestis olles rongis ühe toreda ema ja ta tütrega tuttavaks saime ja seda sõprust ühel või teisel viisil aastast aastasse säilitanud oleme. Nüüd juhtuski nii, et nad tulid meile paariks päevaks Inglismaale külla ja meil oli koos üks ütlemata tore nädalalõpp.
Greta oli õnnega koos, et talle sõbranna kohe mitmeks ööks külla tuli. Neil on väga sarnane mängustiil ja seega klappisid  omavahel väga hästi. Vahepeal oli ka väikeseid konflikte, aga no need olid nii väikesed, et ei vääri isegi mitte mainimist.
Mul oli nii hea meel näha kui hästi Greta oma sõbrannaga eesti keeles rääkis. Ma ise räägin Gretaga ju samuti igapäevaselt eesti keeles, aga see on siiski selline igapäevane jutt mida meie räägime. Laste omavahelised jutud ja mängud on ikka hoopis midagi muud.
Ma ei tea, kui keegi oleks väga tähelepanelikult kuulanud, siis võib-olla oleks ehk aru saanud, et üks lastest ei ole puhas eestlane, aga muidu ei olnud nende kahe lapse kõnel küll suur mingit vahet. 
Laupäeval käisid külalised Londonis. Meie kaasa ei läinud, sest kuna me oleme juba kõigil neil tuntumatel ja vähem tuntumatel turismiobjektidel käinud, siis ei olnud meil mõtet nende peale uuesti meeletuid summasid kulutada. Kui nende algne plaan oli ka pühapäevane päev Londonis veeta, siis Greta sõbranna teatas, et teda enam London ei huvita, et tema tahab hoopis päeva Gretaga koos veeta.

Otsustasimegi siis plaanid ringi teha ja päeva hoopis Londonist eemal veeta ning kuskile ilusasse lossi või mõisa sõita. Kaalukausile jäi kohe siin meie lähedal asuv Hampton Court loss. 





Pete ütles seda seina ääres seisvat meest nähes, et sellel mehel vist pea valutab. Kuna Petel valutas ka natuke pea, siis ta läks ja pani ka oma pea vastu seina lootes, et see aitab. 



Mul oli neid pilte tehes tõsiselt hirm, et lapsed tõmbavad selle mehe sõna otseses mõttes pooleks. Mehel olid juba enne, kui lapsed talle käed külge lõid, suured praod sees ja ma kahtlustan, et laste lahkudes oli talle veel paar pragu juurde lisandunud. 



Hampton Court Loss on tegelikult üsna 'paljas' loss. Paljas siis selles mõttes, et lossis puudub peaaegu täielikult igasugune mööbel ja igasugu muud nipet-näpet asjad. Oma ruumide ja aedade poolest on loss küll väga võimas, aga samas seest üsna tühi, eriti kui võrrelda mõne muu vähem tähtsa lossi või mõisaga. 
Samas jätkub Hampton Court-is elamust nii nendele kes on tihedad mõisate ja losside külastajad, kui ka neile kel varasemad kokkupuuted ajalooliste lossidega puuduvad. 









Kuningas Henry VIII, mees kellele see loss alates 1529 aastast kuulus






Tüdrukud teatrit tegemas


















 Meil õnnestus lossis isegi King Henry VIII näha. 


Lapsed karglesid ringi nagu põrkepallid







Selle vaatepildi juures oli Pete juba nii stressis, et tema tahtis koju omi töö asju tegema minna :) Nimelt oli lossi külastajatel palutud seal kaunistatud muruosal mitte käia, aga kuna meie sõbrannaga seda silti ei näinud, siis eeldasime, et nii kaua kui tüdrukud teel püsivad ja murule ei astu on kõik OK. Seepärast ei pööranud ma eriti tähelepanu Pete murelikule näole ja ta ohkimisele.
No ja kuna tüdrukud olid seal, siis väikesed poisid arvasid, et nemad võivad ka sinna jalutama minna ja nii need me veel ka üsna erksalt ja silmapaistvalt riietatud lapsed seal ringi tammusid.

Ma alles pärast kodus pilte vaadate panin seda silti tähele ja sain siis muidugi Pete stressist täitsa aru. Õnneks siiski tüdrukud seal kaua ei möllanud ja peale meie seal eriti teisi inimesi ei olnud, nii et lõpp hea kõik hea.








Natuke hiljem, lossi teises aias, hakkasid Pete närvirakud taas korraks kärssama, kui tüdrukud suure hurraaga nartsissi väljale tormasid. See aed ei olnud küll mingi iluaed ja vaevalt seal mingi vastav silt oli mis oleks ringi jooksmist keelanud, aga kuna tavaliselt inimestel siin on ikka enamuses head kombed ja arusaam, et kui me kõik sinna lillede merre kõndima läheks, siis poleks sellest ilusast vaatepildist varsti midagi ilusat järgi, siis keegi sinna lillede vahele ise ei roni, ega lase ka oma lastel seda teha. 

Välja arvatud siis meie lapsed, kes lilli nähes kohe nende vahele sukeldusid. Mind ajas hiljem see situatsioon nii naerma. Algul keelan lapsi, et tulge sealt ära, seal ei tohi olla ja siis käsutan neil ikka seal edasi seista ja pildi jaoks poseerida. Pete mu kõrval ei usu omi kõrvu ning on peaaegu südamerabanduse äärel. 
Pildid selle eest tulid väga ilusad ja lilled jäid ka terveks
Pete alla andmas ja ära marssimas ning Greta teisele poole tagasi lilledesse põgenemas :D :D :D
Ok, tegelikult ei olnud asi nii hull kui siit jutust paista võib, kuigi koha peal nii algul tundus. Nüüd on neid pilte vaadates ja olukorda meenutades hea naeru kihistada. 

Pärast aias ringi jooksmist läksime veel korraks tagasi lossi Kuningas Henry VIII köögiga tutvuma, kuna see jäi meil alguses nägemata.





 Siin veel paar pilti tüdrukutest koos mängimas 

Uued karvaloomad

Ja oligi aeg hüvasti jätta. Greta tegi seda igaks juhuks juba õhtul enne magama minekut juhul kui tal peaks olema hommikul kella 5 ajal raskusi ärkamisega.
Kahju kohe, et aeg nii ruttu läks. Meil oli nii tore koos olla, et me juba igatseme neid, aga eks siis järgmisel korral jälle :)